Kui palju kurja võib inimene korda saata oma läbimõtlemata heatahtlikkusega. Igal inimesel esineb olukordi, kus ta näeb teiste elu kõrvalt ja kommenteerib valjuhäälselt, midagi halba mõtlemata. Või puistab sõber südant ja siis suurest heatahtlikkusest antakse nõu.
Hirmus kiiresti on sõnad tulema üle huulte. Kui tihti mõtled sina enne väljaütlemist, mis ma tahan sellega saavutada? Mis see annab? Miks võtab inimene kohati endale Jumala rolli – sekkub kellegi ellu, öeldes, mida viimane peaks tegema?!?
Väetunniski (Tallinna kirikus toimuvad reedeõhtused koosolekud) tegi õde eestpalvet tarkuse saamiseks, et mis otsuse töökoha valikul teha. Kõrvalt vend oli agar õpetama, mida teha. See konkreetne küsimus oli suunatud Taevasele isale, mitte vennale.
1. Jumalal pole midagi võimatut;
2. inimestena on meil piiratud „nägemisväli” ja me ei pruugi näha võimalikku lahendust;
3. inimestena seisavad emotsioonimäed meil ees, mis vähendavad adekvaatse otsuse tegemiseks vajaliku saadava info hulka;
4. inimestena ei tunne me endagi elu piisavalt hästi, kõrvalseisja elu veelgi vähem.
Mõtle sellele, palun, enne kui järgmine kord suu lahti teed. Kuningas Saalomongi ütles: „Mida rohkem on sõnu, seda rohkem on tühisust” (Kg 6:11). Minu väga heaks vestluskaaslaseks on saanud Mehrdad (sõber Iraanist). Eelkõige naiste eripäraks on see, et nad peavad mure endast välja saama rääkimise teel. Üldjuhul ei oodatagi niivõrd vastust, kuivõrd ärakuulamist. Rääkimise protsessis kuuldakse omaenda mõtteid, mille tulemusena on järjekordne analüüs. Tihtipeale teatakse jutu lõpuks lahendust (see tunnetus on südamesse antud). Vestluskaaslaselt oodatakse pigem kinnitust antud lahendusele. Mehrdad alati suunab välja ütlema sisemuses formuleerunud lahendusi. Ta kas küsib vastavaid küsimusi (sisuks – mis sa ise arvad?) või tuletab meelde põhiväärtusi.
Proovime järgmisel korral kõrvale jätta oma piiratud inimliku elukogemuse ja jätame Jumalale ruumi. Toetame Jumalat suunates lähedast pöörduma oma küsimistega Tema poole.
In English