Võru koguduse liige Aili Valb tutvustab lugejatele Douglas Cooperi raamatut: “Elada Jumala armastuses” ja jagab sellest mõningaid mõtteid, mis teda isiklikult sügavalt puudutasid.
Autor alustab näitega Jimist, keda ta kohtas vanglas. Jim on olnud oma ühiskonnas väga lugupeetud ja hinnatud arst, kuid kes ajapikku (et tulla toime üha suureneva töökoormusega ja hoida end erksana ning vormis) hakkas vähehaaval kasutama narkootilisi aineid, sattudes lõpuks kinnipidamiskohta, kus tegeldakse narkosõltlastega. Kuid enne seda, andes endale täielikult aru oma tegudest ja soovides südamest oma sõltuvusest vabaneda, pöördus ta oma kiriku vaimuliku poole, kuna teadis, et teda võib päästa üksnes Jumala arm. Jim oli kasvanud üles kristlikus kodus. Pöördudes niisiis vaimuliku poole, ei suuda Jim kunagi unustada viimase reaktsiooni. Ta jutustab:
“Vaimulik vaatas mulle otsa äärmise õuduse ja üllatusega. “Oo, mu Jumal! Jim, ei! Seda ei saa olla, et sina!” pahvatas ta. Siis hakkas ta mulle loengut pidama, millist hirmsat asja ma teen, nii oma perekonnale kui kirikule. Ta rääkis üksikasjaliselt tagajärgedest, mis sellel kõigel on minu tööle ja minu reputatsioonile. Ta lõpetas meenutamisega, et selline kohutav eksimus viib lõppude lõpuks kindlalt minu hinge hukkumisele põrgus. Kogu oma elu jooksul ei ole ma tundnud end nii pettununa, allarõhutuna ja üksikuna kui sel korral. Ma olin läinud selle mehe juurde, otsides meeleheitlikult kedagi, kes tahaks mind ära kuulata. Kedagi, kellega võiksin rääkida. Kedagi, kes võiks mind aidata. Ma teadsin juba isegi, et see, mida ma teen, on halb. Ma juba teadsin, et see on eksimus ja patt. Ma juba teadsin, et peaksin järele jätma. Eeskätt just seepärast ma tema juurde läksingi. Mul ei olnud enam tarvis meeldetuletust selle kohta, mida ma juba isegi teadsin. Ma oletan, et see oli osalt just sellest lootusetusest ja pettumusest sel päeval, et kaotasin kõik lootuse sellest allakäiguspiraalist välja pääseda ning lõpetasingi siin, kus nüüd olen. Palun, ärge mõistke mind valesti. Ma ei tahaks süüdistada kedagi teist peale iseenda. Ma ise olen oma elu raiskuminekus süüdi. Olen siin õppinud nii mõningalgi määral tundma elu ja iseennast. Ja nii paljudel kordadel olen soovinud, et nii mõnedki asjad oleksid maailmas teisiti. Sõbrad, ma tahan teile midagi öelda. Palun, kui keegi narkomaan või keegi teine, kes tõeliselt abi vajab, teie juurde tuleb, ärge pidage talle loengut. Lihtsalt kuulake teda ja armastage teda sellisena, nagu ta on. Võib-olla sel viisil saate teda aidata.”
Raamatu autor jätkab:
“Jah, armastuse puudus, ehkki sellest endale tihti aru ei anta, on alati traagiline. Miks? Sest kristluse tuumaks on armastav Jumal, kes soovib, et see armastus ilmneks ühe isiku kaudu teisele. Kui tundetus, ükskõiksus, eelarvamus või ükskõik milline teine omadus esile tulevad, siis Jumala eesmärk saab takistatud. Ja isegi, kui see vaid ainus kord juhtub, on sedagi liigagi palju. Kuna meie Taevase Isa plaan jõuda viletsate, patuste, surevate inimeste südameteni on rajatud just sellele, et kasutada oma lapsi, kes jagavad Tema armastust maailmas, siis evangeeliumi kuulutus seisneb kõige mõjuvamalt just inimeste armastamises. Armastamises seal, kus nad on ja nagu nad on. See on puhas evangeelium oma parimal kujul. Armastuse puudus on väga tõsine asi, kuna see seab ohtu kellegi igavese elu. See võib ära rikkuda Jumala plaani tõmmata keegi inimene Enda juurde just siis, kui see inimene Teda kõige rohkem vajab. Just niiviisi juhtus Jimiga.
