Kui hea mees satub kriisi
Maarja rasedus oli kõigile teistele peale tema enda ülisuur üllatus. Talle räägiti plaanist ja Maarja oli nõus (Lk 1:38). Maarja peigmehele Joosepile oli see aga kriisirasedus ja ta reageeris sellele nii, nagu oleks see nüüd tema kriis – ta „võttis nõuks ta salaja minema saata” (Mt 1:19). Ta oleks võinud sellest häbistamisest eemale astuda, lõigates katki kõik oma kohustused Maarja ja tema lapse suhtes.
Kuidas Joosep seda nägi
Enamuse informatsioonist Maarja kohta ja Jeesuse sünni osas saame Luuka evangeeliumist, mis räägib meile kogu loo naise vaatepunktist. Aga Matteus jutustab loo Joosepi perspektiivist. Matteuselt saame teada, et samal ajal, kui Joosep pidas plaani kõik sinnapaika jätta, sai ta sõnumi inglilt: „Joosep, Taaveti poeg, ära karda oma naist Maarjat enese juurde võtta, sest laps, keda ta kannab, on Pühast Vaimust.” (s 20) Kas pole huvitav, et ingli sõnum ei keskendu Maarjale, tema headusele või tema vajadusele abi järele? Seeasemel räägib ingel Maarjas kasvavast lapsest. Otsuse juures on oluline laps, mitte kriis, mis Joosepil parasjagu käsil on. See väga eriline Jumala laps, lisab ingel, „päästab oma rahva nende pattudest“ (s 21).
Ehk reageerib Joosep sellele muutvale ilmutusele enda sugupuu tõttu. Enne Joosepi kriisist jutustamise juurde asumist asetab Matteus meie ette Joosepi genealoogia. Piibel annab meile ehmatavalt läbipaistva aruande selle mehe, Joosepi (s 19) kohta – nii mõnedki tema esiisad olid eostatud segastel asjaoludel.
Pühendunud juudina pidi Joosep Moosese tekstidega, Piibli esimese viie raamatuga, mida me nimetame pentateuhhiks, tuttav olema. Viiendas Moosese raamatus on ainus koht Piiblis, kus inimesi mõistetakse hukka nende eostamise tõttu: „Värdjas ei tohi tulla Issanda kogudusse, isegi mitte ta kümnes põlv ei tohi tulla Issanda kogudusse. Ammonlane ja moab ei tohi tulla Issanda kogudusse, isegi mitte kümnendas põlves ei tohi nad tulla Issanda kogudusse, mitte iialgi…” (5Ms 23:3, 4)
Diskrimineerimine või mitte?
See näib olevat väga karm korraldus, mis ühtlasi läheb vastuollu Piibli põhimõtetega. Piibli kommenteerijad näevad sellega tänaseni vaeva. Piibel ja kristlik praktika viitavad ühemõtteliselt igast inimesest hoolimisele vaatamata nende eostamise oludele, ühiskondlikule staatusele, sellele, kes on nende vanemad või mis on nende rahvus. Kohe järgmises peatükis ütles Mooses: „Isasid ärgu surmatagu laste pärast ja lapsi ärgu surmatagu isade pärast: igaüks surmatagu oma patu pärast! Ära vääna võõra ja vaeslapse õigust, ja ära võta pandiks lesknaise riideid!” (5Ms 24:16, 17) Põhimõtteliselt tähendab see, et lapsed ei vastuta oma esiisade pattude eest. Kutse kaitsta isata jäänud lapsi koos nõudmisega kohelda võrdselt võõrast kajab läbi kogu Piibli.
Ma ei tea täpselt, millest Mooses 5Ms 23. peatükis abieluväliste laste osas räägib ja ma jätan selle küsimuse rõõmuga teoloogide arutada, isegi kui nad ei jõua selles ühisele arusaamale. Kuid Piiblis on selge mõte, et Jumal hoolib igast lapsest. Jumal andis Jeesusele nime veel enne Tema eostumist (Lk 1:31; 2:21), nagu ka Ristija Johannesele (Lk 1:13) ja teistele, kaasa arvatud Pärsia pagankuningas Küürosele (Js 44:28; 45:1). Jumal teadis ja Tal oli plaan igaühe nende jaoks, just nii, nagu Tal on plaan iga eostatud lapse jaoks, kaasa arvatud sinu ja minu tarvis.
Kahtlemata oli Joosep tuttav asjaoluga, et tema enda sugupuus on inimesi, kellel oleks keelatud „tulla Issanda kogudusse”. Mida täpselt Mooses mõtles heebreakeelse sõnata mamzer (5Ms 23:3), mis on tõlgitud kui vallaslaps või värdjas, jäägu debattide pärusmaaks, ent on selge, et Joosepi enda sugupuus oli inimesi, kelle eostamist pentateuhh hukka mõistis. Iisak oli geneetilise intsesti tulemus (1Ms 20:11, 12), nagu ka Moab (1Ms 19:36, 37), Ruti ja moabiitide esiisa – sellesama rahva esiisa, kelle kohta Mooses ütles, et nad ei tohi iial kogudusse tulla. Ruth abiellus Boasega, „hoor Raahabi” pojaga (Jos 6:17, 25; Jk 2:25; Mt 1:15), nad olid kuningas Taaveti esivanemad, kes omakorda oli Joosepi esivanem. Ka Perets, kes sündis intsestisuhtest Juuda ja Taamari vahel, oli Taaveti esiisa. Igaüks neist oli eostatud mitte just ideaalsetes oludes – mõni neist oli ühemõtteliselt kriisirasedus – või olid nad valest rahvusest, kuid igaühte neist on Pühakirjas esitletud väärtuslikuna, isegi üllana.
