„On palju maa peal teid” on üks esimesi lugusid, mida me Joosepiga kahekesi kitarri saatel laulma hakkasime. Sinine evangeelsete noorte laulik oli paarkümmend aastat tagasi üks tänuväärt abiline, mis pakkus nooremale põlvkonnale erinevaid eestikeelseid vaimulikke laule. Kuna laulude noodid olid varustatud kitarriduuridega, siis oli sellest algajale pillimehele palju abi.
See oli ka üks esimesi laule, millele ma ise rütmika kitarrisaate välja mõtlesin ja olin selle üle uhke. Isegi kogudusevanem Jüri, kes tegeles Tartus muusikaelu arendamisega ja juhtis noorteansamblit, pani seda tähele ja kord, kui ansambel oli kutsutud külla ühele kogudusele Soomes, siis palus Jüri minul ja Joosepil laulda seda sambarütmiga laulu. Ja nii ta läks. Mõnes mõttes sai sellest lausa meie signatuurlaul.
Originaalis Willie Nelsoni tuntud kantrilaulu „On the road again“ vaimulik eestindus räägib sellest, et maa peal on palju teid, mis viivad meid eemale taevasest Isast ja on vaid üks tee, mis võib anda rahu ja rõõmu – see, millel asub Kristuse rist.
Keegi ei kahtle selles, kui olulised on meie elus suured valikud, nimetame neid siis ristmikeks või murdepunktideks. Ma ei oska öelda, kas minu elus on olnud sellist suur valikut, mille puhul ma tagantjärele oskan kindlalt öelda, et teistsugune valik oleks mind viinud kindlasti Jumalast kaugemale.
Lapsena ilmselt tegid suured valikud minu eest ära vanemad. Väikeseid valikuid tegin ise.
Näiteks ma ei läinud reedeõhtuti klassipidudele. Aga klassipeol, kui tüdrukud kutsusid tantsima, siis ma läksin, ehkki olin kuulnud maast-madalast, et adventistidele tantsimine ei sobi. Klassijuhataja pilgu all muusika rütmis tammumine ei paistnud igal juhul midagi erilist olevat.
Vahetunnis igavuse peletamiseks kaartide mängimine ei olnud mulle suur probleem, ehkki olin maast-madalast kuulnud, et adventistid kaarte ei mängi. Ma ei saanud aru, milline põhimõtteline vahe oli kaardimängul „Reis ümber maailma“ mänguga, ühed paljuski õnnel põhinevad ajaviitemängud mõlemad. Aga kui mängu tuli kasvõi üks sent, siis ma põhimõtte pärast jälle loobusin – raha peale mängimine oli minu jaoks punane joon.
Igaks juhuks märgin juurde, et siinjuures ma ei kutsu üles kedagi kaarte mängima või tantsima.
Aga samas, keskkoolis koolisõprade sünnipäevadel käies ei joonud ma alkoholivaba õlut (nende või nende perede tunnustuseks peab ütlema, et ainult alkovabad joogid menüüs olidki) – põhimõtte pärast. Mu sõbrad respekteerisid seda, et kuna ma tahtsin end põhimõtteliselt alkoholi sisaldavatest jookidest distantseerida, siis ei soovinud ma proovida ka surrogaate.
Suurtest valikutest kogudusega liitumise tegin ma ise. Tagantjärele olen veendunud, et 16-aastasena ei olnud ma selleks tegelikult valmis, ei teadmiste ega südame poolest, see lihtsalt tundus olevat õige asi, kuna minu vanem vend sai ka selles vanuses ristitud. Andes koguduse nõukogu ees vastuseid, esitasin ma mitme põhiuskumuse juures endale sisemuses küsimuse, kas ma tõesti ka usun nii. Piinlik oleks ju olnud öelda, et ma pole kindel. Samas andis just see mulle tõuke rohkem Piiblit ja vaimulikku kirjandust lugeda ning selle tulemusena avastasin evangeeliumi ilu.
Aga on valikuid, mille suhtes ma alles tagantjärele saan aru, et Jumalale need küll lähemale ei viinud. Need valikud on tegelikult meil heaoluühiskonnas üsna sarnased ja puudutavad seda, kuidas me kasutame oma vaba aega. Selleks on muidugi erinevaid võimalusi.
Mina olen lapsest saadik olnud suur raamatukoi. Lugemine on olnud üks minu lemmiktegevusi alates sellest, kui ma korralikult lugema õppisin. Põhikoolis olin kooli raamatukogu ja linnaraamatukogu püsiklient, kõik raamatukogutädid tundsid mind. Vahel laenutasin raamatu kooli raamatukogust ja viisin selle samal päeval tagasi, sest kasutades aega nii tundides kui vahetundides, oli see koolipäeva lõpuks läbitud. Suvevaheaegadel võisin kodus terve päeva raamatut lugeda ja tõusta diivanilt ainult selleks, et kööki või vetsu minna.
Keskkooli ja ülikooli ajal mu lugemus kooli ajal vähenes, aga vaheaegadel jätkus endiselt. Kui ma poleks sporti armastanud, oleks mu tervis ilmselt üsna kehvaks jäänud.
Töömehe-aegadel jäi lugemiseks vähem aega, aga selle asemel tuli internetis surfamine. Veebiavarustest võib leida palju põnevat infot, mis paneb aina edasi ja edasi kaevuma ja kell liigub üllatava kiirusega edasi.
Tuleb tunnistada, et olen lugenud sellist kirjandust, peale mida olen tõdenud, et see oli tõeline ajaraisk ja see ei andnud mulle kokkuvõttes midagi head. On kirjandust mille lugemise tõttu olen tundnud end Jumala ees süüdi. Olen isegi raamatuid prügikasti visanud. Nendel juhtudel olen konkreetselt aru saanud, et see tee viis Jumalast kaugemale. Kuid – tagantjärele mõistan, et kõige suurem probleem on see, et isegi kui lugeda “neutraalset” ja harivatki materjali liiga palju, olen jätnud väga vähe aega nendele tegevustele, mis on tõeliselt olulised. Kõige rohkem puudutab see aega suhetele, nii kaasinimestega, aga eelkõige Jumalaga. Just Jumal on see, kes meil jääb tihti muude asjade juures tagaplaanile.
Ükskõik kui süütu on meie ajaviide – olgu selleks kasvõi tikkimine või korvipunumine –, kui see tarbib ära lõviosa meie kasulikust ajast, on tegemist teega, mis viib meid Jumalast kaugemale. Meie hobid ja ajaveetmise viisid võivad olla erinevad, aga kui me ei suuda või ei taha olla mõõdukad, siis on meil probleem.
Apostel Paulus kirjutas efeslastele: „Vaadake siis hoolega, kuidas te elate: mitte nagu arutud, vaid nagu targad, kasutades aega õigesti, sest päevad on kurjad.” (Ef 5:15, 16)
Vajame Jumalalt tarkust, et oma aega paremini kasutada. Käelise tegevuse, nagu tikkimise taustale saab kuulata jutlust. Mina olen oma lugemiskirge püüdnud suunata nii, et mul peab alati olema pooleli üks vaimulik raamat, et poleks põhjust haarata kätte suvaline jutukas. Selle kõige juures peame jälgima, et meil oleks piisavalt aega olla ka üks-ühele koos Jumalaga läbi Piibli ja palve, et võiksime kindlalt jääda sellele ainsale teele, mis võib tuua rahu ja rõõmu.
Laulu „On palju maa peal teid“ Toomase ja Joosepi esituses saab kuulata plaadilt „Mehed ja Jumal“. Plaat on saadaval pood.advent.ee e-poes.