Kristlik maailm on astunud üle järjekordse aasta läve. Väga kirju on see ühiskond koosseisult. Ühed püüavad oma elus kõrgemale kristlikule tasandile, soovides jälgida Jumala Sõnas antud põhimõtteid. Paljud on aasta lävel tagasi vaadanud oma elule ja kinnitanud oma lepingut Jumalaga. Iga päeva lõpp on koos Jumalaga arvepidamiseks. Need inimesed tunnevad rõõmu, kui midagi on hästi tehtud. Keegi ütles, et ta püüab iga päev näha ja kuulda midagi ajamärkidest, mis räägivad Kristuse tulekust.
Teine osa inimestest elab selles asjas muretuses, olles kristlane poole kohaga. Niiviisi, jagades oma elu maailmaga, kristlikud põhimõtted madalduvad ja ähmastuvad. Jumalikud põhimõtted pole päris hüljatud, kuid elu nende põhjal on lükatud kaugemale tulevikku. Ettevõtlikkus ja võimalused peaksid saama kristlasele mitte ainult elu hüvanguks, vaid ka Jumala teenimiseks. Siis võib sellest tunda rõõmu ja elu on õnnistatud. Kahjuks on sellest saanud viimase aja elustiil. Kerge on langeda selle lummusesse ja nii tuhmistuvad kristlikud väärtused. Nii võib õnn muutuda õnnetuseks. Jeesus hoiatas meest, kes tahtis kiiresti pärandust kätte saada ja varandust suurendada (Lk 12:15): „Vaadake ette ja hoiduge igasuguse ahnuse eest, sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on.“ See viib maailma teenimisele täie kohaga.
Üks tänapäeva kristluse põhimõtteid on legaliseerida eluviis, mida nn vähemus propageerib inimõiguste sildi all. Moraalitu perekonnaelu tahetakse sobitada kristlikku ellu. Sellise eluviisiga inimesed hävitas Jumal omal ajal massiliselt. Isegi südametunnistuse ja moraalitundega ateistid ei pea seda õigeks, kuid paljud kristliku elu juhid aitavad kaasa selle levikule, sobitades seda kristlikku ühiskonda vennaarmastuse sildi all. Tänapäevane Soodom!
Meie pilk peaks ümbritseva elu suhtes terasemaks ja selgemaks muutuma. Peame mõistma, mida see meile annab ja mida tahab meilt võtta.
Väga tabavalt juhtis Jeesus oma jüngrite tähelepanu ajale, milles nad elasid ja milline eesõigus oli neil sellel ajal elada. Lk 10:23-24: „Ja omavahel olles ütles Jeesus jüngrite poole pöördudes: „Õndsad on teie silmad, mis näevad seda, mida teie näete, sest ma ütlen teile, palju prohveteid ja kuningaid on tahtnud näha, mida teie näete, ega ole näinud, ja kuulda, mida teie kuulete, ega ole kuulnud.““ See kirjakoht omab veel suurema tähtsuse meie päevil. Tänane infoühiskond avab meie silmad ja kõrvad paremini nägema ja kuulma, mida prohvetlikus ajatabelis on avaldatud ja milles elame. Isegi mõned ateistlikud teadlased ja mõtlevad inimesed on avaldanud hämmeldust tänapäeval toimuva kohta. Jeesus ütles: „Kui te näete kõike seda, tundke ära, et tema on lähedal ukse taga“ (Mt 24:33).
Need ja väga paljud teised mõtted, mis aasta lävepakul meid haaravad, sisendavad vastutust oma elu ees. Tuleb mõte, et eelolevatel päevadel ei tahaks olla nagu jõuetud veetilgad, mida tuul vastu akent peksab ja mis siis kaovad.
Me ei taha kaasa minna usujuhtidega, kes tunnevad vajadust ajakohastada piibellikke tõdesid tänapäeva inimeste jaoks. Oleme kuulnud arutelusid, et me vajame uut religiooni. Ka oma aja juudid arvasid, et Jeesus toob midagi uut, midagi nende mõtete kohast, kuid Ta ütles: „Tõesti ma ütlen teile, ükski täpp ja ükski kriips ei kao seadusest seni, kui taevas ja maa püsivad, kuni kõik, mis sündima peab, on sündinud“( Mt 5:18). Selle seaduse järgi mõistetakse meile kohut. Nendes sõnades on igavik, mis on pandud kõigi inimeste südamesse. See on Jumala hääl ka uskmatule, kui ainult inimene laseb sellel enesele rääkida. Selle kaudu mõistab igaüks vahet teha hea ja kurja vahel. Selles Seaduses on igavik. Selles on lootus ja redel igavikku ka uuel aastal. Heitkem pilk käidud teele, võrrelgem seda Jumala Sõnaga, et vajadusel võtta ette muutusi oma elus. Meie ümber tegutsevad mitmesugused jõud, mis püüavad meid mõjutada erinevas suunas. Kõige kallim vara, mida omame, mis annab õnne ja rahulolu, mis hoiab meid Jumala läheduses, on meie puhas südametunnistus. Seda õpetab ka apostel Paulus, kui ta Rooma maavalitseja ees esines, püüdes ka tolle mehe südameni jõuda: „Just selle pärast püüan ma alati hoida puhast südametunnistus Jumala ja inimeste ees“ (Ap 24:16).