On ju tõsi, et algul ei suuda enamik inimesi mõista ega kogeda Jumala armastust lahus teistest inimestest. Jumala armastus peab neile peegelduma ühe teise inimese elupeeglis, enne kui see muutub nende jaoks reaalsuseks ja nad võivad sellele vastata. Põhjustel, mis on meile lõpuni mõistmatud, on Taevane Isa otsustanud teha End sõltuvaks oma lastest – sõltuvaks selles mõttes, et Ta lubab meil tänapäeva inimlikes terminites näidata(või siis mitte näidata), missugune on Tema armastus. Süütunne, kartus ja sügav rahutus kasvavad maailmas pidevalt. Vihkamine mässuvaim, rahulolematuse, pettumuse ja vägivalla sööbiv vähktõbi levib iga päevaga ühe enam ja enam. Pahed on muutunud teravalt, jultunult agressiivseks. Kuid mitte lihtsalt patu plahvatuslik levik pole see, mis peaks kirstlastes kõige suuremat muret põhjustama, vaid see peaks olema hoopis armastuse puudus. Nii näiteks juhtus Efesose kogudusega, kellel lasus jumalik etteheide: “Sa oled maha jätnud oma esimese armastuse”.
E. G. White juhib tähelepanu Laodikea koguduse olukorrale: Kuulutus Laodikea kogudusele esitab täpselt paljude olukorda, kes tunnistavad end Jumala lasteks, need, kellel on küll tõe tundmine, kuid kes ei mõista seda nii täielikult, nagu nad võiksid. Nad ei too Kristuse armastust südamesse ja ellu.”
Raamatu autor jätkab:
”Kogudus, mille liikmed harjumuslikult jätavad tähelepanemata teiste inimeste vajadused, ei teeni ei Jumalat ega inimesi – ükskõik, kui õiged oleksid selle koguduse õpetused”.
Inimesed on väsinud kuulmast jutlusi, mis ainult räägivad armastusest: nad soovivad tunda ja näha Jumala armastust, millel on inimese kuju. Kristus oma agoonia ja läbikatsumise tunnil Ketsemanis, igatses jüngrite kaastunnet. Ta igatses, et seal, Tema juures oleks lihtsalt keegi, kes hooliks Temast ja mõistaks Teda. Oli traagiline, et seal polnud mitte ühtki sellist. Energiline ja teistest sõltumatu apostel Paulus igatses samuti tihti kaastunnet ja seltsi, kui ta teostas oma rasket, üksildast tööd Jumala kuulutuse edasiviimisel. Jumal on asetanud kustumatu igatsuse olla armastatud meie kõikide südamesse – ja seda kindlal eesmärgil. Just sellele vajadusele toetub meie Taevane Isa, kui Ta meie ellu astub.
“Igaüks, kes kohtub Jumalaga, jõuab selleni seetõttu, et ta on otsinud rahuldust oma vajadusele olla armastatud ja hinnatud. Just sellel tasapinnal tõmbab Taevane Isa kõiki inimesi Enda poole. Jumal kasutab inimest vahendina, et edasi anda oma armastuse soojust maailmale. “Inimese vaim on Jehoova lamp”(Õp 20:27). Iga kristlane peaks olema Jumala armastuse edasiandja!”
Kusagil, mingil kombel on see jumalik mõiste meie Taevasest Isast meie jaoks peaaegu kaduma läinud. Me kaldume rõhutama seda, mis on vähem oluline. Inimesed ei pea meid tundma kristlastena mitte seetõttu, et meil on üks või teine põhiõpetus, vaid seetõttu, et meil on armastus isekeskis.
