Ajakirja Meie Aeg iga uus number on kindlasti oma aja laps. Need numbrid on just seda nägu, milliste kogemuste ja ajahetkede sees on selles konkreetses numbris kirjutavad autorid. Kuna tegemist on perioodika väljaandega, siis on tõsi, et mõni artikkel näiteks 10 aastat hiljem loetuna võib paista kohatu ja mitteolulisena. Kuid tollel hetkel oli ta vähemalt sellele kirjutajale tähtis ja päevakajaline. Kuigi vanade ajakirjade kogumine on meeldiv harjumus, peame nägema Meie Aega siiski perioodikana, mille peaülesanne on omada sõnumit selle väljatulemise hetkel elavatele lugejatele.
Meie Aja missiooniks on edastada kristlikku sõnumit adventistlikust perspektiivist praeguse hetke kontekstis. Suurel määral tähendab see meid ümbritsevate sündmuste kommentaari kristlikust arusaamisest lähtuvalt. On selge, et 2009. aasta ajakiri peab keskenduma osaliselt teistele teemale, kui seda tehti näiteks 1932. aastal. Jah, tõsi ta on, et on muidugi teatud ajatud ja universaalsed teemad, millest me peame ikka ja taas rääkima ja tegelikult need teemad ongi enamuses. Kuid on siiski ka suur osa neid, mis on omased just praegusele ajale. Ühiskond muutub ja meie ülesanne on nendest muudatustest rääkida. Kindlasti mitte nendega kaasas käia, kuid siiski neil silma peal hoida. Sest praeguse aja inimesed elavad nende hetkeliste väljakutsete ja dilemmadega silmitsi seistes.
Kui hästi me selle ülesandega toime tuleme, seda on samas päris keeruline hinnata, sest neid tänase päeva nägusid ja teemasid on väga erinevaid. Kõigi nende käsitlemiseni me kindlasti ei jõua. Ja nii taandub hinnang toimetajate ja autorite valikule, mis jääb alati subjektiivseks.
Viimaste aastate Meie Aega iseloomustab oluliselt kirjutajate rohkus ja suurem valik. Usun, et võin kindla veendumusega öelda, et meie ajakirjas saavad sõna aina enamad inimesed, mis muudab selle väljaande oluliseks ja kaalukaks. Meie Aeg ei ole nimetute artiklite kogumik, millest iga rida väljendaks absoluutselt meie kiriku ametlikku seisukohta. Kuigi viimaste aastate Meie Ajad on esmakordselt tõlkinud ja edastanud regulaarselt ka just neid – adventkiriku ametlikke seisukohti –, ei ole meie kirik ennast piiranud igas detailis dogmaatiliste seisukohtadega. Meie kogudus kutsub inimesi süstemaatiliselt ja regulaarselt Pühakirja uurima, et avastada igaks päevaks selle „sõna õigel ajal”. Sageli usus nõrgaks jäänud kogudusekaaslasele võib kaasuskliku tunnistus või ajakirja puhul kirjutis mõjuda värskendava tuulepuhanguna, kuna ta on pandud ühe inimese kogemuse konteksti ja muutub seeläbi ehk teisele inimesele mõistetavamaks ja arusaadavaks. Kuna me oleme kõik väga erinevad, on ka selge, et ühele on vastuvõetav üks ja teisele teine. Ühelt poolt võiks ju mõelda, et ajakirja väljaandmise võti seisneb selles, et leida käputäis ennast kirjalikult väga hästi väljendavaid inimesi, kes tunnevad Piiblit ja adventkoguduse arusaamist sellest, ning paluda neil oma kirjutistega ajakiri täita. Kuid ma usun, et eriliselt tänasel ajastul on oluline, et meie häälekandja oleks rikastatud võimalikult laia ja kirju kirjutajaskonnaga, et võimalikult avar lugejaskond võiks leida neid lähenemisi, mis just temale arusaadavat keelt kasutavad. Ja siin ei mõtle ma mitte keelt, mis oleks vastav „inimeste kõrva sügelemisele”, vaid et meie kõigi jaoks oluline tõde ei jääks osa inimesteni jõudmata, kuna kasutatud keel või väljendusviis ei ole paljudele arusaadav. Kordan ka siin, et juhul kui kuulajad ei saa kuulutatud evangeeliumist aru, siis ei ole evangeeliumi kuulutatud. Iga ajastu kristlaste ülesanne on muuta evangeelium just enda generatsioonile arusaadavaks. See on kõrge siht ja selle poole peab ka meie ajakiri liikuma.
