Vana Testament ja Jumala majandus
Nagu nii paljud lood Pühakirjas, saab seegi alguse Eedenis. Kui Jumal selle maailma lõi ning pani oma aeda taimed, loomad ja inimesed, kirjeldasid Tema loodut kõige paremini külluslikkus, ilu ja ohtrus. Lilled õitsesid pillavalt, puud kandsid rohkelt vilju ja kõigi nende erinevate loomade vahel valitsenud metsik harmoonia peegeldas Looja huumori- ja rõõmumeelt. Kujutle pikka ja suursugust kaelkirjakut mänguliselt suhtlemas tuterdava pingviini või kiikuva ahviga.
Kõik oli „väga hea“ (1Ms 1:31) – see tähendas ühtlasi küllust ja rikkalikkust.
Aadam ja Eeva olid Jumala majapidajad (s 28), kes esindasid loomadele ja taimedele nimesid pannes ja nende eest hoolt kandes Meisterkujundajat. Taimed pakkusid heldelt toitu nii inimestele kui ka loomadele. Surm oli tundmatu nähtus.
Patu sisenemine muutis kõik, õigemini: peaaegu kõik. Igasse suhtesse tungis kahtlus ja usaldamatus, see mõjutas ühtviisi loomi ja inimesi. Elu pärast aiast väljaheitmist (1Ms 3:23, 24) meenutas aina enam lahinguvälja. Vilja nimel pidi tööd tegema, lapsed põhjustasid südamevaeva ja valu – mitte ainult sündimisel. Surm muutis igaveseks viisi, kuidas inimesed elu vaatasid. Jõukus ja rikkus muutus vahendiks tuleviku kindlustamisel – igaühe järglaste tuleviku kindlustamisel.
Rikkalikult õnnistatud
Jumala eriline kutse Aabrahamile ja tema suurele majakondsete ringile tähistas veeuputusjärgset uut algust. Me rõhutame sageli Aabrahami usku ja talle antud tõotustesse uskumist – ja nii peabki. Ta jättis kõik tuttava seljataha, et minna paika, mida ta ei tundnud ja kus ta ise oli tundmatu. Talle tõotati, et tema järeltulijaid on nii palju nagu tähti taevas või liivaterasid mere ääres (1Ms 22:17), isegi kui sel ajal, kui kutse talle anti, polnud Aabrahamil ühtegi poega.
Vaatamata sellele oli Aabrahami majakondsete arv väga suur. Kui temalt paluti, et ta panustaks võitlusesse Mesopotaamiast tulnud ja Soodoma ning Gomorra piirkonda, kus elas ka Lott, laastanud kuningas Kedorlaomeri armee vastu, pani Aabraham välja 318 väljaõpetatud meest (1Ms 14:14), kes lõid sissetungijaid ja tulid tagasi kõigega, mis oli neilt ära võetud.
Aabrahami on kirjeldatud kui „väga rikast karja, hõbeda ja kulla poolest“(1Ms 13:2; 24:35). Samamoodi õnnistas Jumal ka Iisakit, kes sai jõukaks (1Ms 26:12, 13). Rikkus oli alati seotud Jumala õnnistustega.
Sajandeid hiljem tuletab Mooses iisraeli uuele põlvkonnale meelde tõika, et Jumal on kõigi õnnistuste, ka materiaalsete õnnistuste allikas. Mitte visa töö ega sõjaline jõud ei andnud neile võitu ja jõukust tõotatud maal, vaid nende toetumine Jehoovale. „…vaid tuleta meelde Issandat, oma Jumalat, et see on tema, kes annab sulle jõu varanduse soetamiseks, et kinnitada lepingut, mille ta vandudes tegi su vanematega, mis nüüd ongi teostunud!“(5Ms 8:18)
„Vana Testament esitleb jõukust sageli neutraalselt – Jumala annina, mida saab kasutada heaks või halvaks ja mida Issand saab kas ära võtta või taastada.“1 Kui inimesed usaldavad oma jõukust, kaotavad nad silmist heaolu tegeliku allika, nagu on kirjas 49. Psalmis, milles arutletakse jõukuse ja valeustavuse üle.
