Kui ma mõtlen enda ja muusika peale, siis tunnen tänulikkust, et olen saanud osaleda mitmes ägedas muusikalises kollektiivis. Musitseerimise nauding on mulle muusika kuulamise naudingust isegi suurem. Nendest kollektiividest esimene, mille puhul ma tundsin tõelist osalemise vaimustust, oli TTT kvartett, mille osalisteks oli kolm lihast venda ja üks koguduse vend.
Algul oli see lihtsalt meelelahutuse, koguduse noorte seltskondliku ürituse pärast üheks korraks kokku klopsitud ja ilma kindla sihita nelik. Sellele järgnes koguduse muusikaeestvedaja Jüri pakkumine osaleda mõne lauluga jumalateenistusel, laulud ja treening tulid tema poolt. Ja sellele järgnes meie enda soov ise oma äranägemise järgi püsivalt tegutsema hakata ning ise repertuaari otsida ja valida.
Meil oli kodus väliseesti peresõbra Olev Tralla käest saadud kassett, millel üks eakas meeskvartett laulis vaimulikke laule. Ma ei olnud küll selle suur fänn, sest suur osa lauludest ei olnud minu muusikalise maitse järgi, aga üks laul jäi siiski huvitava seade tõttu kõrvu. Margus kirjutas laulu kuulmise järgi üles ja esialgu esitasime seda inglise keeles, kuni ülikoolis ühe loengu ajal tuli mulle inspiratsioon ja tegin laulule eestikeelsed sõnad. Need polnud küll üleliia täpsed, aga andsid edasi siiski peamise sõnumi, et me ootame ja valmistume päevaks, millal tuleb peigmees, et temaga kohtuda.
„Peigmehest“ sai TTT leivanumber ja sellega on seotud ka üks lõbus lugu ühes vanadekodus esinemisega. Pärast esinemist astus Tiidu juurde üks memm, kes vaatas talle kelmikalt otsa ja ütles midagi taolist – ära murra lillekest, see lilleke olen mina. Vanadekodu juhataja kommenteeris pärast muiates, et see memm elas jälle oma nooruses ja kui tulid noored mehed ja laulsid peigmehest, siis rohkem polnud temale vajagi.
Kasvanud üles adventistide perekonnas ja külastanud tuhandeid jumalateenistusi, olen kogenud, et Jeesuse teine tulek on teema, millest ikka aeg-ajalt kõneldakse, aga millegipärast tundub, et varasemas nooruses kuulsin sellest rohkem. Koguduse suurtel pidudel, aastapäevadel, võeti üsna sageli see teema üles. On ju meie koguduse nimeski sees seda suursündmust – adventi – tähistav sõna.
Koguduseliikmete vahelistest eravestlustest käis see läbi lainetena; kui juhtus mingi üleilmselt tähelepanuväärne sündmus, siis hakati elavalt arutama, kas see on Jeesuse peatse tulemise märk ja kas see tähendab, et Jeesus tuleb varsti. Ja alati oli inimesi, kes neid sündmuseid tõsisemalt võtsid kui teised.
Nagu ma olen aru saanud, siis on selline muster kestnud juba pikalt. Ja samuti on iga põlvkond oodanud, et Jeesus tuleb just nende eluajal. Kui minu vanemad olid saanud oma esimese lapse, siis olid nad saanud kellegi käest hurjutada, kas sobib ikka lapsi muretseda, kuna Jeesuse tulek on ukse ees. Kui nad oleksid seda kuulda võtnud, siis ei oleks ka mind siin seda kirjutamas. Seda põlvkonda enam pole ja minu vanemate põlvkond on ka juba seeniorid.
Kuna ma olen näinud sellist mustrit, siis pean tunnistama, et ma suhtun teatud reserviga mõttesse, et Jeesus tuleb minu elu ajal. Maailma sündmused lähevad omasoodu, kriisidest on tuldud läbi, paavstid on tulnud ja läinud. Tõsi, koroonaviiruse põhjustatud kaos näitab, kui lihtne on seda maailma raputada ning rajada teed Ilmutusraamatus ennustatud metsalise poolt suunatud kontrolliühiskonnale, aga ka see praegune olukord ei tundu veel olema lõpp.
