Miks ei ole lind putukas?* Esimene askeldajate laager kandis pealkirja "Mu Jumal on suur!"

8.–11. juulini toimus koguduse Samliku külas, Rõõmusaare laagrikeskuses (endise nimega Samliku laagrikeskus) seitsmenda päeva adventistide koguduste Eesti liidu esimene üksnes askeldajatele mõeldud suvelaager. Askeldajad on 4–9-aastased lapsed, kes kuuluvad adventkoguduse laste- ja noorteorganisatsiooni rajaleidjate alla.

Eesti rajaleidjate juhi Jaanus-Janari Kogermani sõnul on Eestis praegu väga palju askeldajate vanuses lapsi ja eraldi laager neile on väga asjakohane. Kristi Kogerman lisas, et laagris oli omajagu ka ühe-kahe-kolme-aastaseid lapsi: „Kindlasti tuleb ka järgmisel aastal askeldajate laager eraldi, sest selles vanuses lapsi on väga palju.“ Varem on askeldajad laagris käinud koos rajaleidjatega (10–16-aastased lapsed).

Esimese askeldajate laagri teema oli „Mu Jumal on suur“, selle raames uuriti kolme loomislugu: maailma loomise, veeuputuse lugu ja Jeesuse tagasitulekut. „Laager lõppes sellise märgiga, mille nõue on, et lapsed teavad loomislugu ja laulu „Mu Jumal on suur“,“ ütles Jaanus-Janari ning lisas, et kõige lõpus oli aardejaht, mis võttis kokku terve laagri.

Nagu rajaleidjate ja askeldajatele kohane, olid laagripäevad täis märkide ja märginõuete täitmisi. Askeldajad õppisid teadmisi liblikate ja putukate kohta; uuriti vaalade suurust ja sisemust – see osutus Jaanus-Janari ja Kristi sõnul kõige populaarsemaks märgiks, näiteks said askeldajad matiga tiigil aerutada ja vaaladega võidelda ning vaala veresoontest läbi pugeda, samuti joonistati nööriga maha vaala hiigelsuur kuju; õpiti ohutut liiklemist, varjualuse püstitamist ja ohutut noa käitlemist, mängiti postitennist ja sõideti trossiga, tehti kunstinäituse pilte ja uuriti vikerkaare tõotust.

„Onu Rein mängis hiigelseebimullidega ning põleva seebivahuga ja ajas lapsi vahuga taga,“ kirjeldas Jaanus-Janari meeleolukat laagrit. „Suur tünn kees vahtu üle, see oli vahuvulkaan. Lapsed olid üleni vahused ja pidid ennast riietega pesema minema,“ rääkis Kristi teisest õhtusest tegevusest. „Rein ja Rael (Kaasen) tegid ka vaigukunsti,“ lisas ta. Vaba aja lemmikkohaks kujunes lisaks basseinis, jões ja liumäega tiigis lustimisele suur liivahunnik. Samuti sai tiigiveel harjutada süstaga sõitmist ja matiga parvetamist.

Lisaks rohkele õppimisele mängu kaudu on rajaleidjate laagrist juba varem, aga nüüd ka askeldajate laagrist kujunenud lõiminguprojekt. „Vanemad ütlesid, et igal aastal oleks vaja sellist integratsioonilaagrit,“ sõnas Kristi. „Laagri lõppedes oskasid vene lapsed juba väga hästi eesti keeles suhelda.“ „Askeldajate ja rajaleidjate laagrid on head kohad, kus eestikeelsete ja venekeelsete koguduste lapsed kokku saavad,“ lisas Jaanus-Janari.

Laagripäevadel oli väga kuum ilm, kuid laagri korraldajate sõnul ei olnud see märkimisväärseks takistuseks. „Kaelani vees on väga hea olla ja puude all on vilu. Jumalateenistus ei olnud mitte telgis, vaid suurte põlispärnade all,“ rääkis Kristi. „Hingamispäevase jumalateenistuse põhiosa kandsid lapsed, muu hulgas esitasid nad toreda näidendi kuivanud ja rohelistest puudest. Näidend rääkis sellest, kuidas meie suhtumine mõjutab seda, kas me oleme rohelised ja elavad või kuivanud ja surnud. Rohelised puud armastasid päikest ja vihma ja kuud, kuivanud puu vihkas neid kõiki, aga siis hakkas ta neid armastama ja tema okstele tulid ka rohelised lehed,“ jutustas Jaanus-Janari.

Sel nädalal, 13.–18. juulil on Rõõmusaare laagripaigas rajaleidjate laager.
* Kuigi linnul on tiivad, siis linnul on ainult kaks jalga, putukal aga kuus. (Teadmine putukate töötoast).