Kahjuks oli Kristuse ajaks arenenud välja mõtteviis, et rikkus on Jumala õnnistuste ainuke mõõdupuu. Sama arutluskäigu põhjal tähendas vaesus seda, et inimene oli moraalselt nurjunud ning jäi seega väljapoole Jumala õnnistusi. Jeesus pööras selle kontseptsiooni pea peale.
Jõukus ja seadus
Jumala eriline hool vaeste ja väetite eest on kinnitunud Tema suhtumises loodu shalom’i (vt 3Ms 25:23–55).
Seadused laenamise ja intressi keelamise kohta ning seadused võlaorjuse kohta annavad märku tõsiasjast, et keegi ei ole vaesuse eest kaitstud, kuna inimese elu on ebakindel. Korduv fraas „kui su vend jääb kehvaks“ (3Ms 25:25, 35, 39) tuletab lugejale – nii antiikaja lugejale kui ka meile – meelde, et vaesus võib rünnata järsku, ka neid, kes töötavad usinalt, ning et vaesus ei ole sageli inimese kontrolli all. Ootamatu näljahäda, aktsiaturgude laastav kokkukukkumine või majanduskriis, üleilmne pandeemia, kohutav õnnetus – ja vaesus võib koputada ükskõik millisele uksele.
Samas kui laiskus on diameetrilises vastuolus Jumala väärtustega, mis ilmnevad loomistöös ja käsus, on vaesus väga harva üksikisiku süü. Vana Testamendi uurija Joel Kaminsky on täheldanud: „Tähelepanekut, et vaene inimene ei pruugi olla oma olukorras süüdi, toetab tõik, et vaeseid seostatakse sageli õigetega, vastandina õelatele, keda kujutatakse tihti jõukatena, kes survestavad vaeseid, nagu näitavad mitmed lõigud Psalmides, Õpetussõnades ja prohvetlikes tekstides (Ps 10:2–11; Õp 28:6; Js 3:14 15; Se 3:12).“2
Ainulaadse jumalavaate vaesuse teemale annab kümniseseadus. 5Ms 14:28, 29 antakse iisraelile juhis, et igal kolmandal aastal tuleb tuua teine kümnis, mis on pühendatud pühamuteenistusele ja preestrite ning leviitide ülalpidamiseks, et kõigil neil, kel ei olnud maad, oleks süüa, kaasa arvatud välismaalastel, orbudel ja leskedel. Lisaks järelnoppimise seadusele, mis andis vaestele õiguse viljakorjamise ajal põllul järelnoppida (3Ms 19:9, 10; 23:22; 5Ms 24:19–21; Rt 2:1–3), rõhutasid need seadused iisraeli silmis kaastunde ja hoolitsemise väärtust: nende eest, kes ei saa ise enda eest hoolt kanda, tuleb hoolitseda.
Huvitaval kombel põhjendatakse neid seadusi iisraelile Egiptuse orjapõlvega: „Pea meeles, et sa ise olid ori Egiptusemaal, sellepärast ma käsin sind seda teha!“ (5Ms 24:22) Vähemate eesõiguste ja vaeste eest hoolitsemine oli Jumala rahva ethos’e osa, kuna see aitas neil meeles pidada enda juuri ja oma kogemust orjusest vabanemisel. Lõppeks juhtis see neid vaatama oma Lunastajale ja Kuningale.
