„Hommik”

Praeguse aja mobiiltelefonid on tehnikaimed ja võib-olla tundub, et me võtame liiga enesestmõistetavalt, et sellega saab lisaks tavalise helistamisele teha kümneid muid asju. Sisuliselt on tegu ju pihku mahtuvate arvutitega, mille võimsus on suurem kui tavalisel koduarvutil mõnikümmend aastat tagasi. 

Kui ma mõtlen oma telefonidele, siis iga järgmine, mille ma muretsesin, oli eelmisest mingis osas parem. Minu esimese telefoniga sai helistada ja SMS-sõnumeid saata. Teisel telefonil oli juba graafiline ekraan ning mõned mängud, millest popim oli ussimäng. Kolmandal telefonil olid, mõelda vaid, polüfoonilised helinad! Neljas telefon oli juba suurem samm edasi – sellel oli värviline ekraan ning GPRSiga internetiühendus, mida sain kaabli kaudu arvutiga jagada. Ühtlasi oli ka selle MIDI-vormingus polüfooniliste helide tugi ja neid helisid sai kasutada erinevatel otstarvetel.

Alates sellest sai telefonist minu äratuskell ja minu igahommikuseks muusikaks instrumentaalpala „Hommik” Edward Griegi süidist „Peer Gynt”. Peale esimeste taktide järgset ärkamist jäin enamasti veel voodisse pikutama ja kuulasin pala lõpuni. Minu jaoks väljendab see pala mingit erilist rahu ja helgust ja see oli minu jaoks ideaalne muusika, millega päeva alustada. Igas päevas on oma väljakutsed ja on hea, kui päeva alguseski on rahu.

Sisemine rahu on midagi, mis on täisväärtuslikuks eluks hädavajalik. Meie maailmas on kahjuks väga palju asju, mis seda rahu rikuvad. Olgu selleks tööstress, inimsuhted, esmavajaduste mittetäitmine, mure lähedaste, selle maailmas sündmuste pärast või ükskõik mille muu pärast – täielikku rahu saavutada tundub praktiliselt võimatu. Sa pead olema kas üle mõistuse ükskõikne või surnud, et olla rahus. 

Jumala Sõnas on antud tõotused, et kõigile, kes Temasse usuvad ja Teda armastavad, on olemas igavene kodu uueksloodud maal, tõelises rahuriigis. Viimasel ajal mõtlen ma eriti sellele, kui elustress kipub üle pea kasvama. Nii kangesti tahaks kohta, kus pole tähtaegu ja aega poleks käes ainult piiratud koguses, mis omakorda tekitab pingeid sees ja väljas. Tahaksin olla rahuriigis.

See, milline saab olema Jumala rahuriik, on mind pikalt paelunud. Mäletan, et kui olin laps ja lugesin, mida ütles Jeesus oma jüngritele: „Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nõnda ei oleks, kas ma siis oleksin teile öelnud, et ma lähen teile aset valmistama?” (Jh 14:2), siis kangastus silme ette üks ääretult suur voodeid täis ruum, kus usklikud koos magavad. Meie koduses kõnepruugis ju tähendas aseme valmistamine oma voodi magamaminemiseks ette valmistamist. Peab tunnistama, et see pilt kummitab mind aeg-ajalt siiani. 

Aga eriti viimastel aastatel olen huvi tundnud elu vastu uuel maal. Olen otsinud üles kohad Piiblis, mis sellest kõnelevad (peamiselt Jesaja ja Ilmutuseraamatus) ning neid korduvalt lugenud. Olen otsinud, mida on nägemustes uue maa kohta näinud ja kirja pannud Ellen White. Kõige selle juures peab tunnistama, et infot on meil üsna napilt. Võib-olla selle pärast, et isegi prohvetitel oli keeruline inimkeelde panna seda, mida nad olid nägemustes kogenud. Võib-olla selle pärast, et Jumala plaanid on nii suured ja hoomamatud. Ütleb ju Pauluski, et „mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad”. (1Kr 2:9)

Uudishimu on jäänud ikkagi. Tahaksin teada, milline on universumi pealinn ja kas selle tänavad on tõesti kullast. Tahaksin teada, kuidas maitseb elupuu vili ja üleüldse toit uueks loodud maal. Tahaksin teada, milline on elukorraldus – kas seal on kohta teadusel ja tehnikal nagu tänapäeval – või asendab seda miski muu. Tahaksin teada, milline on geograafia, milline on loodus, millised on suhted teiste olevustega. 

Ühel õhtul enne magamaminekut mõtisklesin veidi selle üle ja ütlesin palves Jumalale, et kui Sa tahad, siis võiksid Sa mulle anda unenäo, mis pisutki seda uut maad avab – kasvõi kaugelt. 

Uut maad ma sel öösel unes ei näinud, küll aga seda, et kõndisin koos abikaasaga hämariku ajal mööda Tartu linna ja olime möödumas kirikust. Kirik oli pisut teistmoodi, selle juurdeehitis paistis suurema ning selle erinevate korruste akendes säras valgus. 

Ukse juures seisis üks Eesti koguduse liige ja kutsus meid rõõmsalt sisse, teatades, et parajasti toimub üks pidulik üritus. Läksime sisse ja jõudsime pika valge linaga kaetud laua taha (mis poleks tohtinud sinna ruumi ära mahtuda), mille ümber istusid inimesed erinevatest eesti kogudustest ja laulsid vaimulikke laule. Üht laulu alustas inimene, kellest ma muidu poleks seda oodanud – ta on ju päriselus pigem tagasihoidlik sellistes asjades. Peale mõnda laulu läksid osad inimesed teise ruumi ja mina jäin paigale. Sisenesid uued inimesed, keda ma ei tundnud, ja võtsid üles laulu, mis oli minu jaoks võõras, aga mis kõlas mitmehäälselt väga hästi. Vaatasin neid ja imestasin, kuidas nad meie kirikusse olid sattunud. Kõik näod olid lahked ja naeratavad ja tundsin end nende keskel väga hästi ja oleksin hea meelega jätkanud, aga seejärel kahjuks ärkasin.

Peale ärkamist olin veel mõne aja selle unenäo mõju all ja mõtlesin, et ma tunnen puudust sellest, et laulda koos suure seltsiga niisama vaimulikke laule ja mitte mõelda ajale. Seejärel tabasin end mõttelt – järsku see unenägu oligi Jumala vastus minu eelmise õhtu palvele. Jumala riigis pole ju oluline füüsiline keskkond, kus elada, vaid et valitseb harmoonia inimestel omavahel ning Jumalaga. Nii suurepärane oli istuda pika laua taga enda jaoks võõraste ja samas nii omade inimestega ning tunda rõõmu kiitusest ja rahulolu seletamatust osadusest. Jumala armust võime ehk ühel päeval istuda Jeesuse ja apostlitega ühes lauas.

Olid ajad, kui minu hommikud algasid rahuga, mida sisendas kaunis muusikapala. Siiski, veel olulisem on alustada hommikut Jumalaga, kes soovib, et me kõik siseneksime Tema rahusse ja viimaks Tema rahuriiki. Piibli viiimane raamat esitab kutse kõigile: „Vaim ja mõrsja ütlevad: „Tule!“” (Ilm 22:17) Sellest kutsest tasub kinni hakata!