See lugu on juhtumist, kuidas Jumal kuuleb palveid ja päästab. Et mitte tekitada eufooriat inimeste ümber, on loo tegelaste nimed muudetud. Peategelane töötab täna adventkoguduses ametnikuna. Mõni on kogudusest lahkunud, aga tunnistab tänagi, et need olid tema elu vapustavamad sündmused. Niipalju sissejuhatuseks.
Teenistus oli lõppenud. Olin uksel ja tervitasin inimesi. Kui suurem inimeste summ oli lahkunud, astus mu juurde vanemdiakon Kalju ja sõnas: “Täna jälle ei olnud Kaiet teenistusel. Ta on muidu väga hoolas käia.”
“Tänan tähele panemast! Peaks vast teda külastama.”
“Seda mõtlesin minagi, aga ma mõtlesin, et võib-olla tahad sina minna?”
“Kui sul juba see mõte tekkis, siis mine sina. Oled sa nõus? Mul on veel tegemist.”
See oli 90-ndate aastate äratusperioodil. Pärast pikka ateistlikku talveperioodi oli saabunud kevadperiood ka vaimulikus mõttes. Inimesed olid avatud ja tahtsid rääkida vaimulikest asjadest. Samal ajal olid tihti kõneaineks müstilised ilmingud. Ajalehtedes ilmusid teated nn UFOdest. Isegi meil, Eestis, Haimre teel oli mingi nähtus UFOst. Lisaks sellele UFOdest ilmunud väikesed mehikesed kimbutasid inimesi. Kas oli tegemist reaalse ilminguga või visuaalse nägemusega või olid mõlemad nähtused segamini? Kas sellel ongi mingit tähtsust? Oht oli vaid selles, et inimesed otsides vaimulikku, võisid sattuda müstikasse ja kaugele evangeeliumist.
Ristimisele tulles Kaie nimetas, et teda kiusavad ufonaudid. Julgustasin teda astuma osadusse Kristusega Tema õpetuste kohaselt. Ta sai ristitud. Temast ongi nüüd jutt.
Järgmisel nädalavahetusel juba enne jutlust teatati mulle, et Kaie olevat viidud Viljandi lähedale Jämejala haiglasse. Pärast jutlust istusime vanemdiakoniga eraldi vestlema. Mis siis õieti juhtus? Kalju alustas lihtsalt:
“Nii kui kokku leppisime, läksin teda külastama. Kaie oli kodus voodis. Tütar ütles, et kolmas päev on nii, ei söö, ei joo. Palvetasime, ja meie kõigi suureks rõõmuks hakkas haige toibuma. Mina varsti lahkusin, aga pärast kuulsin, et oli käinud kiirabi ja kas arsti või tütre initsiatiivil ta viidi siiski Jämejalga konsulteerimiseks. Selle viimise käigus olevat ta taas langenud endisesse äraolemise seisu.”
“Selge! Homme lähen teda vaatama.” Tegelikult ei olnud mulle midagi selge.
Järgmisel hommikul läksin Viljandi rongile, võtsin kaasa ka jalgratta, et jõuaksin Jämejalast lõunasele Tallinna rongile. Mul oli tellitud järgmiseks hommikuks kolimiseks kinnine auto. Autojuht oli nii vastutulelik, et lubas auto õhtul ette ajada, et saaksime öö jooksul kolakoorma peale laadida.
Ühe asja tegin kohe valesti. Tulin rattaga rongilt maha kaks peatust enne Viljandit, arvates, et otse jõuan jalgrattaga sõites enne kohale kui Viljandist tagasi Jämejala poole. Nüüd aga kartsin, et kaotan aega väikestel kruusateedel sõites. Nii ei saanud täielt nautida kaunist varahommikut ilusal Viljandi maastikul. Igatahes suvine varahommik oma linnulaulu ja kogu loodusega on alati midagi võrratut.
Jõudsin kohale koos hommikul tööle tulevate töötajatega.
“Jah, kõik on õige! Kaie on kolmandal korrusel. Minge siit trepist üles! Seal andke uksekella,” juhatati mulle.
Trepist üles minnes püüdsin maha rahuneda ja rahulikumalt hingata. Olin ennast rattaga sõites ikka päris kuumaks ajanud. Kolmanda korruse vestibüülis seisin osakonna suurte kahepoolsete uste ees. Need olid lukus, nagu selle maja kõik uksed. Kella andmise peale ilmus uksele valges kitlis daam. Avanud ukse poikvele, küsis ta:
“Mida te soovite?”
