Meie peres kasvab täna kolm toredat last ja igaüks neist on imeline kingitus Taevaselt Isalt. Mõelda, et ühest pisikesest seemnest võrsub elav hing, kes liigub, räägib, kuuleb ja tunnetab oma Looja puudutust südames – see kõik tunnistab Jumala võrratust armastusest kinkida elu ja sellest vastastikku rõõmu tunda. Üks jumalanäolisus meis on võime saada lapsi ja olla neile kasvamises teejuhiks, nagu Taevane Isa on meile.
Patu tõttu on rikutud paljugi Jumala plaanist ja mitte kõik täiskasvanud mehed-naised ei saa ühel või teisel põhjusel sellest Jumala kingitud lastega elu jagamise õnnistusest osa. Kui me tutvusime, siis hakkasime kohe alguses üksteisele avama oma hinge nii, et teisel võiks olla võimalikult selge pilt sellest, kellega ta abielluma hakkab ning mida võiks oodata eelseisva kooselu suhtes. Üks teemadest, mille läbi arutasime oli ka laste (võimalik) saamine. Teineteisele avanemise käigus selgus, et suure tõenäosusega me lapsi ei saagi. Loomulikult olime selle üle väga kurvad, kuid saime ka aru, et abiellume teineteise, mitte laste pärast. Ja nii andsime selle teema palves Jumala ette. Kui Tema tahab meile lapsi kinkida, siis ei saa miski takistuseks olla.
Piiblist tuleb meelde lugu Hannast, kes oli südamepõhjani kurb sellest, et ta lapsi ei saanud, ning palus, et Jumal võiks teda siiski aidata. Jumal nägi Hanna valmidust pühendada end lapse kasvatamisse koos Jumalaga ja seda, et Jumala tahe saaks teostuda oma rahva juures.
„Niipea, kui laps oli hakanud midagi mõistma, oli Hanna õpetanud teda armastama ja austama Jumalat ning pidama ennast Issandale kuuluvaks. Kõigi last ümbritsevate tuttavate asjade kaudu oli ema püüdnud juhtida lapse mõtteid Loojale. Kuid isegi pojast lahus olles ei lakanud ema tema eest hoolitsemast. Iga päev palvetas ta poja eest. Igal aastal tegi ta lapsele teenistuseks vajamineva kuue, ning siis, kui ta koos mehega Siilosse pidulikele jumalateenistustele läks, andis ta kuue poisile meeldetuletusena ema armastusest. Seda väikest rüüd kududes oli ema pidevalt palvetanud, et poeg püsiks puhta, õilsa ja ustavana. Hanna ei palunud pojale ilmalikku suurust, vaid anus tõsiselt, et ta võiks saavutada selle suuruse, mida taevas hinnatakse — ja et ta elaks auks Jumalale ning õnnistuseks kaasinimestele.“ (PP 572)
Kui Jumal on sulle lapse kinkinud, siis järelikult Ta usub sinusse ja Ta näeb, et sa saad koos Temaga hakkama. Lapsed on Jumala kingitus – antud meile hellalt hoida ja juhtida neid õigele rajale. Sellel, kuidas me lapsi kasvatame ja nende iseloomu kujundame, võivad olla igavikulised tagajärjed. Aga nagu arvatavasti kõik kristlasest vanemad on kogenud, et kui me püüame neid omast tarkusest kasvatada, siis tõenäoliselt kogeme läbikukkumisi. Meie patust rikutud kalduvused avalduvad tihti suhtes kõige armsamate ja lähedasematega. Nii püüame kehtestada oma mina ja oma tahtmist, unustades, et väikesed lapsed on abitud ja kaitsetud ning nad vajavad kedagi, kes paneks piirid, keda saab usaldada ning kelle juurde võib alati oma mure või rõõmuga tulla.
