„Ja mõtelgem üksteisele, kuidas üksteist virgutada armastusele ja headele tegudele. Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid julgustagem selleks üksteist – ja seda enam, mida rohkem te näete seda päeva lähenevat.”
Heebrealastele 10:24–25
Oleme jõudnud sinna, kus see kirjakoht on meie maailmas eriti aktuaalseks saanud. Tahan selgitada, miks näen selle kirjakoha olulisust meie igaühe elus, ning selleks jagan teiega, mida tähendavad minu jaoks sõnad „kogudus“ ja „koguduse kooskäimine“.
Minu jaoks ei ole „kogudus“ ega ka „koguduse kooskäimine“ kirik. See on küll koht, kus kogudus saab koos käia ja käibki, kuid kirikuhoone pole minu meelest alati vajalik. Minule on kogudus ühine kogukond, kellega oman ühist eesmärki ja missiooni ning sellest lähtuvalt on koguduse kooskäimine igasugune vaimulik osadus, Piibli õppimine või jagamine kogudusega. Koguduse kooskäimine ei ole alati füüsiline kokkusaamine. See võib olla ka üksteise peale mõtlemine, üksteise eest hoolitsemine ja palvetamine ning kõige rohkem üksteise elu jagamine.
Paulus rõhutab selgelt, et me mõtleksime, kuidas üksteist aidata, virgutada, toetada ja julgustada. Me oleme selles olukorras kõik koos ja meile on antud üleskutse koos püsida kogudusena, seda enam, mida rohkem näeme selle päeva lähenemist. Uskuge mind, tean, et vahel tundub see nii raske ja keeruline – kui enne oli kooskäimine nii kerge ega eeldanud mitte mingit pingutust. Kuid praegune olukord annab meile võimaluse ise panustada ning näha vaeva, et päriselt oma vendade ja õdede eest hoolitseda ning pingutada, et kogudusega koos Piiblit uurida või olla vaimulikus osaduses. Sellised hetked, kui tunneme suuremat sotsiaalset üksindust ja kui peame vaeva nägema, et saada võimalust kogudusena isegi koos Piiblit uurida, on Jumal meie suur tugi ning annab veel suurema võimaluse kasvada usus ja saada Jumalaga lähedasemaks.
Praegu on aeg saada kokku väiksemas ringis, kodudes. Imetlen ja igatsen varakristlikku aega, kui saadi kokku ükskõik kus ja ükskõik kui kauaks, et olla osaduses, õppida, jagada ja üksteist teenida. Praegune aeg ei peata usku ega kogudust, see võib panna kinni küll kirikuhooned, kuid samas, kui kuulame Jumala häält, kes kutsub meid Piiblis mitte jätma unarusse oma koguduse kooskäimisi, siis avab see väiksed kodukirikud perekonna või tuttavatega ning lõpuks on kogudus veel suurem ja kirikuid veel rohkem kui kirikuhooneid meie ümber. Muidugi, kui aeg on selline, et kokkusaamine on võimatu, siis saab osaduses olla ja oma elu jagada ning Piiblit õppida ka veebi teel, kuid üleskutse on mitte seda kõike unarusse jätta, isegi kui kokkusaamine tundub võimatu.
Kompassi kogudusena oleme jaotanud kõik meie koguduseliikmed omavahel, et kõigil oleks vähemalt üks nimi, keda palvehetkedel Jumala ette kanda või mõnel muul viisil teenida ja toetada. Saame kogudusena veebis igal nädalal kokku, et koos laulda, Piiblit uurida, jagada ja palvetada. See võib küll olla lühike ja ainuke hetk, kuid kutsun üles meid kõiki andma see aeg oma kogudusele, et julgustada üksteist, et olla üksteise jaoks olemas, et jagada mõtteid ja kogemusi, mille Jumal meie ellu annab ning seeläbi õppida paremini Teda tundma.
Nüüd jagavad mõningad meie koguduseliikmed, kuidas on pandeemia ja isolatsiooni aeg mõjutanud nende usuelu ning mil moel nad tunnevad, et see aeg kogudust on muutnud.