“Tervist! Kas on siin osakonnas Kaie nimeline? Mulle nii alt juhatati.”
“Kas see, kes möödunud nädalal toodi?”
“Möödunud neljapäeval, jah! Kas ma võiksin teda külastada?”
“Ta ei ole kontaktivõimeline.” Mulle näis, et õde tahaks ukse sulgeda.
“Ma palun teid, lubage mul vähemalt teda näha!”
Nähtavasti oli mu hääles ja olekus märgata otsustavust, mida eneses tundsin.
“No tulge ja veenduge! Ta ei ole kontaktivõimeline! Tulge sisse!” Ta avas ukse täielt ja kui olin sisenenud, pani ukse kohe mu selja tagant uuesti lukku. “Tulge mu järel!”
Tundsin sama mikrokliimat, kui Tarvastus ja Seevaldis, kus olin varem käinud. Mulle meeldib vaadata inimestele silma ja kui võimalik, hästi sügavalt. Sealt võib näha paljugi. Mõnegi patsiendi pilgus oli näha seda, mida olin neis asutustes varemgi näinud.
Palat, kuhu sisse marssisime, oli suur, oma kaksteist voodikohta. Mõned voodid olid momendil tühjad, kuid nad olid siiski hõivatud. Mõnedel vooditel istusid või lamasid patsiendid. Õde viis mu ukse juurest kolmanda voodini, seal lamas Kaie, käed risti rinnal, silmad suletud.
“Kaie, sulle tuli külaline!”
Õde kordas veel: “Kaie! Sulle tuli külaline! Võta vastu!”
Nagu surnu. Ei mingit reageeringut.
“No näete! Ma ütlesin teile, ta ei ole kontaktivõimeline.” Õe kehakeelest võisin selgesti välja lugeda: “Hakake astuma!” Ta isegi tegi mõned sammud ukse poole, õigemini, nihkus ukse poole.
“Ma palun, kas ma võiksin proovida saavutada temaga kontakti!”
Õde ei vastanud mulle midagi, küll aga pöördus selge ja tugeva häälega patsientide poole: “Palun, minge kõik hetkeks koridori!” See hääl oli selges kontrastis minu vaiksele pöördumisele tema poole. Ta ise läks akna juurde ja istus laua äärde. Tema käitumine oli minule mõistetav: “Sul on võimalus! Kontakteeru! Keegi sind ei sega, ka mina mitte!”
Ainult kolm patsienti olid oma vooditel ja tõenäoliselt täiesti oma maailmas. Üks neist näiteks istus voodiserval ja enda kõigutamise taktis kordas mõttetuid sõnu. Teised olid umbes samas olukorras.
Lähenesin Kaiele hästi lähedale, laskusin põlvedele tema peatsi juures, panin oma käed tema rinnal olevaile kätele: “Kaie! Jumal armastab sind! Kas sa kuuled mind?” Ei mingit vastust. Kaie lamas nagu surnu. Ei, aga siiski! Ma märkasin aeglast, väga aeglast peanoogutust. Vaikides jälgisin seda. Kas akna juures istuv õde ka seda nägi, ei tea.
“Mina olen Valdek. Kas sa soovid, et ma palvetan sinu eest?” Jälle kordus sama aeglane, vaevu märgatav noogutus. Palves tänasin Jumalat Tema armastuse ja headuse eest. Selle eest, et oleme veel elus ja võime oma probleemidega Tema poole pöörduda. Pärast palvet püüdsin kontakti jätkata. Samal ajal kuulsin, kuidas õde vaikselt palatist lahkus. Ometi oli päris selge, et Kaie mind kuulis ja oli ka minuga kaasa palvetanud. Miks ta aga silmi ei avanud? Miks ta ei rääkinud ja ei liigutanud? Väljaarvatud see aeglane ja vaevumärgatav noogutamine. Need olid mõtted, mida mõtlesin samal ajal, kui püüdsin Kaiega suhelda.