Piibel räägib, et lapsed on rõõmuks. Ja nii see peakski olema. Ilmselt lõi Jumal lapsed ka seepärast nii armsateks, et meil suurtel oleks tahtmine nendega tegeleda. Väikesed lapsed võivad äratada väga suuri armastuse ja helluse tundeid. Kui aga lapsed jonnivad, on sõnakuulmatud või segavad sinu und, kust siis peaksid kurnatud vanemad leidma rõõmu ja jõudu? Lahendus on vaid Jumalas. Vaid Püha Vaim saab säärastes olukordades meie palvehüüde peale appi tulla ning valada meie südamesse rõõmu, rahu, kaastunnet ja armastust. Ja uskuge, kui Püha Vaimu abil meis avaldub Kristuse meel, siis muutuvad jonnakad lapsed armsateks ja sõnakuulelikeks, otsekui Kristuse enda juures, sest laps peegeldab seda, mida sina läbi elad.
Meie kolmandat last, pea 2-aastast väikest Rolandit vaadates voolab armastus üle ääre. Kuidas ta tuleb igal õhtul ja ning poeb su kaitsvate käte vahele kaissu ning jääb vaid nii rahulolevalt tuttu. Ta õpib iga päevaga midagi uut. Mõnikord kukub ja vahel nõuab midagi, mis on talle keelatud. Ja nii teda vaadates teame, et meie oleme Jumalale täpselt samamoodi armsad. Jumal tahab meiega edasi minna vaatamata sellele, kui rumalad me teinekord oleme. Ta ei jäta meid, vaid hoiab ja kaitseb ning võtab meid kaissu.
Meie 11-aastane tütar Eliise, kes iga päev sellest ajast, kui ta oskas juba rääkida, käia ja kallistada, tuleb ja paneb oma käekesed meile ümber, kallistab ja ütleb, kui palju ta meid armastab. Siis tunneme, et see on sõnum Jumalalt, kui palju Jumal meid armastab.
Või kui vaatame oma 13-aastast Kasparit, kui huviga ja keskendunult ta juba päris pisikesest peale kuulab Piibli jutustusi või mõnda vaimulikku jutlust, siis ka see on meile sõnum Jumalalt, kui tähtis on vaimutoit, et hoida ühendust oma Loojaga.
Lapsed on Jumala kingitus ning me oleme palju kogenud, kuidas Jumal laste kaudu räägib. Tundub, et lapsed on palju puhtamad ning vastuvõtlikumad Püha Vaimu häälele. Vaadake neid väikeseid imesid, armastage ja kuulake neid, sest meil, suurtel, on teinekord hoopis vaja lastelt õppida.
Vaadates lapsi, saame teada enda iseloomu headest ja halbadest külgedest, sest lapsed peegeldavad meid. Seetõttu on meil lapsevanematena väga vaja iga päev Jeesuse jalge ees viibida ning saada Temalt väge, et armastada lapsi, ja samas ka tugevust, et olla kodus preestriteks ja autoriteetideks. Armastuses vabast tahtest kuuletumine, seatud korra austamine on Jumala loomingu alustala. Jumal soovib meie, lapsevanemate kaudu väikestele kasvavatele Jumala lastele õpetada sõnakuulelikkuse õppetundi. Ainus viis, kuidas kogu Jumala loodu saab eksisteerida, on see, kui me kuuletume Talle. Igal inimesel on oma tahe, kuid igavesse ellu lähevad need, kelle tahe on harmoonias kõigepealt Temaga ja Tema läbi ka teiste kaasinimestega. Seetõttu on autoriteedi tunnetuse kasvatamine juba varases lapsepõlves väga oluline. Jätkates lugu Hannast ja Saamuelist, jõuame Piiblis preester Eeli ja tema poegadeni.