Viimasest mõttekäigust lähtuvalt väidan, et tänapäeva postmodernistliku ajastu Meie Aeg peab rääkima „ilmalikumat” keelt kui näiteks sel samal 1932. aastal. Miks nii? Sest 21. sajandi inimesel on nõrgem arusaamine kristlikust taustast ja Jumala Sõnast. Kuid tegelikult ütlen samas, et sellega oleme läinud tagasi, lähemale Jeesuse väljendusviisile. Omamata tugevaid teadmisi kirikuajaloost, teen järgnevalt väga suure üldistuse. Jeesus kuulutas head sõnumit, jutustades lugu. Lihtsat lugu tolle aja inimestest ning eluolukordadest, ning sidus seejärel oma looga õpetuse ja tõesõnumi. Kuskil seal Jeesuse aja ja meie vahepeal mindi väga sügavale kirjatähe sisse. Jumala Sõna kuulutus oli arusaadav ainult teatud osale – õpetatutele. Oleme tagasi olukorras, kus tõesõnumi edastamine on edukaim läbi lugude jutustamise. Mäletan, kui aastaid tagasi olin meie ülemaailmse kiriku häälekandja Adventist Review regulaarne lugeja ja märkasin, et tüüpiline kirjatükk on umbes selline: 80% tekstist on ühe juhtumi jutustus ning lõpus 20% kristliku tõetera väljatoomine sellest. Mäletan, et pidasin seda omajagu lahjaks tekstiks, kuid ajapikku olen hakanud aina enam sellist meetodit mõistma.
Olete vast teiegi kuulnud, ja äkki ka mõelnud, mõtteavaldusi, et praegune Meie Aeg on liiga inimestekeskne. Olen sellest teemast ka varemalt kirjutanud, kuid kordan mõne mõtte siia lõppu veel.
Kui ma varasemates lõikudes olen selgitanud, et tänapäeva kristliku ajakirja tekst peaks olema mõistetav nii-öelda tavainimesele tänaval, siis muidugi nõustun tegelikult ilmselgega – enamus meie ajakirja lugejatest on ikka meie oma koguduse liikmed. Siiski on meie ajakiri sageli sõnumi edastamise vahendajaks, mille meie koguduse liige võib oma sõpradele ja tuttavatele edasi anda. Praegusel internetiajastul on enamus Meie Aja materjalist täielikult vabalt kättesaadav ka meie kodulehe kaudu, mis muudab selle teoreetiliselt kättesaadavaks kõigile, kelle ainsaks iseloomustajaks peab olema eesti keele oskus.
Kuid siiski, tagasi selle juurde, et enamus meie ajakirja lugejaid on adventistid. Kas nende jaoks oleks vaja tahkemat toitu? Lõpetangi veel ühe väitega – kõige tahkem toit ei ole mitte keeruliste prohvetikuulutuste tundmine (mis on kahtlemata äärmiselt oluline), vaid praktiline kristlus ehk siis suutlikkus näha meie kõrval teist inimest viisil, nagu seda tegi Jeesus. Meie vaimuliku elu kõige olulisemaks katsekiviks on ikka see, kuidas me käime ümber nende „vähimate vendadega”. Jumal aidaku, et Meie Aeg leiaks igal järgneval kuul just selle vajaliku sõna õigel ajal.
In English