Äkki ilmus palati uksele õde ja küsis: “Kaiele tuli veel kaks külastajat. Üks noormees ja teine naisterahvas. Kas nad võivad tulla?” Mulle oli see üllatuseks, et minult küsitakse, kas nad võivad tulla! Kes tulijad on? Tõenäoliselt Kaie poeg ja tütar. Mõeldamatu oleks Kaielt seda küsida, kas nad võivad tulla. Üheskoos saaksime ehk teda aidata välja tulla sellest tardumusest, mis oli kestnud kolmandat päeva. Nii ma vastasingi: “Jah, usun, et see on hea!”
Suur oli minu üllatus, kui mõne aja pärast astusid sisse mitte Kaie tütar ja poeg, vaid koguduse vanemdiakon Kalju ja üks naisterahvas, kes tol ajal valmistus kogudusse tulema.
Oleksin peaaegu üllatusest hüüatanud! Pärast seda, kui olime tervitused vahetanud, tutvustasin olukorda. Ma rõhutasin: “Kaie on kontaktne, aga ta ei räägi, ei liiguta. Kui me koos palvetaksime tema pärast, oleks see parim, mida me antud olukorras võime teha.”
“Teeme seda!” ütles Kalju.
“Ma tean seda olukorda!” sekkus Juta, naisterahvas, kes koos Kaljuga oli tulnud. “Sel ajal, kui ma nõidusega tegelesin, oli mul mitmeid selliseid asju, millest ma läbi tulin. Ma räägin Kaiele neist asjust ja usun, et see aitab teda tardumusest välja tulla.”
Sel ajal kui Juta õhinal rääkis, panin tähele, et selle jutu peale Kaie vangutas aeglaselt pead. See tähendas, et Kaie võttis meie vestlusest osa. Kuid see tähendas ka seda, et ta ei soovinud kuulda Juta nõidusest vabanemise kogemustest. Kuid nii kui elus ikka on, ei saa me teha seda, mis on meie arust hea ja õige. Oli võimatu Jutat pidurdada.
Juta ruttas juba põlvitama Kaie päitsis. Kalju kummardus keskele ja mina jalutsisse. Mul oli käes Piibel, sest just äsja lugesin Kaiele Jumala tõotusi Taaveti elust. Asetasin Piibli voodile. Juta alustas palvet. Mina vaikselt palvetasin Jumala juhtimise pärast tema palves. Peaasi, et ta ei räägiks palves oma nõidusega tegelemise kogemusi.
Ja tõesti, Juta palve osutus tavalisest lühemaks. Ta ei puudutanud oma kogemusi ja lõpetas lühidalt: “Kui Sina tahad, võid Kaiet aidata, kui ei, sündigu Sinu tahtmine!”
Seejärel palvetas Kalju. Temagi pikka palvet ei teinud, ja kõrvu jäi mõte, mis Jutagi palve lõpul oli kõlanud: “Kui see on Sinu tahtmine, siis võib Ta parandada, kui ei...”
Kõik on õige. Pühakiri õpetab meid palvetama: “Sinu tahtmine sündigu nii taevas kui maa peal.” Kuid Piiblis on ka teistsuguseid palveid, nagu näiteks, kui Jeesus tuli tormisel merel jüngrite paadi juurde. Matteuse evangeeliumi tekst ütleb: „“Olge julged, mina olen see, ärge kartke!” Peetrus kostis ja ütles: “Issand, kui sina oled, siis käsi mind tulla enese juurde vee peale” Ja Peetrus astus paadist välja ning kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juurde. Aga nähes tuult, lõi ta kartma ja hakkas vajuma, kisendas, ja ütles: “Issand, päästa mind!” Jeesus sirutas sedamaid oma käe, haaras temast kinni ja ütles talle: “Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?””
Kuna minus oli küpsenud arusaam, et see on Jumala tahe, et Kaie peab terveks saama, siis avasin kiiresti Piibli sellelt kohalt Apostlite tegude raamatust (Ap 3:2-7), kus kirjeldatakse jalutu mehe tervistamist.
Oma palvekorra jõudmisel lugesin sissejuhatuseks: “Ja üks mees, kes oli emaihust alates halvatu, toodi ja pandi iga päev pühakoja ukse ette, mida hüütakse Ilusaks, ande paluma pühakojas käijailt. Kui see nägi, et Peetrus ja Johannes tahavad minna pühakotta, palus ta neilt andi. Peetrus ühes Johannesega vaatas temale otsa ning ütles: “Vaata meie poole!” Tema jäi teraselt neile otsa vaatama, oodates, et ta neilt midagi saab. Aga Peetrus ütles: “Hõbedat ja kulda mul ei ole, aga mis mul on, seda ma annan sulle. Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel, tõuse üles ja kõnni!” Ja ta haaras kinni tema paremast käest ja aitas ta ülesse.”