Loeme edasi raamatust:
“Seda suurimat pattu (ehk siis armastuse puudust) on kõige kergem korda saata. See on kõige salakavalam. Seda on iseendas kõige raskem ära tunda. Ühiskond seab mõrvari tavaliselt tema roimaga õige pea silm silma vastu. Ka abielurikkuja teab oma südames, et ta on petis. Kainelt mõtlev varas teab tavaliselt samuti, et tema tegu pole kooskõlas ei moraali ega õigusega. Kuid see, kes astub üle armastuse käsust, võib sageli kuulda ainult kõigist vaiksemat südametunnistuse häält, oma kõvaks muutunud südames. Ja seda õrna häält võib ka kergesti vaikima sundida. Alatiseks”.
Mis siis on armulisus, mida Jumal meilt ootab, ehk milles avaldub jumalik armastus?
Loeme edasi:
“Armastuse suhtes näib eksisteerivat rohkem eelarvamusi ja väärarusaamasid kui ühegi teise asja suhtes. Ning üks kaunimaid asju, mida Jumal võib teha teie ja minu heaks, on näidata meile, et armastus ei ole see, mida oleme kujutlenud seda olevat. Paljude jaoks võib armastust paremini kirjeldada sooja tundena kellegi teise suhtes. Üldiselt usutakse, et kui ei tunta head tunnet, kiindumust või kaastunnet teise vastu, siis puudub tema vastu ka armastus. See on inimliku armastuse definitsioon. See on läbinisti ebaõige definitsioon kristlikust armastusest. Kristlik armastus ei ole vaid üksnes tunne. Ei, vaid see on Jumalale üle antud mõistuse teadlikult valitud hoiak. Jumalale alistunud tahte sihikindel hoiak. Armastus on lihtsalt valikuvõime kasutamine, et öelda või teha seda, mis vastab kõige paremini teise inimese huvidele. Vaatamata tunnetele. Suurim armastuse tegu, mida universum on iial näinud, ei olnud rajatud tunnetele!”
Meenutagem vaid Jeesuse inimlikku heitlust enne seda! Selles heitluses oli paju inimlikku valu ja ahastust, palju tugevaid tundeid, kuid otsus: juua maailma patukarikast ja teha läbi peagi ees ootavad kannatused – see otsus ei sündinnud tunnete ajendil!
Veel katke raamatust:
“Sellest pidi tulema üks huvitav kokkutulek. Õpilased, kes valmistusid vaimuliku kutseks, olid koos oma juhendajatega tulnud kokku kõikjalt Lõuna-California vastavatest asutustest. Mõningad neist töötasid vaimuhaiglates, teised vanglates; mõned, nagu näiteks mina, olid üldhaiglates praktikal.
Kuna kõik, kes sellest programmist osa võtsid, olid kas vaimulikud või teoloogiaüliõpilased, oletasin, et näen küllalt konservatiivse välimusega inimesi. Esimese koosoleku ajaks näis, et mu oletused oli õiged. Kõik olid korralikult riides. Paljud kandsid musti või tumehalle ülikondi. Kaelasidemed olid kitsad. Kingad läikisid; üldmulje tervest inimgrupist oli niisugune, nagu minu meelest pidigi olema elukutselistel vaimulikel ja selleks kutseks valmistuvatel üliõpilastel. Oli vaid üks erand – Paul. Kui ta ruumi sisenes, pidin mitu korda silmi pilgutama. Ta näis just nagu parajasti kusagilt rokkmuusika pidustustelt saabuvat. Juuksed õlgadeni. Ülikonna asemel – paar halvasti viigitud rohelisi velvetpükse ja vana puna-valgetriibuline tennisesärk. Algul mõtlesin, et ta on vast mõni asutuse patsient ning et asutuse vaimulik oli ta kaasa toonud, et demonstreerida näiteks nõuandeid jagavat intervjuud või midagi muud taolist. Kujutlegem aga mu imestust – kui tuli tema kord end esitleda! Paul tõusis püsti ja sõnas, et ta on teoloogiaüliõpilane ning valmistub vaimuliku kutseks. See noormees saab varsti vaimulikuks! Oo, ei, seda ei saa olla!
