Veel üks armuaasta on lõppemas. On jälle aeg endas selgusele jõuda, tõdedes, milliseid kogemusi selle aasta jooksul oleme oma meelte varasalvedesse jäädvustanud. Kas positiivseid, ülestõstvaid või rohkem negatiivseid, mis on masendust tekitanud? Oleks ka hea leida vastus küsimusele, kuidas oleme läbinud aasta jooksul meile osaks saanud õppetunnid ja katsumused? Kas need on meid edasi viinud, tugevamaks teinud või oleme hoopis olukordade sunnil neile alla andnud ja murdunud? Meie elulistele situatsioonidele hinnangu andmisel on oluline neile õige tähenduse andmine. Ka siin määrab tagajärje õige valik ja kogu lootuse Jumalale asetamine, ning tõelise andestuse kogemine iseenda ja teiste jaoks, et meeli purustuste eest kaitsta. Jumal soovib, et oleksime terved nii vaimselt kui füüsiliselt (3Jh 2). Kõik halb, mis toimub meie meeltes, mõjutab samuti meie keha. Oleme nii loodud.
Harjumuspärase negatiivse mõtlemise jõud halvab meie vastupanuvõimet haigustele, pärssides immuunsussüsteemi tööd. Seetõttu on oluline mõista vaimu ühendatust kehaga, sest vaimsed muutused toovad kaasa ka muutused kehalises tervises ja vastupidi. Meie immuunsussüsteem on tugevalt mõjutatud ja sõltuv meie teadvuse ning meelte seisundist. Mure, hirm, lahendamata süütunne, masendus, ängistus – kõik see kajastub reaalselt meie immuunsussüsteemis, toimides seda alla suruva faktorina.
Immunoloogide avastatud immuunsussüsteemi seotus meeltega ja sõltuvus meelte seisundist tõi arusaamise ühest olulisest tõest tervises, mida nimetati immuunsussüsteemi tingimuslikkuseks.
Tervise taastusprogrammis “Uus Algus” pööratakse suurt tähelepanu suhetele ja olustiku loomisele, mis aitaks inimestel püsida rahus ja tasakaalus ja omandada andestava meele. See on tõde ka meie igapäevaelu jaoks.
Ilma andestuse kogemuseta ja väeta on võimatu tasakaalu säilitada. Andestusel on tervenemisel väga tähtis osa. Tegelikult peaks piibellik andestus saama neuroteaduse osaks.
Immuunsussüsteemi sõltuvuse tingimuslikkuse faktorist avastas Robert Eider, New Yorgis asuva Rochesteri Ülikooli teadlane.
Eider uuris katsealuste hiirte immuunsussüsteemi reaktsioone erinevatele olukordadele. Immuunsussüsteemi juhtivateks rakkudeks on T-rakud. Autoimmuunsüsteemi haiguste puhul muutuvad T-rakud agressiivseteks ning hävitavad meie enda organismi erinevate elundite rakke selle asemel, et neid kaitsta. Sellisel juhul kasutatakse meditsiinis ravimit, mis pärsib T-rakkude tegevust. Üheks selliseks ravimiks on tsüklosporiin. Ka Robert Eider kasutas oma katsetes hiirtega tsüklosporiini.
Katse:
Esimese-nädala jooksul süstiti katsealustele hiirtele tugevad annused tsüklosporiini – mis on tugevatoimeline mürk, ning jälgiti immuunsussüsteemi olukorda. Selle katse käigus hävis 90% T-rakke.
Teisel ja kolmandal nädalal tehti taastusravi, mille käigus kasutati terviseprogrammi “Uus Algus” põhiprintsiipe. Hiirte immuunsussüsteem taastus 2 nädala jooksul.
Neljandal nädalal alustati taas mürgitamist tsüklosporiiniga, et immuunsussüsteemi pärssida, kuid ravimiga koos anti veel lisaks suhkruvett. Oluline on, et suhkruvett anti mürgilaadse ravimiga ühel ja samal ajal. Taas võidi jälgida T-rakkude hävinemist ning uus taastuskursus järgnes viiendal ja kuuendal nädalal.