Seda teksti lugedes panin tähele, et Kaie mitmel korral tõmbles ja püüdis nagu ennast liigutada ja tõusta. Ma sulgesin Piibli, palvetasin oma sõnadega. Lõpuks kordasin Piiblist loetud teksti: “Jeesuse Kristuse nimel, tõuse üles!” Samal ajal haarasin ühe käega tema risti rinnal lebavatest kätest ja teise käega voodi jalutsi raudpulkadest ja tõmbasin kogu jõuga. Olin ju põlvili ja pidin rakendama tõesti jõudu.
Kaie istus voodis, silmad avatud ja naeratas meile. Tõusime kõik kolmekesi püsti ja tänasime Jumalat. Vaatasin kella, aeg oli rongile rutata.
“Olge head, aidake ta WC-sse, andke juua. Kutsuge õde ja andke talle süüa.” See oli kolmas päev, kui tal kõik need funktsionaalsed võimalused olid puudunud. Minu abikaasa oli mulle kaasa pannud õunakoogi. Selle andsin nüüd Kaiele. Ütlesin: “Kaie, kas viin sinu poolt Galinale ka tervitusi?” Kaie jälle noogutas peaga. Vaatasin talle otsa ja ütlesin: “Miks sa noogutad? Kaie, ütle nüüd sellepeale häälega “jah”!” Kaie naeratas ja ütles: “Vii jah!”
Haarasin oma Piibli ja portfelli ning tormasin minema. Ei mäleta, kuidas lukustatud uste tagant välja sain. Võtsin ratta ja kiirustasin Viljandi raudteejaama poole. Praktiliselt kohe, kui olin vagunisse saanud, lahkus rong jaamast. Alles siin, vaguni tamburis, langes pinge ja hakkasin mõtlema, mis õieti juhtus ja mida see tähendab.
Jumal kuulis palvet! Kui palju kordi olen tundnud rünnakut inimeste poolt, kes ei jaga neid tõdesid, mida minu koguduses austatakse! “Teil ei ole Vaimu! Teil ei ole imetegusid...” Need on rasked süüdistused. Olen tõrjunud neid tagasi lihtsas usus sellesse, mida ka Lutherus õpetas, et inimene mõistetakse õigeks usu kaudu (Rm 5:1.2). Juhtub, et oled tahtmatult rünnatud isegi lähedaste poolt.
Ma tundsin end väga suure patusena. Ja ometi: “Me ju teame, et Jumal ei kuule patuseid, vaid kui keegi teeb Tema tahtmist, siis seda Ta kuuleb” (Jh 9:31).
Ma ei läinudki oma ratta juurest vagunisse. Inimesi tuli peatustes peale ja läks maha, mina seisin ja mõtlesin oma mõtteid. Ma ju olen ikkagi patune! Seda olin ma inimestele kogu aeg õpetanud, et nemadki on patused. Aga kui nad on kahetsenud ja andeks palunud, on nad Kristuse vere kaudu saanud andestuse ja puhastatud kõigest patust. Nii minagi! See sündmus oli mind väga tugevalt puudutanud.
Mina ei ole ju tervistaja! See on Jumal! Mind vapustas see, et Jumal on nii lähedal, ning Ta kuulis palvet, kuna Ta on mulle kõik andestanud. Mulle oli see väga suure tähendusega!
Tahtmatult hakkasin meenutama kõiki oma eksimusi. Mulle tundus, et neid oli palju, ja nad on mulle kõik andestatud! Andestatud, nagu lapsele! Uskumatu! Ma tundsin tõelise Jumala lapse tunnet. See on palju enam, kui ainult andestus. See on vabadus või vabastus igat liiki kiusatustest, nii tundsin ma end sel hetkel.
Ma tajusin, et vaenlane on mind kogu aeg rünnanud. Mitte seda, et ma oleksin tema rünnakut otseselt näinud. Ma isegi kahtlen, kas dr Martin Luther nägi isiklikult Saatanat teda kiusamas, aga seda usun küll, et ta võis spontaanselt virutada tindipotiga vastu seina oma kirjutuslaua taga, kui tundis, et Saatan teda kiusas. See võis olla nii või teisiti, nähtavalt või mõtetes. Tindiplekk seinal on aga nähtav. Muidugi on seda tindilaiku kindlasti pärast mitmel korral värskendatud Lutheri austajate poolt.
