10.–12. maini sai Trans-Euroopa divisjoni (TED) töötajaskond kokku heaoluveebinarides, seekord oli kavas kolm ettekannet.
Toksiline stress ja vastupanu – evangeeliumiteraapia
Mary Jo Vollmer-Sandholm on Oslo ülikooli haiglas ennetuse ja kohtumeditsiini lektor. Ta alustas oma veebinari, kirjeldades oma töökogemust USAs, kus tal oli erineva usuliste taustaga patsiente, kes olid kannatanud kuritarvitamise tõttu. Pärast seda, kui Vollmer-Sandholm oli tunnistajaks kuritarvitamisele enda koguduses ja sellele, kuidas kohalik juhatus sellele reageeris, otsustas ta liituda programmiga End it Now ning seda teistelegi tutvustada.
Rääkides sellest, mis on toksiline stress, jagas Vollmer-Sandholm dr Anda Fellitti andmeid lapsepõlvetraumade kohta ja selle kohta, kuidas lapsepõlves saadud haavu saab tervendada, järgides Jeesuse eeskuju keeruliste teemadega toimetulemisel – olla inimese kõrval ilma teda hukka mõistmata. Ta rääkis uurimustest, mis kinnitavad, et kõige olulisem vastupanufaktor on ehitada üles tervislikud suhted, luua ühendusi inimestega, kellega on turvaline rääkida ja kellele saab oma südame avada.
Lugedes Luuka 4:17–21, ütles Vollmer-Sandholm, et Jeesus tuli meiega kohtuma meie mürgisesse stressi – tooma meile rõõmu ja tegema selle rõõmu täielikuks.
Ootamatu arm – soovimatu teekond
TEDi peasekretär Audrey Andersson, kes on seda ametit pidanud alates 2015. aastast, jagas kuulajaile oma isiklikku teekonda läbi kahe suure kaotuse ja rääkis, kuidas arm on tal aidanud neist igapäevaeluks õppida.
Lugedes Psalm 21:1, ütles Andersson, et kahe absoluudi – elu ja surma – vahel, kogeme me kõik suuri kaotusi ja seda ei saa kuidagi vältida. Need kaotused võivad olla ilmsed või ka varjatud, aga igaüht meist mõjutab kaotus erinevalt ja me ka reageerime erinevalt.
Audrey rääkis oma elu kaotustest – oma kodu laastanud tulekahjust ja abikaasa Larsi surmast traagilise õnnetuse tagajärjel – ning sellest, kuidas vaadelda oma elu Jumalasse uskumise valgel. Pidevalt tõuseb pinnale küsimus miks, kuna miski ei valmista sind suureks kaotuseks ette, olgu see ette teada või ootamatu. Tegeledes enda isiklike miksidega, jõudis ta olukorda, kus kohasem olnuks küsida: „Miks mitte?“.
Andersson rääkis üheksast õppetunnist, mida on oma kaotuste kaudu õppinud. Ta ütles, et kuigi me oleme patused ja elame patust rikutud maailmas, ei ole neil kaotustel seost sellega, kes on Jumal, ja meie suhtel Temaga. Need kaotused jätavad oma armid, ja mõningad neist on väga sügavad, kuid need on ühtlasi uue teekonna algus, see on pidev teekond, et Jumal ei ebaõnnestu kunagi, Jumala armust piisab, et terveneda, Tema armastus kannab meid, kuni jõuame maale, kus ei ole surma ega leinamist ega pisaraid.
Juhtimine ja teenimine longates
Marianne Dyrud, Norra uniooni peasekretär, alustas oma osa, loetledes üles oma pereliikmed, kes lonkavad: tema vanaisa, tema isa ja tema ise.
Dyrud viitas sellele, et me kõik lonkame – kõik meie puudujäägid ei ole füüsilised, mõned on vaimulikud, vaimsed või ühiskondlikud. Ta rääkis ka tõsiasjast, et paljud piiblitegelased lonkasid.
Jagades mõtteid Dan Allenderist, Teddy Rooseveltist, J. Robert Clintonist, Barbara Brown Taylorist ja Brene Brownist, maalis Dyrud kuulajaile pildi sellest, kuidas Jumal kasutab inimesi iseenda ilmutamiseks, kui nad on tahtlikud saama „lonkajateks“. Inimesi nagu Samaaria naine, Paulus, Jaakob ja teised.
Marianne tsiteeris Allenderi: „Jumal valib … rumalad elama rumalalt, et ilmutada taeva majandust, mis pöörab selle maailma tarkuse tagurpidi. Ta kutsub meid murtusesse, mitte esinemisse; suhtesse, mitte saginasse; armu, mitte edusse.“ ning esitas väljakutse „hakata elama ja teenima sellisena, kelleks sind on loodud“.
Kõik maikuu veebinarid, aga ka eelmised, on järelvaatamiseks TEDi veebilehel või TEDi YouTube'i kanalil.
In English