Kõnekäänd ütleb, et ära iial ütle iial. Tõepoolest, ma ei tea seda, millal Jeesus tuleb ja see võib juhtuda varem, kui ma arvan. Kindel on ju see, et Jeesuse tagasitulek on praegu lähemal kui kunagi varem, aga kas ja miks me seda ootame? Pean tunnistama, et ma olen vahel selle peale viimastel aastatel mõelnud. Abikaasa ütleb ikka, et töö on õnnistus, aga liiga palju tööd põhjustab ülemäärast stressi. Kui lisada siia juurde veel muud elu väljakutsed, siis ma vahel mõtlen, et Jeesus võiks kiiremini tagasi tulla. Ma ju tean, et selles elus ma stressist ei pääse, kuid Päästja tagasitulek avab uue ja parema ajastu.
Lihtsamatel aegadel ma nii palju sellest isiklikus plaanis ei mõelnud. Kas võib olla nii, et meie ootuse suurus on pöördvõrdeline sellega, kui hästi meil isiklikus plaanis elus läheb või kui lähedale ollakse jõutud oma unistustele?
Vast kümme aastat tagasi külastasin Inglismaal oma venda ja käisin hingamispäeval Cambridge’i kirikus. Kogudusevanem, kes kõneles, mainis samuti, et tema noorusajal räägiti Jeesuse tagasitulekust rohkem ja entusiastlikumalt. Samas, noored jällegi ootasid, et Jeesus ei tuleks enne tagasi, kui nad on jõudnud abielluda. Muidugi, lisas kõneleja, ei huvitanud neid tollal abielu, vaid seks.
Ometi ei tohiks Jeesuse tagasitulek meie jaoks olla nice to have (ingliskeelne väljend, mille tähendus on ligikaudu „tore oleks“) sündmus, mis võiks tulla meile sobival ajal. Andrewsi ülikooli koguduse pastor Dwight Nelson esitas kord ühes oma jutluses mõtte, mis on siiani minus kajama jäänud. See mõte on järgmine – Jeesuse tagasitulek on ainus lahendus kogu maailma probleemidele.
Üheksateistkümnes sajand oli ajastu, kui inimestel oli usk, et teaduse ja tehnoloogia progress lahendab kõik probleemid. Kahekümnendal sajandil lisandus usk, et see toimub kommunistliku ideoloogia vahendusel. Kahekümne esimesel sajandil oleme sealmaal, kus ebavõrdsusele pole endiselt lahendust.
Kuulus näide selle kohta, et kui meie maailm taandada 100 elanikuga külale, ütleb meile järgmised kurvad tõsiasjad: ainult 30-l neilt on piisavalt süüa, 48 ei saa rääkida ega tegutseda vastavalt oma südametunnistusele või usule, 20 elab surmahirmus sõjaolukorra või terroristlike rühmituste tõttu, 20-l pole puhast vett, 21 päevane sissetulek on 1 euro või vähem. Kokkuvõte maailmakülast ütleb, et kui sul on külmikus toitu, riided kapis ning katus pea kohal, oled sa rikkam kui 75% maailma elanikkonnast.
Patuse inimloomuse pärast ei ole selle maailma probleemid lahendatavad. Maailma rikkad võiksid lahendada materiaalsed mured, maailma võimsad võiksid teha rahu – aga nad ei tee seda. Paulus kirjutas roomlastele, et „kogu loodu ägab üheskoos sünnitusvaludes tänini” (Rm 8:23). Selles patuses maailmas ei kannata ainuüksi inimesed, vaid kogu loodu, mis ootab vabastamist ning Eedeni taastamist.
Kui tuleme maailmakülast oma koduõuele, siis on ka siin piisavalt uudiseid, mille lugemine paneb südame valust krampi tõmbuma. Vägivald ja valu, haigused ja kannatused on siin sama tuntud kui teistes maailma paikades. Jah, Jumal on kutsunud meid jõudumööda aitama seal, kus meil on võimalus abistada. Minu austus kuulub nii professionaalidele – meditsiinitöötajatele, päästjatele, sotsiaaltöötajatele ja hingehoidjatele – kui ka vabatahtlikele ja filantroopidele, headele naabritele ja sõpradele, kes aitavad, kus võimalik.
Siiski, selles maailmas on võimalik ainult probleemide leevendamine, lõplik lahendus saabub alles siis, kui Jeesus tuleb tagasi, et kaasa tuua palk ning seada jalule õiguse ühiskond. See on põhjus, miks me peame tuliselt ootama ja paluma, et Ta tuleks tagasi võimalikult kiiresti. Mitte enda, vaid kogu loodu pärast, lootusega, „et ka loodu ise vabastatakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste kirkuse vabadusse“ (Rm 8:22).
„Meeles pea, et Peigmees tuleb!“
In English