Tundub, nagu oleks Matteuse eesmärk Joosepi sugupuu esiletoomisel näidata Joosepi esivanemaid, kes olid sündinud kriisirasedusest. Joosepi sugupuus on palju selliseid inimesi, kes oleksid võinud öelda täpselt sedasama, millest Taavet kirjutas, kui kahetses oma pattu Batsebaga ja lahendas tema kriisirasedust naise abikaasa mõrvamisega: „Vaata, süüteos olen ma sündinud ja patus on ema mu saanud.” (Ps 51:7). Ent siiski on Taavet nii Joosepi kui ka Jeesuse kiidetud esivanem. Iroonilisel kombel võib Jeesuse eostumine olla ainuke, mida kindlasti nii kirjeldada ei saa.
Joosep ja meie
Joosep ei olnud geneetiliselt Jeesuse isa – just selle tõttu kriis vallandubki. Kuid sellele vaatamata peeti teda Jeesuse isaks (Mt 13:55). Oma sugupuust võis Joosep õppida, et väga õnnetutes oludes võidakse eostada väga häid inimesi. Olen arutlenud, kas just sellele võis Joosep mõelda, kui langetas oma imelise otsuse. Ta ei pruukinud olla Jeesuse geneetiline isa, aga ta valis olla Talle isa.
Ka Maarja, Jeesuse geneetiline ema, oli Taaveti järeltulija – näeme siit, kuidas Jumal kasutas Tema tahtega vastuolus eostatud inimesi oma Poja esivanematena, meie maailma patuta Päästja esivanematena.
Ja kuidas on meie enda põlvnemisega? Kui otsiksime, leiaksime tingimata, et me kõik pärineme patustest nagu me ise: Inglismaa kuninganna on William Sohilapse, hiljem tuntud kui William Vallutaja, otsene järeltulija.
Siiski ei pea keegi meist end oma esivanemate pärast häbistatuna tundma või õigustama kellegi teise dehumaniseerimist olude tõttu, kuidas ta on siia maailma sündinud. Joosep on meile eeskujuks selles, kuna ta väärtustas Jeesust piisavalt, et abielluda Maarjaga ning hoolitseda Jeesuse eest. Saades Jeesuse Kristuse adoptiivisaks, näitas Joosep meile selgelt, mida Kristus oma elus, surmas ja ülestõusmises igaühe meie jaoks võitis. Seaduslikult adopteeritud laps ei saa olla sohilaps. Nagu apostel Paulus kirjutas: „…tema on meid Kristuses valinud enne maailma rajamist olema pühad ja laitmatud tema palge ees armastuses, meid ette määrates lapseõiguse osalisteks Jeesuse Kristuse kaudu enese juurde oma tahtmise heameelt mööda…” (Ef 1:4, 5) „Vaadake, kui suure armastuse Isa on meile andnud: meid hüütakse Jumala lasteks…” (1Jh 3:1)
See ei olnud kriisirasedus, mis oleks Joosepi teinud tõeliseks meheks ja kristluse eeskujuks, vaid tema reaktsioon. Ühiskond pakkus talle mugavamaid võimalusi: ta oleks võinud ära minna, jättes Maarja koos vastsündinuga saatuse hooleks. Selle asemel oli ta kristluse eeskuju ning võttis käsile olukorra, mis näis olevat võimatult keeruline. See laps ei olnud planeeritud ja Joosep kuulus töölisklassi, tema vahendid lapse eest hoole kandmiseks olid piiratud – praktiline meel ja uhkus kisendasid: „Lahku, jäta maha!“, kuid Joosep valis elu, kuna ta mõistis selle lapse väärtust.
Joosep võttis selle keerulise vastutuse enda kanda ning Jumal kandis tema pere läbi kõige mõeldamatute kurja rünnakute. Selle ühe mehe kogemus, kuidas ta kandis hoolt Jumala Poja eest, õpetab meile süütu elu väärtustamist selle kõige haavatavamal hetkel. Joosepi käitumine annab õilsat eeskuju, kuidas tulla toime kriisirasedusega. See näitab Jumala lahendust kriisis ning ilmutab Tema armastust kõigi laste vastu – Kristus on väärt, et olla meie mõtlemise keskpunkt mitte ainult oma surmas ja vahendustöös meie heaks, vaid isegi oma eostumise loos.
Kristuse-kesksus koguduses, kuhu soovin kuuluda, võtab eeskujuks Joosepi usu, kui ta adopteeris beebi-Kristuse – see usk toimib nii nagu Jumal ise, koheldes vaatamata oludele iga last nagu oma last. Kristus tuli siia maailma, et end ohverdada, nii et igaüks meist, beebid kaasa arvatud, saaksid elu – elu kogu oma täiuses (vt Js 10:10).
Timothy G. Standish on Loma Lindas asuva Geouuringute Instituudi asedirektor.
Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Averonika Beekmann
In English