„Anna meile kuningas“
Kui iisrael sai endale lõpuks kuninga, muutusid paljud asjad. Lugu 1. Saamueli 8–10 annab meile väikese akna, mille kaudu vaadelda kaht perspektiivi kogukondlikule elule, ühiskondlikule struktuurile ja Jumala rollile selles kõiges. Heebrea Piibel on täis viiteid Jumala kuninglikkusele – kogu maa üle, kuid eriti oma rahva üle (Ps 5:2; 29:10; 47:2–8; 95:3 jne). Piibellik ideaal iisraelile oli teokraatia – Jumal on oma rahva ülim juht ja Ta suhtleb rahvaga prohvetite ning kohtumõistjate vahendusel.
Ent iisrael tahtis olla nagu teised rahvad tema ümber: „Pane nüüd meile kohut mõistma kuningas, nagu on kõigil rahvail!“(1Sm 8:5) Iisrael seostas turvalisust, kindlustunnet ja majanduslikku heaolu nähtava kuningaga. Kuigi Jumal oli neid Saamueli kaudu kuningliku valitsusmudeli ühiskondlike ja majanduslike mõjude eest hoiatanud (s 11–18), oli iisrael Tema pöördumiste suhtes kurt. Nende valik väljendas Issanda eemaletõukamist (s 7).
Antiikses Lähis-Idas tähendas kuninglik kord täielikku võimu ja kontrolli. Iisraeli kuningad võtsid, võtsid ja võtsid aina enam. Iisrael oli valmis end oma kuninglikele isandatele orjaks andma. Teatud mõttes tähendas iisraeli valik kuningakoja kasuks Egiptusesse naasmist.
Allakäiguspiraal
Ei võtnudki kaua aega, kui Saamueli ennustused täide läksid. Sauli roll kuningana lõppes katastroofiga. Ta klammerdus trooni külge vaatamata sellele, et Jumal talle seda keelas (1Sm 13:13, 14; 15:10–29) ning põhjustas sellega iisraeli esimese kodusõja monarhistlikus süsteemis. Taaveti ja Saalomoni valitsusaeg andis lühikese (ja osalise) vaate sellele, kuidas mudel „kuningas Jumala armust“ võiks toimida – kuni see enam ei toiminud ja Juuda ning Iisraeli kuningate peamisteks omadusteks said isekus, enesekesksus ja enese alalhoidmine.
Kuninglikust valitsemisvormist oli saanud Jumala peavaenlase vahend, millega hävitada. Enamuse kuningate valitsemisaja kokkuvõte kõlas umbes niimoodi: X (asenda kuninga nimega) tegi kurja Issanda silmis (nt 1Kn 11:6; 15:26, 34 jne). Iisraeli ja Juuda püüded mängida rahvusvahelisel areenil olulist rolli läksid majanduslikult kalliks maksma ja olid vaimulikult laastavad.
Vana Testamendi kuningate perioodi ajal näitasid kuningad väga harva oma rahvale positiivset eeskuju, pigem juhtisid nad rahva Jumalast ja Tema ideaalist üha kaugemale. Kuningliku korra reaalsus viis ka klassiühiskonna väljaarenemiseni, kus ühel oli ja teisel mitte. Iisraeli ühiskonna kangas oli hõre ja rabe. Võimulolijate kuriteod ja ilma hääle ja mõjuta jäetud inimeste vaesus kasvasid eksponentsiaalselt. Maksusüsteemi kasutati sõjaliste seikluste rahastamiseks, au avaldamiseks või isiklikuks hüvanguks.
Ta ei saa vaikida
Kui Jumal näeb kuritarvitamist, ei saa Ta eemale pöörduda ja lahkuda. „Ma olen näinud oma rahva viletsust,“ ütles Jumal Moosesele Midjanimaal. „Ma olen küllalt näinud oma rahva viletsust, kes on Egiptuses, ja ma olen kuulnud nende kisendamist sundijate pärast; seetõttu ma tean nende valu.“(2Ms 3:7)
Jehoova võtab alati nõrgema poole ja annab iisraelile korralduse teha sama. Tema kõlariteks olid iisraeli prohvetid – ja nemad ei väänanud sõnu. Me kuuleme Jesajat hüüdmas: „Õppige tegema head, nõudke õigust, aidake rõhutut, mõistke vaeslapsele õigust, lahendage lesknaiste kohtuasju!“ (Js 1:17) Aamos räägib iisraeli kuritegudest õigete ja vaeste vastu: “ Nõnda ütleb Issand: Iisraeli kolme üleastumise pärast, koguni nelja pärast, ei võta ma oma otsust tagasi, sest nad müüvad raha eest õige ja sandaalipaari eest vaese…“ (Am 2:6) ja tõstab häält selle pärast, et rikkad rõhuvad vaeseid ja teevad liiga abivajajaile (Am 4:1).
