Sirvin Meie Aegu. Teen seda mitte nii, kui tegin viis-kuuskümmend aastat tagasi. Siis oli Meie Aeg mulle, teismelisele huvipakkuv lugemismaterjal. Seal on ju lugemist igale vanusele!
Esimene Meie Aeg ilmus jaanuaris 1930. aastal. Mulle avaldab muljet esimese Meie Aja juhtkiri „Aja tähtsus“. Ta oleks kui kõikide tulevaste Meie Aegade juhtkiri! Meeldivalt üllatav on seegi, et Meie Aeg on olnud ajakohane igal ajahetkel, see tähendab, oldi kursis sündmustega maailmas. Ometi on ta olnud igihaljas igal ajal! Vastutavaks toimetajaks oli Martin Bärengrup kuni 1940. aasta augustikuise Meie Ajani – kümme aastat ja neli kuud!
Uurisin tähelepanelikult 1940. aasta augustikuist Meie Aega, et kas on mingit vihjet selle kohta, et see on viimane ajakiri. Ja leidsingi! Tagaküljel on märge: „Natsion. Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisuse trükikoda, Pikk tän.2.“ Natsion. on pool sõna sõnast natsionaliseeritud. Niisiis 1940. aasta augustikuine Meie Aeg jäi viimaseks 48 aastaks ja 4 kuuks!
Meenub Meie Aja taassünni lugu.
See oli 1988. aasta sügis, vist oktoober. Meil, Tartus Linda tänaval olid külas Aarne Kriisk, kes sel ajal oli Liidu esimees, ja Hele Kulp (end Lõhmus). Oli elav arutelu, kuna Valdekul oli kindel nägemus, et on saabunud aeg vaimulike trükiste väljaandmiseks. Ajakirja oli tol ajal palju loota. Vend Kriisk arvas, et meie kogudus ei tule sellise asjaga lihtsalt toime, ei kirjutamise ega väljaandmisega! Kuid ta nõustus suusõnaliselt masinkirjalise väljaandega, et siis Eesti kogudustele see laiali saata, mida iga kogudus saab paljundada, kui selleks vajadust ja soovi on. Ülikoolis käivast Helest pidi saama lehe toimetaja.
Kindluse mõttes panime ka Eduard Vari toimetajate rivvi. See leht pidi olema Tartu koguduse väljaanne ja Eduard Vari oli Tartu koguduse vanem ning väga tubli toetaja kõigis Valdeku ettevõtmistes. Igaks juhuks jättis Valdek enda nime toimetajate seast välja, et ta mingil moel ei oleks lehe väljaandmisel takistuseks. Teises numbris oli ta nimi juba omal kohal.
Mäletan, et küsisin Valdekult asja teostuse kohta midagi, et kuidas seda teha ja kogudustele laiali saata. Ta vastas mulle väga otsustavalt, et nüüd, kui on selline luba olemas, hakkab ta kohe trükkimise võimalust otsima. „Muidu pane leht kokku ja lehte ikka ei ole,“ ütles ta.
Valdek meenutab: “Läksin Tartu Täitevkomitee töötaja härra Antoni vastuvõtule, et taotleda luba lehe tipograafiliseks väljaandmiseks.
Kui olin esitanud palve vaimuliku lehe väljaandmiseks, ulatas ta mulle valge paberilehe, öeldes: “Kirjutage avaldus!” Sinna minek oli nii ebakindel ja see vastus oli väga ootamatu. Minus tormitses palju küsimusi. Kelle nimele, kas kogudusesisese tipograafilise väljaande avaldamiseks, kui suurele tiraažile jne. Kui püüdsin neid küsimusi väljendada, sain vaid ühe vastuse: “Kirjutage avaldus! Kirjutage avaldus kohe!“ Mõtlesin, et kirjutan midagi mustandi taolist ja näitan siis, et parandatult ümber kirjutada. Kirjutasin Tartu Täitevkomitee esimehe nimele ja panin oma nime ja ameti alla. See oli kirjutatud äärmiselt hoogsalt ja suure rutuga.
Härra Anton võttis lehe, tõusis, et sellega kuskile minna resolutsiooni saamiseks, näis nii. Sõnadega: “Tegutsege! Nägemist!” andis ta märku, et vastuvõtt on lõppenud. See käis nagu välk ja pauk!
Nüüd oli vaja iga lehe tekst esitada Tallinnasse vend Kriiskile läbilugemiseks ja seejärel glavlitile. Kõik see võttis nii palju aega, et leht pidi valmis olema 2 kuud enne ilmumist, siia hulka käisid päise ja piltide klišeed. See oli võimalik ainult tiheda koostööga kõigi kirjutajate ja abiliste poolt. Asendamatud olid: Galina masinkirjutajana ja Eduard Vari vaimse toena, mida eriti vajasin, ja ka artiklite autorina.