Minus hakkas midagi toimuma – hakkas kerkima pahameel. Mida see noormees mõtles tõestada! Tulla niisuguse välimusega sellisele koosolekule! See oli ju solvang! Ja peale selle – kuidas oli tal võimalik külastada patsiente haiglas, kuhu ta määratud oli – selliste juustega? Läksin sisemiselt keema! Tundsin, et see noormees oli mulle äärmiselt ebameeldiv. Soovisin, et ta kas lahkuks või muudaks oma välimust nii, et ta oleks samasugune nagu kõik ülejäänudki. Sel hetkel pidasin võimatuks, et ma kunagi Pauliga sõbraks võiksin saada. Minu vaen tema vastu oli selleks liiga tugev. Kardan, et see takistas mul teda armastamast nii, nagu kaasinimesi armastada tuleks. See hoiak tegi mul absoluutselt võimatuks tunnistada talle sellest, missugused suuremad plaanid Jumalal võiksid temaga olla.
Nagu mõistate, oli ta minust liiga erinev. Ta ei vastanud minu ootustele. Ma ei kiitnud heaks tema välimust. Seepärast ma ei kiitnud heaks ka teda ennast. Ma ei soovinud teda vastu võtta niisugusena nagu ta oli.”
Nii näitas Jumal, et loo autoril puudus väga vajalik omadus – armastada tingimusteta. Jumal seadis asjad nii, et nad hiljem, siiski tutvusid ja said sõpradeks, hoolimata Pauli välimusest.
...Tingimusteta armastus on küllalt suur ja sügav, et võtta inimest just sellisena, nagu ta on – lihtsalt sellepärast, et ta on olemas. On kurb tõsiasi, et selline armastus on äärmiselt haruldane, isegi koguduses. Meie inimlik armastus on nii üliväga tingimuslik. On tavaline soovida, et inimesed vastaksid enne teatud nõuetele, kui oleme tahtlikud neid armastama. Õnnetuseks on inimene juba sündimisest saadik harjunud armastama ainult tingimuslikult. Järelikult areneb meis arvamus, et me võime seda armastust ära teenida, mida saame. Teenida seda oma hea käitumisega, või nõustuda kellegagi milleski, mida viimane soovib, või olles lihtsalt “kena”! Kõik see aitab muidugi vaid kaasa selle üldise vaate püsimisele. See väljakujunenud hoiak teeb meil inimlikult võimatuks armastada kedagi, kes meiega ei nõustu, kes usub teisiti või toimib teisiti, kui meie õigeks peame.
Aga kuna kõik inimesed mitte ainult ei tunne vajadust olla armastatud, vaid ka ise armastada, siis viib see sageli meid meeleheitlikele jõupingutustele inimesi “töödelda”. Püüetele neid ümber muuta. Muuta nad niisugusteks, millistena meie neid näha tahame, et me siis neid armastada võiksime. Ja nii näemegi kõikjal inimesi, kes püüavad üksteist muuta. Üksteist “töödelda”, üksteise üle valitseda, üksteise üle võimu saada.
Õnnetuseks on see sageli ka alateadlikuks motiiviks sellele, mida nimetame oma usu “tunnistamiseks”. Me tunneme, et meie ülesanne on minna, välja et maailma muuta – muuta inimesi nii, et meie võiksime neid armastada, et Jumal võiks neid armastada ja kui nad tõepoolest küllalt muutuvad, siis neid ka “päästa”.
Kui teie ja mina midagi taolist teeme, siis oleme süüdi jumaliku iseloomu jämedas moonutamises. Me püüame siis tegelikult inimestele selgeks teha, et Jumala armastus, nii nagu meiegi oma, on tingimuslik.”
Kui tihti oleme kuulnud ehk kirikuski, vanemaid või vanavanemaid oma pahasti käitunud lastele ehk lastelastele ütlemas: “Jeesus ei armasta sind, kui sa nii teed!”