See sõnum, mille pani kirja Johannes: “Olge julged, mina olen maailma ära võitnud.” (Jh 16:33) on ka minu jaoks kirjutatud.
Nelja päeva pärast andsin sama osakonna ukse taga jälle kella. Jälle avati uks nii parajasti, et võis näha ja rääkida. Pärast tervitust tahtsin paluda külastuse võimalust, aga et ma ei ole väga nobeda suuga, siis avaja nähtavasti mind ära tundes jõudis ette:
“Oodake siin pisut! Me kohe korraldame teile kohtumise Kaiega!”
Üllatus, üllatus, mõtlesin mina, jäädes uuesti suletud ukse taha. Nähtavasti on Kaiega kõik hästi. Ma polnud vahepeal saanud mingit informatsiooni tema kohta ega nendega kohtunud, kes jäid pärast palvet Kaie juurde.
Läbi ukse kostis midagi, mis tõendas, et seal midagi toimub. Isegi mingeid hõikeid oli kuulda. Lõpuks avati uks ja mind lasti sisse. Pikk avar koridor oli inimtühi, kui mitte arvestada ühe kaugema palati ukse juures gruppi haiglariietuses patsiente ja valges kitlis sanitari, kes neid palatisse kiirustas.
Kohe koridori algusesse akna alla oli toodud kerge laud ja kaks tooli. Ja siis ma nägin, mööda koridori tuli naeratav Kaie. Kõik see situatsioon tundus nii demonstratiivselt eriline, isegi pidulik, nagu filmivõteteks ülesseatud ja mina ka nagu oleksin üks võtteosaline.
Kiirustasin piki koridori Kaiele vastu. Embasime teineteist ja seda mitte formaalselt, vaid tõeliselt, südamest. “Oo, imettegev Jumal, Sa oled palvetekuulja!” need kuuldamatult öeldud sõnad olid meil mõlemal kindlasti ühised.
Miks personal oli otsustanud sel viisil korraldada kohtumise selles suures avaras koridoris? Miks saadeti kõik koridoris jalutajad selleks ajaks palatitesse? Aga siiski! Kõigist keelitamistest hoolimata tungis üks tütarlaps meile pandud laua äärde.
“Ära sega! Mine palatisse!” nii manitses sanitar.
“Laske ta olla!” ütlesin mina. Nägin tütarlapse silmi. Neis oli selline sõnatu palve! Minu palve peale toodi kolmas tool laua juurde, kus istusime.
“Mis su nimi on?”
“Anette!”
“Mida sa soovid?”
“Palvetage ka minu eest!”
Mind otse torkas see sõna “ka”. Tähendab, ta teadis, et Kaie eest oli palvetatud. Kui palju ta tundis oma vajadusi? Kas ainult füüsilisi, või ka hingelisi? Palve kuulmata, st õigemini vastamata jäämise üks põhjustest on kindlasti ettevalmistamatus, ja seda mitmes mõttes.
Taavet ütleb: “Oma elamu paigast Ta vaatleb kõiki maailma elanikke. Tema, kes ühtlasi valmistab nende südant...” Laul 33:14,15.
Valmistab milleks?
Eks ikka selleks, et inimene võiks probleemide lahenduse vastu võtta. Kindlasti ka selleks, et hea, mida palutakse, ei saaks valesti kasutatud ja nii ei osutuks hoopis halvaks. Tihti ei rutanud Jeesus inimestele vastama, vaid pani neid ennast läbi katsuma. Ainult nii võis neid tõeliselt aidata.
Hea näide on sellest kirjas Mk 9:19-29. Lõpplahenduseni jõudmiseks pidi Kristus viima inimese olukorrani, et see kisendas: “Ma usun! Aita mu uskumatut südant!”
Pärast vestlust palvetasime kolmekesi seal laua ääres ja Anette lahkus seejärel oma palatisse. Kahjuks ma ei tea tema elust enam midagi.
Kaiega kohtusime juba paari nädala pärast jumalateenistusel.
Võib-olla on ees veel palju võitlusi, aga läbielatu on kindlasti üks osa vaimulikust pagasist, millele tulevikus toetuda.
In English