„Ehkki ta oli seatud valitsema rahvast, ei suutnud ta valitseda oma perekonda. Eeli oli järeleandlik isa. Rahu ja mugavust armastava mehena ei suvatsenud ta hakata oma autoriteediga korrigeerima laste pahelisi harjumusi ja kirgi. Selle asemel et lapsi korrale kutsuda või karistada, allus ta nende soovidele ning laskis neil toimida omatahtsi. Selle asemel et pidada poegade kasvatamist üheks oma tähtsaimaks kohustuseks, jättis ta selle kõrvaliseks asjaks. Iisraeli preestri ja kohtumõistjana ei olnud ta teadmatuses sellest, kuidas ohjeldada ja juhendada lapsi, keda Jumal oli tema hoolde usaldanud. Ent Eeli distantseerus sellest kohustusest, sest see eeldas tema asetumist poegade tahte vastu, nende karistamist ja neile ühe või teise asja keelamist. Mõtlemata oma teguviisi kohutavatele tagajärgedele, andis ta lastele järele kõiges, mida nad soovisid, ega kasvatanud neid kõlblikeks teenima Jumala töös ja täitma elukohustusi.
Jumal oli öelnud Aabrahami kohta: „Sest ma tean temast, et ta käsib oma poegi ja järeltulevat sugu hoida Jehoova teed ning teha, mis õige ja kohus.“ (1Ms 18:19) Eeli laskis lastel enda üle võimutseda. Isast sai laste käsualune. Tema poegade elus ilmnes ärataganemise needus rikutuse ja pahelisusena.“
(PP 575)
„Jumal süüdistas Eelit selles, et Eeli austas oma poegi rohkem kui Teda. Jumal oli määranud ohvrid Iisraelile õnnistuseks, kuid Eeli oli lubanud muutuda neil jälestusväärseiks — selle asemel et häbistavalt paljastada poegade Jumalat teotavad ilged teod. Need, kes oma kalduvuste kohaselt ja pimedast kiindumusest oma laste vastu lubavad neil rahuldada isekaid soove, ei noomi Jumala autoriteedile tuginedes nende patte ega nõua õiguse jaluleseadmist, näitavad, et nad austavad oma pahelisi lapsi enam kui Jumalat.“ (PP 578)
„Eeli ei juhtinud oma perekonda nii nagu Jumal oli juhised andnud; ta toimis iseenda kaalutluste põhjal. Hellitav isa vaatas läbi sõrmede poegade vigadele ja pattudele nende lapsepõlves, kujutledes, et ajapikku kasvavad nad ise halbadest kalduvustest välja. Ka meie ajal teevad paljud sama vea. Nad arvavad oskavat kasvatada lapsi paremini omamoodi, mitte aga Jumala Sõna juhiste kohaselt. Nad soodustavad laste väärkalduvuste arengut ja selgitavad asja nii: „Nad on karistamiseks liiga noored. Oodakem, kuni nad saavad nii vanaks, et võtavad asju mõistusega.“ Nii lastakse ebaõigetel harjumustel tugevneda, kuni need muutuvad lapse teiseks olemuseks. Lapsed kasvavad üles ilma, et piirataks nende kalduvusi, mis on eluaegseks needuseks neile ja muutuvad kergesti needuseks ka teistele.“ (PP579)
„Perekonna jaoks pole suuremat needust kui see, et noortel lubatakse elada oma tahtmise kohaselt. Kui vanemad täidavad laste iga soovi ega keela neile ka seda, millest teavad, et see on neile halb, lakkavad lapsed peagi austamast vanemaid ning ühtlasi jumalikku ja igasugust inimlikku autoriteeti.“ (PP580)
Meie hoolde on usaldatud laste iseloomu kujundamine ja kuigi me keegi ei ole ideaalsed lapsevanemad, on Piiblis tõotus (Js 49:25): „Mina päästan su lapsed.“ Kuuletume siis Talle meie kasvatamisel ja meie päästmisel, ning palvetame ka oma laste pärast, et nemadki võiksid ära tunda imelise Taevase Isa ning alanduses oma elud Tema kätesse panna.
In English