Raamatu autor aga jätkab:
“Aga evangeeliumi head uudised on, et see pole nii! Jumal ei ole kellelegi meist andnud ülesannet inimesi ümber muuta. Ainus, mida Ta nõuab ja käsib, on, et me neid armastaksime. Just sellistena, nagu nad on. Sest nii teeb Tema, Jumal. Oma maapealse teenistuse kestel ei püüdnud Jeesus Kristus kedagi “töödelda”. Tema kuulutus ei olnud: “Muutke endid nii, et Isa võiks teid armastada!” Inimesed, keda Tema imeväärne elu liigutas, ei kahetsenud oma patte ega pöördunud sellepärast, et Ta siis neid armastama võiks hakata. Ei, nad kahetsesid, jätsid patu maha ja hakkasid muutuma seetõttu, et Ta armastas neid! Kogu südamest! Tingimusteta!”
Põhjus, miks paljud ei suuda armastada ehk siis armulised olla teiste vastu, seisneb selles, et nad pole ise kogenud täieliku andestuse suurust. Neid takistavad nende patud, mida nad ei soovi maha jätta ning eelarvamused. Nad käituvad Jeesuse tähendamissõnas kirjeldatud tigeda sulase sarnaselt.
Veel raamatust:
“Jeesuse Kristuse evangeeliumi heade uudiste üks haaravamaid, kuid õnnetuseks liigagi sageli tähelepanuta jäetumaid osasid on see, et see teeb võimatu armastuse võimalikuks minu ja teie jaoks. Kui vaatame Jeesusele, võime omandada Jumalast säravama ja selgema pildi. Vaadates Jumalale, muudetakse meid Tema sarnaseks. Headus ja armastus teiste inimeste vastu muutub siis meile loomupäraseks. Nii teie kui mina võime omandada sellise üleloomuliku armastuse! Armastus teeb inimestele head sellepärast, et nad lihtsalt on olemas. Sellepärast, et nad vajavad seda. Armastus ei mõtle, mida need inimesed võiksid meile vastutasuks teha. Tõeline armastus ei arvesta ka iseenda tundeid nende vastu. Just niisugune oli Jeesuse armastus. Selles seisnebki kristlus. Paljud mõtlevad, et armastus on õigete uskumuste ja hoolika sõnakuulmise automaatne tulemus. Peetruse sarnaselt tunnevad nad, et keegi ei peaks nende armastuses kahtlema. Eriti nende pühendumises ja armastuses Jumala vastu. Nad arvavad, et nende armastus ongi niisugune, nagu see peaks olema, kuna nende uskumused on õiged ja nende ustavus väljaspool kahtlust. Just nii, mõtles Peetrus. Ükski teine arvamus ei aita niipalju kaasa koguduse Laodikea sarnase, tuima enesega rahulolu tunde tekkimisele. On tõenäoline, et just niisugune arvamus jätab kõige salakavalamalt inimesed välja taevariigist.
Kõige imeväärsema ilminguga tõelisest armastusest, mida universum iial on näinud, tegi Jumal vastuvaidlematult ja lõplikult selgeks, et armastus seisneb tegudes. Usalduse- andestuse- ja halastusetegudes. Usaldus aitab, nagu ei miski muu kaasa selleks, et meie kaasinimesed mõistaksid, kuidas me nende väärtust hindame. Usaldus näitab seda väärtust, mida näeme või loodame tulevikus näha teistes. Usalduseta ei saa me teiste jaoks midagi teha. Kes usaldab vähe, see ka armastab vähe.”
See lihtsalt on nii. Jeesuse armurikas käitumine oli täis usaldust näiteks ka Juudase ja Maarja vastu ning seda tingimusteta ja lõpuni. Kuigi Ta teadis ette, mis selline usaldamine endaga kaasa toob. Alati, kui tuleb kõneaineks usaldamine või mitteusaldamine, meenub mulle üks seik Inge Ojala kogemustest tänavalastega: temalt küsis hiljem üks heidik: “Ütle, millal sa meid usaldama hakkasid”? Vastus oli: “Siis, kui teid Koplist esimest korda leidsin” – kas pole Jumala arm imeline! Kuid just selline tingimusteta armastus võidab ära kurja.
