Inimene on loov ja uuriv olend, kellele meeldib maailma enda ümber muuta, süstematiseerida ja iseendale arusaadavamaks teha. Küllap tuleneb just sellest üks inimese põhilisi omadusi – soov õppida ja teisi õpetada. Ei õppimis- ega õpetamistahe piirdu aga ainult kaasinimestega, vaid mõista ja mõjutada püütakse ka loodust ja loomi.
Veidi rohkem kui kuu aega tagasi rääkis minu psühholingvistika õppejõud ühes loengus katsetest õpetada loomi kõnelema. Tänapäeva teaduse mõistes arvestatav uurimistöö algas juba 20. sajandi esimeses pooles ja eksperimente on tehtud nii ahvide kui ka papagoidega. Ühest küljest lootsid uurijad saada senisest paremat ülevaadet keele omandamise protsessist ning teisalt tahtsid nad oma katsealuseid rohkem tundma õppida. Esimesi eksperimente šimpansitega raskendas aga asjaolu, et ahvi kõneaparaat erineb inimese omast üpris suurel määral ja enamikku inimkeele sõnadest ei suuda ahvid välja hääldada. Veidi paremini läks viipekeelega – maailma kõige kuulsam „kõnelev“ gorilla, Koko, mõistis rohkem kui tuhandet viibet – ja veel suuremat edu saavutati sõnade asemel piltsümbolite kasutamisega. Isegi sellisel juhul ei tõusnud aga kõige intelligentsema katsealuse, kääbusšimpans Kanzi vestlemis- ja arusaamistase kõrgemale kolme ja poole aastase inimlapse omast.
Viimasel ajal on keeleteadlased suuresti loobunud loomadele inimkeele õpetamisest. Uurijad on aru saanud, et loomi aitab hoopis paremini mõista nende enda keele tundmaõppimine. Kui inimesed „tõlgivad“ loomade häälitsused, näoilmed ja muud suhtlusviisid enda keelde, avaneb loomade sisemaailm neile sellises ulatuses, mis inimkeeles vestelda püüdes iial võimalikuks ei osutuks. Suhtlus osutub palju tulemuslikumaks siis, kui uurija läheb ise oma uurimisobjekti juurde.
Peaaegu kogu inimkonna ajaloo jooksul on Jumal olnud üsna sarnases olukorras loomade keelt uurivate psühholingvistidega. Jumal on inimese loonud iseendaga koos olema ja inimene leiab seega rõõmu lähedasest suhtest Temaga. Head suhted eeldavad aga teineteise tundmist ning patust rikutud inimkonnal on väga raske Jumalat kas või mingil määral mõista. Nagu loomade mõistus ei suuda inimkeelt haarata, kuna nende mõtlemine erineb inimeste omast liiga palju, nii ei ole ka inimene oma jõuga võimeline Jumalast aru saama.
Kuid erinevalt inimestest, kes üritasid loomi pikka aega nii-öelda oma reeglite järgi mängima panna, alustas Jumal kohe sealt, kuhu keeleteadlased jõudsid alles pärast mitut võrdlemisi edutut katset. Jumal hakkas inimestega rääkima nende enda keeles, et inimesed Temast paremini aru saaksid ja suhtlus üleüldse toimuda võiks. Niisugusest jumalikust „teadustööst“ annab väga hea ülevaate Piibel, kus on korduvalt kirjeldatud, kuidas Jumal ennast inimestele arusaadavaks teha püüab, kasutades selleks kõikvõimalikke vahendeid, mida inimene vastu võtta suudab. Lisaks Jumala töö kirjeldusele on ka Piibel ise vestluskanal – püüd seletada jumalikkust inimesele ja panna inimmõistuse jaoks hoomamatu teispoolsus võimalikult mõistetavasse vormi.
Jumal ei ole oma töös piirdunud aga lihtsalt inimeste eemalt vaatlemisega, vaid on kontakti loomiseks teinud rohkemat, kui ükski teadlane iial oma katsealuste puhul on suutnud. Praegu, jõuluajal, tuletab kristlik maailm meelde Jumala suurimat „teadusprojekti“; seda, kuidas Jumal sai inimeseks, et jõuda inimesteni kõige isiklikumal võimalikul viisil. Kuigi Jumal ise teab kõike ega pea oma loodut eraldi tundma õppima, on Jeesuse sünd ja elu jätnud inimestele Jumalast pildi, mis ületab oma läheduse ja personaalsuse poolest kõik varemnähtu.