Asi muutus pisut kergemaks, kui Tallinna glavlit andis üsna pea minu lehe Tartu glavlitile ülevaatamiseks. Siis jäi vähemalt üks sõit Tallinnasse vähemaks.
Tartu glavlitis töötas tollal väga intelligentne proua Karu. Ta esitas vahel küsimusi koguduse ja usu suhtes üldse. Tahtmatult tulid kõne alla tol ajal akuutsed küsimused. Need ei olnud veel iseseisvumisteemalised, aga kaudselt me kõik tunnetasime, et midagi on õhus. Tema oma ringkonna kaudu kindlasti teadis palju enam kui mina.
Kord küsis ta ootamatult minult: “Mis on kuulda ülevalt poolt?” See küsimus oli esitatud ilmse murelikkusega, kui meenutada selle aja poliitilisi sündmusi.
Möödus hetk, kui taipasin selle küsimuse sügavat mõtet. Ta tahtis teada Jumala plaani meie elu kohta. Kas Ta teeb midagi meie heaks? Tuhat mõtet sähvatas läbi pea. Meenusid Kristuse ettekuulutused rasketest aegadest, tagakiusamistest... Aga siis kristalliseerus ainult üks mõte: võit, päästmine, uus maa. Ja nii ma vastasin: “Tulevik on meie päralt!” Mida tema sellest vastusest välja luges, ei tea.
Järgmisel korral kinkisin talle uue tõlke Piibli, mis oli äsja kogudustele jagatud. Kuidas ta selle vastu võttis! Puhastas oma paberitega ülekoormatud kirjutuslaua ühe otsa puhtaks ja asetas siis sellele Piibli sellise liigutusega nagu inimene, kes on saanud midagi tõelist ja tähtsat, milleni selle maailma pahn ei küüni.”
Leht pidi olema isemajandav, lahus koguduse kassast.
Rapla trükikoda oli nõus meie lehte välja andma. Otsustasime lehe nimeks panna Meie Aeg, lootuses näha selles järjepidevust, kuigi see väike algus oli vaid suure usu peal! Algul tohtisid trükised ilmuda vaid koguduse bülletäänina. Nii tuligi selline pealdis: Meie Aja kristlik bülletään.
See oli tõesti tundmatu ala! Trükkiandmisel pidid artiklid ja pildid olema täpselt veergudesse ja lehekülgedele asetatud, nende pikkus välja arvutatud! Aga kõik on õpitav ja heatahtlikke õpetajaid leidus ka.
Kunagi vihjas üks Valdeku kaasaegne pastor Valdeku kohta, et ta on “ideede generaator”. Ma ütleks selle kohta hoopis nii, et need on olnud Püha Vaimu märguanded, mida Valdek on innukalt asunud realiseerima. Inimlikult öeldes on ta intuitiivselt tunnetanud õiget ajahetke mõne asja või olukorra lahendamisel, nii nagu ta tundis 1988. aastal, 20 aastat tagasi, et aeg on küps vaimuliku trükise väljaandmiseks. Trükise ettevalmistamise käigus leidsime, et see võiks olla Meie Aja järglane.
Meie Aja surmaunest ärkamise protsess oli vaevaline... Kui te vaid näeks, kui väetike ja kehvake see 1989. aasta jaanuaris ilmunud Meie Aeg on, eriti nüüdisaegsete Meie Aja-iluduste kõrval! Kuid teda uudistati, kollektsioneeriti, arutati, anti nõu ja kritiseeriti muidugi ka, et kellele ta siis orienteeritud on.
See väike leheke kui ka Koidutäht, mida andsime välja Türi-Paide piirkonnas töötades, olid ilmaime, mis levisid Eestimaa kõikidesse nurkadesse, kaugemale veel, Rootsi, Kanadasse, kuni Austraaliasse välja. Nende lehekeste kaudu tekkis korrespondents, kirjavahetus, oodati külastusi. Me külastasime neid inimesi, muidugi Eestis! ja andsime neist teada vastavate piirkondade pastoritele.
Valdek meenutab veel: „Ma tundsin, et Meie Aeg täidab mitme jutlustaja ülesande. See innukus ja soov kirjasõna kaudu kuulutada evangeeliumi ei olenenud minust, minu tarkusest või ettevõtlikkusest. See oli Jumalast, nii nagu on kirjutatud: „Kristuse armastus sunnib meid.” Just nii tundsin end! See oli midagi erilist!