Täieliku andestuse mittetundmise üks kurbi tagajärgi on ka see, et inimesel puudub enese vastu austus ja armastus. Pidev läbikukkumine ja oma jõule toetumine, paneb neid ennast põlgama ja halvustama. Selliselt aga on inimesed võimetud oma ligimese vastu osutama jumalikku armastust. Ja kuidas saabki sinu ligimene sinust lugu pidada, kui sa seda isegi ei tee?
“Keegi, kes tunneb end madalamana ja ebakõlblikuna, ei saa ka teistesse hästi suhtuda. Meie, kristlaste jaoks, kes näeme oma eesmärki selles maailmas sügavate ja kindlate suhete loomises inimestega ning nende suhete kaudu Jumala armastuse ja tõe jagamises, on see ülimalt tõsine probleem. “
On arusaamatu, kuid ometi tõsi: kui püüad kedagi armastada tingimusteta, siis tekivad kohe arusaamatused ja vihkamine. Nii oli ka Jeesuse elus. Siin patuses maailmas kehtib isegi vanasõna: “Kui tahad haiget saada, siis armasta kedagi, kui tahad väga haiget saada, armasta sügavalt”.
Ning viimane tsitaat sellest imelisest raamatust:
“Kui teie elu on mugav ja häirimatu, kui te tunnete rõõmu peaaegu kõikide inimeste heakskiidust, kui nad hindavad ja tunnustavad teid, siis teie vaimuliku eluga on midagi tõeliselt viltu. Teil võib olla isegi oht kaotada igavene elu. See on kindlaks tõendiks, et te käesoleval momendil ei julge oma elu kaudu täielikult ilmutada Jumala armastust. Kristlasest märtrid ei surnud minevikus mitte tõe, moraali, uskumuste ega koguduse eest. Nad surid Jeesuse Kristuse eest. Nad julgesid surra, kuna nad julgesid armastada. Nad armastasid oma Lunastajat. Kompromissitult.
Igaüks, kes sedavõrd armastab Jumalat, on tõepoolest siin maailmas võõras. Kui inimene jääb kindlaks nii radikaalsele põhimõttele, siis hoolimata sellest, kui vastandlik on konflikt tema olemusele, ja tema soovidele, satub ta ometi konflikti. See, kui suur on teie armastus inimeste vastu, osutab sellele, kui suur on teie armastus Jumala vastu. Meie meelsus inimeste suhtes näitab meie meelsust Jumala suhtes”.
Kristlane elab sarnaselt oma Meistrile – juba ette andestavas meelsuses, st et andestame inimestele juba enne, kui nad meie vastu on eksinud. Nii on ka meie Taevane Isa hoolitsenud meie pattude andestamise eest veel enne, kui oleme neid teinud. Selline meelsus hoiab täielikult ära vaenumeelsuse ja kättemaksuiha, mis meie vääritimõistmisest tekkida võiks.
Kui sügav on Jumala armulisus! Kuid just sellist suhtumist ootab meie Taevane Isa meilt. Just sellise armastuse tahab Tema meie südamesse asetada. Arm on välja valatud tingimusteta kõigile. Kas see aga saab tõeliselt sinu või minu omaks, sõltub juba ainuüksi meist enestest, st, kas me selle annina vastu võtame; 2Kr 6:1 hoiatab aga meid, et me ei võtaks ka ilmaasjata vastu Jumala armu. Jumal annab, et võiksime seda jagada, mitte aga kiivalt enestele hoida. Nii on kõikide Jumala poolt antavate andidega. Mittekristlastele tunduvad absurdsed sellised mõtted, mis väidavad, et mitte miski ei kuulu siin maalimas meile: ei meie kodud, lapsed ega isegi elud. Kuid kristlane mõistab, mõistab isikliku, elava armastuse kogemuse põhjal. Võtkem siis vastu seda imelist Jumala andi, iga päev, iga hetk, ikka uuesti ja uuesti! Võtke vastu seda, kui hindamatut tõendit teie eneste jaoks, et olete armust õndsaks saanud ja teiste jaoks, et osutada armu oma kaasinimestele, ükskõik, kes ja kus või millised nad on.
Seda raamatut on võimalik lugeda ja alla laadida: Pärnu adventkoguduse kodulehelt: http://parnu.advent.ee/ lugemismaterjalide alt.
In English