See muster jääb pealtnäha samaks ka pärast eksiili, kui lugeda Sakarja 7:9, 10: „Nõnda räägib vägede Issand ja ütleb: Mõistke kohut tões, osutage heldust ja halastust igaüks oma vennale! Ärge tehke liiga lesknaisele ja vaeslapsele, võõrale ja viletsale, ning ärge kavatsege südames üksteisele kurja!“ Hoolitsege vaeste ja abivajajate eest – see ei ole prohvetlik uitmõte. See on Vana Testamendi prohvetitekstide peamisi teemasid ja see põhineb Jumala seadusel, Jumala torah’l. Selles kajastub lõhe Jumala ideaali ja iisraeli tegelikkuse vahel, mis oli ideaalist kaugele läinud.
Mida see tähendab?
„Piibellik majandusdiskursus sunnib meid kaasama sellesse Jumala, mis omakorda viib meid diskursusesse, mis ei ole täielikult meie enda kultuuri moraalse diskursuse osa,“3 kirjutab luteri teoloog Richard Nysse. Kui mõtleme Jumala arusaamale majandusest, kutsutakse meid tagasi algusesse. Loomine annab meile võimaluse vaadata Jumala väärtussüsteemi. Ta ei ole ihne, Ta tegi kõik rikkalikuks, Ta annab mudeli omakasupüüdmatust heldusest, luues Aadama ja Eeva võrdseks – siiski erinevaks. Ja kõige lõpuks määrab Ta kõige Looja ja heade asjade Andjana inimkonna oma majapidajateks. Nemad pidid loodu eest, kaasa arvatud kaasinimeste eest, hoolt kandma.
Jumalast antud majapidajarolliga on väga lähedalt seotud arusaamine, et kõik, mis me omame, toodame või loome, on lõpuks Jumala oma. „Ainuvalitsemine kuulus vaid Jumalale,“ märgib Vana Testamendi teadlane Walter Kaiser, „surelikele ja valitsevatele ametnikele anti meelevald vaid maa üle, mille eest nad pidid majapidajatena vastust andma Jumalale.“4 See perspektiiv on 21. sajandi inimestele väljakutse. Me aplodeerime self-made-miljonäridele, me ülistame raske töö tagajärjena saadud positiivseid tulemusi. Aga me oleme siiski olendid, kes peavad aru andma oma Loojale.
Nii rikkus kui ka vaesus saab väljendada Jumala iseloomu eri aspekte ning anda võimalusi kasvatada oma suhet Jumalaga. Olla rikas või vaene – see annab vaid momentülesvõtte meie materiaalsest reaalsusest, kuid see ei ütle midagi meie sisemise väärtuse kohta. Praeguses majandusstruktuuris on meie vaade rahale ja meie suhe rahaga alati keeruline. Jumala Sõna kutsub meid tunnistama, et jõukus ei ole midagi, mida üksikisik loob, vaid pigem Jumala antud võimaluste tulemus. Nende võimalustega kaasneb alati isiklik vastutus. Meie kõrgeim finantseesmärk ei peaks olema pensionile minnes seitsmekohaline number pangakontol, vaid olla ustav majapidaja, kellel on kogu aeg piisavalt, et jagada neile, kes vajavad abi.
Gerald A. Klingbeil on ajakirja Adventist Review toimetaja
In English