„Siis Joosep ostis vaaraole kogu Egiptuse põllumaa, sest egiptlased müüsid igaüks oma põllu, sellepärast et nälg ahistas neid. Nõnda sai maa vaarao omaks. Ja ta tegi rahva tema orjaks, Egiptuse ühest äärest teiseni.”
1Ms 47:20, 21
Kuidas sai olla võimalik, et vaarao sai nii kogu maa kui ka kogu rahva omanikuks? Lugu saab alguse 1. Moosese raamatu 41. peatükis, kui Piibel jutustab vaarao unenägudest, mille tähenduse Jumal annab Joosepi kaudu. „Vaata, tuleb seitse aastat, millal on suur küllus kogu Egiptusemaal. Aga neile järgneb seitse nälja-aastat, mil Egiptusemaal ununeb kõik küllus ja näljahäda ulatub üle kogu maa.” (1Ms 41:29–30) Jumal hoiatab, et küllus ununeb, kui tekib näljahäda. Ja Jumal pakub võimaluse, kuidas seda vältida: „…lasku Egiptusemaad maksta viiendikku neil seitsmel külluseaastal.” (1 Ms 41:34) Jumal annab vaaraole käsu hakata koguma. Ja siis, 47. peatükist loeme loo kulminatsiooni. Salmid 13, 14: egiptlased andsid ära kogu oma raha; salmid 15, 17: egiptlased annavad leiva eest ära kõik oma loomad (nii lõpeb näljahäda esimene aasta); salmid 18, 19: egiptlased müüvad leiva eest oma põllumaad ja nõustuvad olema vaarao orjad. Sellisel viisil sai vaarao kogu maa ja kogu Egiptuse rahva omanikuks.
Kas midagi sarnast võib juhtuda ka tänapäeval? Võibolla, kindlasti ei oska meie seda teada. Kuid 2020. aasta näitas, et ootamatud olukorrad võivad tekkida praktiliselt päevapealt. Eelmise aasta alguses ei osanud ilmselt paljud arvata, et koroonaviirus seab ohtu mitte ainult inimeste tervise, vaid ka maailmamajanduse. Täna võime loota, et selle viiruse vastu leitakse tõhus ravim või annab vaktsiin vajaliku tulemuse, et majandus kiiresti taastuks ja elu normaliseeruks. Võibolla lähebki niimoodi, meie ei tea seda. Samuti ei oska me öelda, kui paljud selle kriisi möödudes midagi õpivad. Sest juba järgmine suur oht võib seisneda selles, et kui piirangud langevad, lähevad inimesed mõtlematult oma raha kulutama ja kui raha ei ole piisavalt, siis ka laenama.
Erinevad uuringud on näidanud, et üsna suur osa Eesti elanikest mõtleb säästmise vajadusele. 2020. aastal kogus umbes 44% elanikest regulaarseid sääste ja 39% säästis selle, mis kuu lõpuks alles jäi. See näitab, et iga teine Eesti elanik ei mõtle väga tõsiselt homsele. Egiptuse näljahäda loost nägime, et egiptlaste vara jätkus ainult kaheks aastaks, aga vastu tuli pidada seitse aastat. See lugu ütleb meile, et teised peale Egiptuse juhtide ei mõelnud külluse seitsme aasta jooksul säästmisele väga tõsiselt.
Jälgides tänapäeva inimeste finantsharjumusi, hakkab tunduma, et sõna koguma on ammu asendatud sõnaga laenama. Paljud ei oska ega soovi koguda ja valivad lihtsama tee: laenamise. Muidugi ei ole mitte kellelgi moraalset õigust mõista kohut ja öelda, et see on vale, iga inimene teeb oma otsuseid ise. Ja loomulikult ei peaks lootma ainult säästudele – me ei tohiks usaldada rahanumbreid rohkem kui Jumalat. Kui me vaatame taas Joosepi ja vaarao lugu, siis näeme, et Jumal teadis tulevikku, Jumal andis vaaraole häid nõuandeid, Jumal tegi Joosepist Egiptuses uue inimese – selle kõige taga oli Jumal. Kõik, mis algusest lõpuni juhtus, oli Jumala plaan.
Finantskriisid ja majanduslangused tabavad meid teatud regulaarsusega ja me võiksime teha kõik, et nendeks olukordadeks valmis olla. Kui sa võtad oma õlule laenu, kas oled siis kindel, et saad sellega hakkama, saad seda tagastada ka siis, kui külluse aeg saab otsa? Meie Isa palves õpetab Jeesus palvetama sõnadega: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev”, kuid täna eelistab aina rohkem inimesi astuda oma palvete, ootuste ja lootustega mitte Jumala ette, vaid panka, küsides sealt vastavalt oma soovidele või isule. Jeesus õpetab küsima igapäevast leiba, mis võib tähendada, et me võiksime olla tänulikud selle eest, mis meil on täna, aga mitte selle eest, mille omanikuks võime saada kunagi hiljem, kui laenu tagastame. Aga kas laenata või koguda, selle üle otsustab täna igaüks ise.
Aleksandr Tsugai on Jõhvi ja Narva adventkoguduse pastor
In English