On vajalik õppida tundma neid jõude, mis väga maskeeritud kujul püüavad kõigutada usuelu alustugesid, seades oma ideid tänapäeva ajaraamidesse. Paljud algkristlikud põhimõtted on tänapäeval kadunud. Sünnivad isegi kuritegelikud aktid religioossel pinnal, mõrvad, mida mitmesugused vaimud käsivad korda saata. Üks aja märk on ka suur haige mõistusega inimeste arv. Neid aitavad toota paljud infokanalid. Sellel on pinda ja see võetakse vaimustunult vastu, sest südamest on kadunud Jumala antud iidsed põhimõtted. Saatan teab, et tal on vähe aega ja tema tegevus on järjest aktiivsem. Ta oskab vaimuliku tõena esitada paljusid väärtõlgendusi. Kõige rohkem on abielu pühadus madaldatud.
Üks päris omapärane viis kõigutada paigast jumalikke alustugesid leidis aset lähiajaloos. See algatus oli tulnud mittereligioossetelt jõududelt. See oli ettepanek kalendri muutmiseks. 1931. aasta novembrikuu Misjoniteated avaldas artikli ühe koosoleku kohta, mis toimus Genfis. Seal esitasid äri- ja tööstusringkonnad plaani muuta kalender 13-kuuliseks. Igasse kuusse pidi jääma 28 päeva. Üks päev aasta lõpus tuli jätta nimeta. Sellega oleks muudetud ka nädalaring. See algatus oli Jumala käskude vastu. Seitsmenda päeva pühadus oleks sellega kadunud. Oleks jäänud vaid mehaaniline päevade loetelu. Sõna „seitsmes päev“ ei oleks siis enam omal kohal.
Meie maa loomisel kasutas Jumal kuut päeva. Seitsmenda andis Ta inimesele puhkuseks, oma loomistöö mälestuseks ja eriliseks sidepidamiseks enda ja inimese vahel. Esiplaanil olid siin vaimulikud väärtused, mida see päev inimesele pakub. Sellega andis Looja inimese kätte ajamõõdud, päevad, nädalad ja aasta, mis määrasid inimese elurütmi.
Sellel koosolekul püüti põhjendada, et kui kõik kuu- ja nädalapäevad algavad ühesuguste päevadega ja kõik kuud on ühepikkused, siis on palju kergem teha äriplaane. Äri- ja tööstusettevõtete statistiline analüüs ja raamatupidamine pidi olema palju kergem. Sellega pidid suurenema ka kasumid. Toodi ette ka teisi praeguse kalendri puudusi.
Ülestõusmispühad soovitati määrata kindlale kuupäevale, kuna seni oli see väga kõikuv. Põhjapoolsete riikide esindajad soovisid, et pühad oleks soojemal aastaajal, mis on kasulik moetööstusele. Pühade sildi all saaks siis müügile paisata uued moekaubad. Transpordi- ja reisifirmad leidsid, et soojemal ajal reisiks ka rahvast rohkem, kuna tehakse väljasõite loodusesse. Selle arutelu kirjeldus oli huvitav ja põnev.
Tollane paavst saatis kirja, milles teatas, et ei pea vajalikuks oma esindaja sellele koosolekule saata, sest kirik oskab ise oma pühi pidada. See oli ettevõtmisele suur hoop.
Kogu sellele loole esitasid aktiivset vastupanu ainult adventistid ja juudid oma ülemaailmsete esindajate kaudu. Nende esinemine oli jõuline ja liigutav, nii et peeti vajalikuks neid trööstida. Paljud suured organisatsioonid esitasid meelitavaid ettepanekuid kalendrireformi kasuks. Kogu see lugu lõppes nagu omal ajal Paabeli torni ehitamine: Jumal ise lõpetas selle.
Tänaseks on see minevik ja sellelaadseid arutlusi ei toimu. Kuigi püüti näidata, et see ettevõtmine pole usuvabaduse rikkumine, ometi oli see seda. Kui see projekt oleks ellu viidud, milline oleks praegu elu?
See ei ole meie isiklik probleem. Meie probleemid piirduvad meie endaga. Üks neiu kirjutas kord oma päevikus: „Olen selleks siia maailma sündinud, et võidelda kurjuse jõududega.“ See neiu täitis oma ülesande. See on kõigil ühtne, aga ometi kõigil erinev. Kuid kõigile pakutakse sarnast abi: „Olge julged, sest mina olen maailma ära võitnud!“
Kui Juuda kuningas Hiskija seisis silmitsi surmaga, siis tal oli öelda midagi head, mida ta oli teinud enda ja oma rahva heaks. Ta oli taastanud riigis õige jumalateenimise. Oma elu võrdles ta kangaga telgedel, mis lõigatakse maha enneaegselt. Jumal kuulis tema palvet ja tema elukangast pikendati (Js 38. ptk). Nii peaks olema ka meiega.
Meil on võimalus täita oma päevad heaga – igasse päeva midagi head! Nii ongi kurjusejõud võidetavad. Meie elukangasse koguneb ilusaid lõngu. Hiskija kogemus on omamoodi ka meie kogemus.
Kristlaste kohta on öeldud, et nad on oma Looja visiitkaart. See ei ole tühi fraas. Seda mõtet arendab ka apostel Paulus, kui ta ütleb: „Meie oleme Kristuse kiri.“
In English