Selle lühikese katse jooksul suhkruvesi ja tsüklosporiin assotsieerusid hiirtes. Mida see tähendab ning kuidas eksperimendi tulemusi üle kanda meie ellu?
Seitsmendal nädalal, viimasel katseajal anti katsealustele hiirtele ainult suhkruvett. Mürgise ravimi annust ei lisatud. Teadlased jälgisid reaktsiooni. Kuna suhkruvett anti eelnevalt tsüklosporiiniga, mis käivitas immuunsussüsteemi pidurdava mehhanismi, siis nüüd organismis tekkinud assotsiatsiooni tõttu selle ravimi suhtes, andes ainult suhkruvett, hakkasid T-rakud hävima pelgalt suhkruvee andmisest ja immuunsussüsteem hakkas maha käima. Hiired ei teadnud, mis on tsüklosporiin, T-rakk ja suhkruvesi. See reaktsioon tekkis tingimuslikult kui teadvuse lävest allpool seisev.
Reaktsioon oli automaatne, kuid tingimuseks sai suhkruvesi, mis oli assotsieerunud tsüklosporiiniga.
Nende katsete tulemusena fikseerisid teadlased immuunsussüsteemi assotsiatiivsuse ehk tingimuslikkuse, sõltuvalt läbielatud ja talletatud olukordadest.
Selline immuunsussüsteemi tingimuslikkuse reaktsioon toimub meie elus pidevalt. Nn “suhkruveena” toimivad elu erinevad olukorrad võivad osutuda kas heaks või halvaks ajendiks seoste sõlmimisel meie ajus. Olles heameele ja armastava suhtumise seisundis, vastab keha meile vajalike keemiliste ainete piisava tootmisega. Nendeks võivad olla dopamiin, noradrenaliin, endorfiin.
Endorfiini produtseerimine, mida kutsutakse ka heaolu- ja rõõmuhormooniks, tõstab immuunsussüsteemi kaitsevõimet, annab meile õnnetunde ja vabastab valuaistingutest. 1cm3 seda ainet maksab Standfordi Ülikoolis 60 000 dollarit. See on taskukohane üksnes väga rikastele inimestele.
Palju targem ja efektiivsem on Harvardi Ülikooli teadlase ja arsti Herbert Bensoni lihtsa meetodi täitmine. Esmaoluline on energiat lisava liikumisprogrammi täitmine. Keha täidab meie hormonaalsed vajadused aktiivse liikumise tagajärjena tekkinud vajaduse analüüsi tulemusel. Inimene, kes elab enamasti lamavas või istuvas asendis, võibki unistama jääda hormonaalse tasakaalu saavutamisest.
Teiseks oluliseks tingimuseks on oskus elus läbielatud rasketele sündmustele õige, positiivne tähendus anda. Doktor Benson õpetas oma patsiente lõdvestuma, kontsentreerides oma mõtted positiivsetele elementidele. Kõige selle juures peeti oluliseks andestavat meelt. Doktor Benson analüüsis raskeid olukordi, mida patsiendid olid läbi elanud, ning vahet nende vahel, kes kannatasid sagedaste närvivapustuste all, nendega, kes praktiliselt täielikult taastusid üleelatust. Vahe seisnes võimes andestada. Need, kes ei osanud andestada ega positiivset tähendust oma elule ja olukordadele anda ning kes ikka veel kandsid oma südames solvumistunnet ja viha, enamasti kannatasid hingelise tasakaalutuse all kuni oma elu lõpuni. Moraalselt tühjaks tehtud, ängistuses elavale inimesele on hädavajalik sõnum Jumalikust andestusest.
Nende soovituste tõeste järgijate seas ületasid resultaadid kõik ootused. Tulemused näitasid, et neil alanes südamelöökide sagedus, ühtlustus hingamine ja alanes stressi esilekutsuvate hormoonide tase, samuti said abi need, kes kannatasid unetuse all.