Veera Tamberg müüs neid lehti Tartu bussijaamas. Tal oli kombineeritud müügikoht – kaasaskantav lauake ja iste selle taga. Ega tol korral polnudki muud müüa kui neid Meie Aegu. Aga peagi tuli teisigi trükiseid!
Minul tuli sageli sõita Tartu-Tallinna vahet, siis kasutasin Meie Aegade müügivõimalust nii rongis kui bussis. Inimesed mitte ainult ei ostnud, vaid neil oli ka palju küsimusi. Nendele vastamisel kulus ära pastoritöö kogemus. Sellisest vestlusest kujunes vahel piiblitund.
Tol ajal nimetasid mõnedki meie ringkonnast sellist müügiviisi, ka ukselt-uksele, jultumuseks. Selline asi oli väga uudne ja veel reguleerimata. Mäletan, et minulgi tuli end ületada! Vahel oli selline tunne, mida võisin võrrelda hetkega enne esimest langevarju hüpet, kui ahmisin end õhku täis ja langesin lennukiuksest välja. Nii oli ka start Meie Aja esitlusele bussis, rongis või ükskõik kus. Olin palvetanud, selleks valmistanud, kuid ees oli ikkagi tundmatus.
Mõned korrad müüsin Tartus jalakäijate silla otsas: nagu tänapäeval lehepoisid, hüüdsin suure häälega: „Kristlik väljaanne, Meie Aeg!” Ja ennäe imet! Inimestel oli huvi, võeti lehti ja oli ka küsimusi.
See täitis südant rõõmuga, mida ei saa seletada. Seda peab ise kogema!”
Lehekese müügikogemused olid vapustavad! Sellest lähtuvalt väikese Meie Aja tiraaž kosus jõudsalt. Esimese numbri tiraaž oli 5000, teise 6000, siis kolmanda numbri tiraaž 8000. Näis, et sedagi oli vähe, Meie Aja neljanda numbri tiraažiks otsustasime 12 000! Ja sellestki tuli nappus, kuna järgmiste numbrite tiraaž jäi peatuma neljateistkümnel tuhandel (14 000)! Mäletan arutelu selle tiraaži üle. Vend Voldemar Viirsalu küsis: „Neliteist tuhat! Mis te nendega teete?” Me levitasime neid! Nende hinnaks oli 20 kopikat tükk.
Kolmas Meie Aja number sai endale uue päise, nii oli ta juba palju kenam. Sellisel kujul püsis see päis neli aastakäiku, kuigi juba teisel aastakäigul sai Meie Aeg endale uue peremehe ja uue toimetaja. Kui Meie Aja esimene aastakäik oli Tartu adventkoguduse väljaanne ja toimetajaks Valdek Lõhmus alates 1989. aasta esimesest numbrist, siis teise aastakäigu väljaandja oli SPA Eesti Liit ja liit valis lehe toimetajaks Mall Vahtramäe. Aastatel 1994 ja 1995 hakkas Meie Aeg ilmuma täitsa ilusas kuues ajakirjana! See valmistas rõõmu!
Siia pean lisama kurva väljavõtte oma mälestustest: „Valdek Lõhmuse II Tartu tööperiood (17.09 1984-26.08.1989) ühtis väga huvitava ajaga Eestis. Kirjutan seda meenutust Meie Aja matusepäeval. Täna, 21.jaanuaril 1996. aastal tuli teade, et ajakiri Meie Aeg lõpetab oma tegevuse-ilmumise. Meie kodus on tõeline lein. Valdek ei ole tööks võimeline. Evi nuttis nii, kuidas ta pole selle aja jooksul, kui ta meil on, nutnud. Otsisin kõik Meie Aja aastakäigud välja, ka Avatud Kiri ja Kodulävel, neid sirvides, nagu ikka matusepäeval.“
See Meie Aja ilmumise periood oli seitse aastat. Õnneks nelja aasta ja nelja kuu pikkuse vaheaja järel alustas Meie Aeg taas ilmumist! Hoiame oma käte vahel selle ilmumisaja 92. numbrit. Sel aastal, kui Jumal lubab, ilmub Meie Aja sajas number!
Soovime teile, armsad Meie Aja toimetajad, sõnumite ja artiklite kirjutajad, tõlkijad, illustreerijad ja ka lugejad ning ajakirja levitajad, pühendumust ja inspiratsiooni Pühalt Vaimult, et tee Kuningate Kuningale oleks sillutatud!
Kahekümne aasta tagused Meie Aja toimetajad.
In English