Pandeemia tuli nii minule kui ka ilmselt kõigile teistele väga ootamatult ning mõjutas kohe nii koguduse- kui ka tööelu. Ma ei tunneta, et pandeemia saabumine oleks kuidagi suuresti minu usuelu mõjutanud, pigem see on olnud meeldetuletuseks ja kinnituseks hoida usust ja Jumala Sõnast kinni nii tugevasti kui võimalik. Olukord näitab, kui hetkeline ja kaduv on kõik meie ümber ning see on kindlasti olnud paljudele hea aeg mõelda oma elu väärtuste üle ning vajadusel teha oma valikutes korrektuure. Näen, et eriolukord on tekitanud palju küsimusi ja põhjust mõelda eksistentsiaalsetele küsimustele inimeste seas, kes ei ole veel teed Jumala juurde leidnud. See on meile hea võimalus olla maailmale tunnistuseks ning jagada usku ja lootust.
Kahjuks näen, et see pandeemia on väga paljus ka kiiluks suhetes. Mitte ainult sellepärast, et nüüd on vahetu suhtlemine palju keerulisem, vaid ka selle tõttu, et joonistub välja selgelt kaks gruppi: ühed, kes väidavad järjekindlalt, et mingit haigust ei olegi olemas või et see on suuresti üle paisutatud, ja teised, kes võtavad olukorda tõsiselt ning püüavad omalt poolt anda parima panuse haiguse leviku tõkestamiseks. See on justkui poliitika, mis muidu häid sõpru või pereliikmeid omavahel tülli ajab. Usun, et meil kristlastena tuleks väga läbi mõelda, kuidas ja kui palju neil teemadel sõna võtta, et mitte ise olla killustajaks.
Koguduse osas tunnetasin esimese eriolukorra saabudes, et see liitis meid veelgi rohkem kokku. Tore oli näha, kuidas koguduse liikmed ja regulaarsed külastajad võtsid innukalt osa reedeõhtustest Zoomi-koosolekutest ja veebi teel läbi viidud osasaamisest. Usun, et see olukord pani meid rohkem hindama võimalust kogudusena koos käia.
Siim Vilumets
Minu usuelu ei ole pandeemia otseselt mõjutanud. Oma isiklik Piibli uurimise ja palveaeg on ikkagi samamoodi nagu varem. Ebakindel aeg on pannud pigem isegi rohkem Piiblit uurima ja lähedaste eest palvetama. Olen palju häid mõtteid saanud selle aasta hommikvalveraamatust ning ka selle kvartali õppetükk on mind eriliselt kõnetanud. Õppetüki õppimisel olen mobiiliäpi vahetanud tagasi õppetükivihiku ja Piibli vastu ning see on mu keskendumisele kaasa aidanud. Ma loodan, et isolatsiooniaeg mõjub kogudusele ka positiivselt. Ehk on nii, et kui tekib jälle võimalus kokkusaamiseks, siis väärtustame seda rohkem.
— Pille Voogla
Tunnen, et isolatsiooni ja pideva ootamise tulemusena minu teotahe aina kasvab. Nii koguduse- kui ka isikliku elu mõttes kehtib minu jaoks mingil määral ütlus, et keelatud vili on magus. Me võiksime teha nii palju, aga praegu ei saa.
Kui enne elu virvarris ei võtnud piisavalt aega, et oma lähedastega koos olla või näiteks vanaema abistamas käia, siis nüüd, kui on kõik palju keerulisem, tahaks ma seda just üle kõige. Ma tahan anda inimestele oma aega ja olla nendega koos, nii nagu Jeesus seda tegi. Praegu kuluks igale inimesele üks oma Jeesus ära, kes olenemata kõigist põlatud haigustest ja selle maailma hullustest soovib meiega koos olla ja meid toetada.
Ka kogudusega oleme pidanud misjonitegemisi ja ühisüritusi ootele jätma. Kogu see ootamine paneb mind nihelema ja mõtlema, et kuidagi peab ometi olema võimalik ka selles hetkes inimeste elu puudutada.
Praegune kannatlikkust nõudev olukord on äratanud minu usulise misjonimeelsuse ja teotahte eredalt üles. Ma usun, et ka praegu on meil võimalik Jumala Sõna levitada ja Tema tööd teha, see vajab lihtsalt uut lähenemist ja teotahet.