Peale inimesega lähedasema suhte saavutamise on Jumal niiviisi toimides andnud oma järgijatele teataval määral eeskuju. Praegusel ajal räägitakse üha enam sellest, kuidas kristlased ei saa oodata, et inimesed kirikusse tuleksid, vaid kirik peab ise inimeste juurde minema. Neilt, kes veel Jumalat ei tunne, ei pea eeldama nii-öelda uue keele äraõppimist ja selles vestlema hakkamist. Selle asemel tuleb inimestega kohtuda seal, kus nemad on, õppida tundma nende „keelt“ – nende maailmapilti, väärtushinnanguid, soove ja vajadusi – ning suhelda nendega nii, et nad saaksid aru, mida neile öelda tahetakse.
Maailma minemisest ja kaasaegsest evangeeliumitööst rääkides tõstetakse sageli esile eeldatavat vajadust muuta kirikus jumalateenistuste harjumuspärast kulgu: jutlustamisviisi, laulude stiili või teenistuskorda. Ühest küljest võivad niisugused ümberkujundused mõjuda värskendavalt ja panna inimesi innukamalt koguduse töös kaasa lööma. Teisalt võib muutust ainult muutuse pärast võrrelda aga kujuteldava olukorraga, kus keeleteadlane paneb selga loomakostüümi ja loodab, et see aitab tal tulemuslikumalt loomadele inimkeelt õpetada. Piiblis ei ole toodud ühtegi näidet selle kohta, nagu oleks Jeesus võtnud sõna sünagoogi- või templiteenistuse vormi kui niisuguse vastu. Tõtt-öelda ei paistnud Ta Jumalast rääkimise vormilisele poolele üldse kuigivõrd tähelepanu pööravat. Tema fookus oli edasiantu sisul ja Ta suutis seda inimestele mõistetavaks teha väga erisugustel kõnelemis- ning tegutsemisviisidel. Selles mõttes meenutab Jeesus justkui loomade keelt uurivat teadlast, kes on oma uurimisobjekti väga hästi tundma õppinud ning saanud aru kõigist erinevatest meetoditest, mille abil võib üht ja sama mõistet edasi anda. Ta oskas igasuguses olukorras ja kõikvõimalikes vormides kõnelda Jumalast viisil, mis täitis kuulajate vaimulikke vajadusi.
Erinevalt Jumalast, kes teab ja mõistab kõike, on kristlased mõneti keerulisemas olukorras. Inimest, kes püüab teistele Jumalast rääkida, saab teatavas mõttes võrrelda loomaga, kes üritab oma liigikaaslastele inimeste keelest ülevaadet anda. Jumala olemus ei mahu inimliku arusaamise raamidesse ja Temast kõneldes tuleb paratamatult arvestada inimkeele piirangutega, mis võivad nii mõnigi kord mõistmist raskendada. Just seetõttu on minu meelest oluline õppida Piiblit, Jumala olemuse kirjeldust, tundma sisulise poole pealt: miks on Piiblisse midagi kirja pandud, kuidas tänapäeva inimene seda kirjeldada võiks ja mida loetu minu jaoks tähendab. Seejärel, kui mina tunnetan Piiblisse kirjutatu iseendas läbi, saan minna ka teiste juurde, tutvuda nende „keelega“ ja rääkida neile Jumalast just sellises vormis, mis neid enim kõnetab.
Kõige tähtsam on aga see, et ma ei püüaks inimeste arusaamist siduda oma sõnade külge, vaid suunaksin nad edasi Jeesuse, lihaks saanud Jumala Sõna juurde. Lõpuks peab igaüks ise Jumalat kogema ja tõlgendama oma kogemust just sel viisil, mida tema kõige paremini taipab. Kasvatades endas harjumust sõnade taha vaadata ja püüdes Jumalat tundma õppida kui elavat isikut, mitte lihtsalt kinnistunud terminite kogumit, hakkan rohkem mõistma ka teisi inimesi, kelle jumalapilt minu omast erineda võib. Jumal soovib isiklikku suhet igaühega ja võib ennast erinevatele inimestele ilmutada paljudel eri viisidel. Ning eks olnud ju ka üks Jeesuse sünni põhjuseid see, et Sõna iga inimese jaoks tõeliselt elama hakkaks.
In English