Spetsiaalselt jälgiti patsientide gruppi, kes uskus Jumala armastusse ja omandas oskuse teha Ta enda jaoks reaalseks ja kättesaadavaks elu osaks. Nende tervis paranes kiiremini.
Igaühe jaoks on hädavajalik omandada oskus mitte koondada oma tähelepanu elu raskustele ja masendavatele faktoritele, vaid hoopis suunata oma pilk lootusele ja armastusele, nähes eespool ootavat probleemide lahendust.
Sest kõik möödub! Ka kõige halvem!
Mis juhtub armastusrikaste inimeste aju “häälestatusega”? Teadlased leidsid väikeajus mandlikujulise struktuuriga aju osa, mis nende väidete kohaselt on loodud armastuslaengu vastuvõtmiseks. Neurobioloog Ryan Josephi järeldus selle avastuse järgselt oli: “Võime kogeda oma elus armastuse laengu vastuvõtmist rajaneb neuroanatoomilisel alusel.” Doktor Benson väidab oma raamatus “Igavene tervenemine”, et “inimese geneetiline programm tegi usu Lõputusse Absoluuti (Armastusse) osaks Tema enda loomusest.”
Inimene on algselt häälestatud armastuse lainele. Meie aju on samuti algselt loodud spetsiaalselt armastuse voolu vastuvõtmiseks ja üleelamiseks.
Seda olulist tõde illustreerib kahe koguduseliikme läbielu USA-st.
Nendeks on Mary ja Marta. Mõlemad enam-vähem ühevanused: natuke üle keskea, mõlemal kesk-meditsiiniline haridus, samuti ühe koguduse liikmed, seega ühed tõekspidamised. Kuid: oma vaimult ja suhtumiselt olukordadesse täiesti erinevad. Mary oli optimist, pakkudes kõikidele tuge, ka kõige raskemates ja halvemates olukordades säilitas oma meelerahu, usu ja lootuse paremasse.
Marta oli tema vastand. Kõik oli tema jaoks pilvine, mõru ja lootusetu. Marta elas uinutite ja rahustite najal. Kummaline, et mõlemad sattusid enam-vähem samal ajaperioodil autoavariisse. Mary avarii oli tõsine, purustused laiaulatuslikud. Nägu tundmatuseni vigastatud, sidemetest paistis ainult väike avaus suu jaoks! Luumurrud ja aju põrutus olid nii tõsised, et arstid andsid vähe lootust, sealjuures parimad adventarstidest spetsialistid.
Külastavate koguduseliikmete üllatus oli suur, nagu opereerivate ja ravivate arstidegi oma, keda Mary pidevalt lohutas, et neil kõik tema osas õnnestub, kui Mary kuu aja pärast, lapselikult sileda näoga, kiirelt paranenud ja jälgi jätmata haavaarmidega, kiites Issandat ja särades tänust jälle kirikupingis istus. Jumal ei olnud tema lootusi petnud, Armastus oli oma parandava töö täiuslikult teinud ja Mary oli osanud selle kõik reaalselt usus vastu võtta. Imeline tervenemine!
Hoopis teistsuguseks osutus Marta lugu.
Tema avarii oli tühine. Natuke mõlgitud parempoolne uks ja tükike kapotti. Ka ei olnud tal nähtavaid vigastusi. Kuid Marta nõudis hospitaliseerimist, väites, et tal on raske ajupõrutus, mis oli rohkem tema raskepärase, alati halba nägeva loomuse vili.
Kuu aega haiglas, iga päev rahustid, kusjuures arstid ei teadnud, mida temaga teha ning kirjutasid ta lõpuks välja. Üks öö kodus ja hommikuks oli Marta surnud ravimite ülemanustamise tagajärjel. Kurb lugu. Kaks võimalust. Üks võit raskest lausa lootusetust olukorrast ja teine kaotus tühises peaaegu olematus, meelte poolt ettekujutatud olukorras. Ka siin on meile antud valikuvõimalus!
In English