Meeri Pajula
Minu personaalset usuelu on eriolukord muutnud ainult mõne koha päält. Olukorrast tingitult olen olnud sunnitud Jumalalt rohkem tarkust otsima ning ehk on mind rohkem pandud mõtlema ka Jeesuse tagasitulekule.
Üheks mõjuteguriks minu usuelus on kindlasti koguduse usuelu – see, mis toimub koguduse osaduses olles, elab minus oma elu edasi ju osaduse välisel ajal ning kandub edasi järgmistesse koosolemistesse.
Koguduse usuelus on minu arvates eriolukorraga kõige enam tõusnud päevakorda ühtsuse ja evangeeliumi jagamise küsimus. Silmanähtavalt töötavad taustal jõud, mis üritavad igal võimalusel koguduse osadust lõhestada ning missiooni peatada. Eriolukord on koguduse ette tõstatanud küsimuse, kuidas nendes valdkondades mitte ainult ellu jääda, vaid õitseda.
— Joonas Helde
Kuigi pandeemia on mõjutanud kogudusega koos käimist ning seda, et plaanitud misjoniüritused ja teiste koguduste külastused jäid ära, siis ma arvan, et sellel on olnud ka mõningaid positiivseid mõjutusi. Ma tunnen, et meie koguduses lahusoldud aeg suurendas igatsust koos veedetud ajale. Nendel kordadel, kui meil oli võimalus üle pika aja koguneda, oli jällenägemisrõõm mitmekordne. Ma arvan, et sellele kokkuhoidvale tundele aitasid kaasa veebiteenistused ja videokõned koguduseliikmetega.
Isiklikus elus tundsin, et isolatsioonis oldud aeg andis võimaluse elu kiires tempos tuurid maha võtta. See oli aeg, kus mul oli võimalik tulla vaikusesse ja otsida Jumala häält või võtta kätte mõni raamat, mis ootas juba ammu lugemist.
Heli Tammemägi
Minu usuelu tundub igasugune kriis hästi mõjutavat, sest raskel hetkel saab küsida, milline on Jumal ja kus Ta on, milles seisneb see ülistatud igavene armastus ja armulikkus, sest seda armastust ja hoolt uskudes ning seda iga päev nägema õppides on võimalik selgust saada selles, kes sa oled ja millised on just sinule sobivad ülesanded.
Seoses töökohustuste suurenemisega on mul igapäevast suhtlemist olnud tavapärasest rohkem, kummaliselt võib kõlada ehk see, et hoolimata piirangutest olen saanud juurde uusi sõpru.
Arvan, et ka kogudusele (mis koosneb üksikisikuist) on see aeg oluline periood, kuna võiks ärgitada iga liiget mõtlema, milles seisneb koguduse olemus, milleks on kogudust vaja, kas see on ikka vaid üks kindel koht, kus teatud hetkel teatud järjekorras teatud toiminguid sooritada ja mis/Kes tegelikult kogudust koos hoiab ja kasvatab?
Tunnistan, et mu oma koguduse liikmed on mulle alates eelmisest kevadest veel armsamaks muutunud – parim pere, keda omada, ja seetõttu on olnud peale 2019. a kevadist isolatsiooniaega nendega veedetud hetked eriline eesõigus. Praegu toimuv tundub otsekui sõelumisajana ja tõenäoliselt on kogudusteski neid, kellele pandeemiast tulenevad korraldused mõjuvad masendavalt, sest inimesed on loodud suhtlema – elu seisneb ju elamises ja suhetes. Seetõttu innustaksin ärksamaid kasutama iga võimalust: huvitu neist, keda tunned – helista, kirjuta ning ole valmis ära kuulama ja vajadusel ka aitama või suunama sobiva abiandja juurde.
Enne tegutsema asumist tasuks vaid mõelda sellele, kes olen ja kus olen ning kelle käepikenduseks ma olla soovin.
— Liina Kõrgend
„Tema annab rammetule rammu ja jõuetule jõudu. Poisidki väsivad ja tüdivad, noored mehed komistavad ja kukuvad, aga kes ootavad Issandat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad: nad jooksevad ega tüdi, nad käivad ega väsi.“
Jesaja 40:29–31
In English