Andestuse vägi

Ja vaata, nad kandsid tema juure halvatu, kes oli voodis maas. Kui Jeesus nende usku nägi, ütles ta halvatule: „Ole julge, mu poeg, sinu patud antakse sulle andeks!” Ja vaata, mõned kirjatundjaist ütlesid isekeskis: „Seesinane pilkab Jumalat.” Aga kui Jeesus nende mõtteid nägi, ütles ta: „Mispärast te mõtlete kurja oma südames? Sest mis on kergem ütelda: Su patud antakse sulle andeks, või ütelda: Tõuse üles ja kõnni? Aga et te teaksite, et Inimese Pojal on meelevald maa peal anda patud andeks, siis ta ütleb halvatule: „Tõuse üles, võta oma voodi ja mine koju!” Ja see tõusis üles ja läks koju. Aga kui rahvahulgad seda nägid, panid nad seda imeks ja andsid Jumalale au, kes annab inimestele niisuguse meelevalla” (Mt 9:2-8).

Üks sagedasemaid väiteid, mida end kristlaseks nimetavate inimeste suust vaimulikest asjadest rääkides kuulda võib, on: „Ma saan aru ja usun, et Jumal andestab patu, kuid mul on raske uskuda, et Ta saab hoida mind patustamast.” Sellisel inimesel on väga palju õppida selle kohta, mida tähendab pattude andestamine Jumala poolt. On tõsi, et inimesed, kes nõnda räägivad, omavad hingerahu tänu usule, et Jumal on andestanud või andestab nende patud, kuid võimetuse tõttu haarata kinni andestuse väest jätavad nad end ilma paljudest õnnistustest, mille osaliseks nad võiksid saada.

Uurigem meie ees olevat imet, pidades meeles sõnu Kristuse imetegude kohta: „Aga need on kirjutatud, et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nime sees” (Jh 20:31). Kirjatundjad ei uskunud, et Jeesus võib pattusid andestada. Selleks, et näidata oma väge patte andeks anda, tervendas Ta halvatud mehe. Selle ime eesmärgiks oli illustreerida pattude andestust ja näidata selle väge. Jeesus ütles halvatule: „Tõuse üles, võta oma voodi ja mine koju,” et teaksid nemad ja mõistaksime meiegi: Tal on vägi pattusid andeks anda. Seega, tolle mehe tervendamisel avaldunud vägi on varjul pattude andestuses.

Pane kindlasti tähele, et Jeesuse sõnade mõju ei kadunud pärast nende kuuldavale toomist. Tema sõnad kutsusid inimeses esile muutuse ja see muutus oli püsiv. Niisamuti peab olema ka pattude andestuse puhul. Tavaarusaama kohaselt toimub pattude andeksandmisel muutus Jumalas ja mitte inimeses. Mõeldakse, et Jumal loobub süüdistusest patustanu vastu. Kuid selline mõtteviis osutab, nagu suhtuks Jumal inimesesse karmilt, mis pole tõsi. Jumal ei ole inimene – Ta ei hellita vaenulikkust ega kättemaksuhimu. Jumal ei kutsu meid patukahetsusele mitte seetõttu, et Ta on patuse peale vihane, vaid seepärast, et patune on teinud midagi omaenda südames. Jumal on läbinisti õige, inimene läbinisti väär ja seepärast Jumal andestab inimesele, et ka tema saaks läbinisti õigeks.

Kui Jeesus pattude andeksandmist illustreerides ütles mehele: „Tõuse üles, võta oma voodi ja mine koju,” siis mees tõusiski üles ja läks koju. Jeesuse sõnades peituv vägi pani ta tõusma ja kõndima. Seesama vägi jäi temasse ja talle antud jõud kaotas halvatuse alatiseks, kui ta jäi ususse. Seda illustreerib Laulja sõnadega: „Ma ootasin Issandat suure ootusega; ta kummardus mu poole ja kuulis mu appihüüdmist ja tõmbas mind üles õuduse august ja paksust porist ning asetas mu jalad kaljule ja kinnitas mu sammud” (Ps 40:2,3).

Jumala sõnades on elu. Jeesus ütles: „Vaim on, kes teeb elavaks; lihast ei ole kasu millekski; sõnad, mis mina teile olen rääkinud, on vaim ja on elu” Jh 6:63. Usus vastu võetud Sõna toob hinge Vaimu ja elu Jumalalt. Seega, kui kahetsev hing kuuleb sõnu: „Ole julge, mu poeg, sinu patud antakse sulle andeks!” ja võtab need vastu kui elava Jumala elavad sõnad, on ta teine inimene, sest temas on alguse saanud uus elu. Jumala andestuse vägi ja ainult see hoiab teda patustamast. Kui ta jätkab patustamist pärast andestuse saamist, siis seepärast, et ta pole haaranud kinni õnnistuse kogu täiusest, mis talle anti tema pattude andestamise kaudu.

Antud juhtumil anti tollele mehele uus elu – tema halvatus hävitas tema elu. Ta oli osaliselt surnud. Kristuse sõnad andsid talle uue elu. Ent see uus elu, mis anti tema kehale ja tegi võimalikuks kõndimise, oli üksnes illustratsiooniks nii talle kui kirjatundjatele nähtamatust Jumala elust, mille osaliseks oli ta saanud, kuuldes sõnu: „Sinu patud antakse sulle andeks” ning mis olid teinud temast uue loodu Kristuses.

Sellise lihtsa ja selge illustratsiooni valguses suudame mõista mõningaid Pauluse sõnu, millest oleks muidu raske „aru saada” [2 Pt 3:16]. Loe kõigepealt Kolossa 1:12-14: „Tänades Isa, kes teid on teinud kõlbavaks osa saama püha rahva pärandist valguses, kes meid on päästnud pimeduse võimusest ja on meid asetanud oma armsa Poja riiki. Temas on meil lunastus, pattude andekssaamine.” Loe samateemalist väidet lunastusest Kristuse vere kaudu 1Pt 1:18, 19 ja Ilm 5:9.

Pane tähele kahte punkti: meil on lunastus Kristuse vere kaudu ja see lunastus on pattude andestus. Ent veri tähendab elu. Vt 1Ms 9:4, 3Ms 17:13-14. Seega ütleb Kl 1:14, et meil on lunastus Kristuse elu kaudu. Ent kas ei ütle Pühakiri, et meid on Jumalaga lepitatud Tema Poja surma läbi? Ütleb küll ja sedasama õpetatakse ka siin. Kristus on andnud „Iseenese … meie eest, et meid lunastada kõigest ülekohtust” (Tt 2:14). Kristus andis „enese … meie pattude eest” (Gl 1:4). Ennast andes annab Ta oma elu. Valades oma verd, valab Ta välja oma elu. Loobudes oma elust, annab Ta selle meile. See elu on õigus, täiuslik Jumala õigus, nii et selle vastuvõtmisel „meie saaksime Jumala õiguseks tema sees” (2 Kr 5:21). Nimelt Kristuse elu vastuvõtmisel, kui meid Tema surmasse ristitakse, lepitatakse meid Jumalaga. Ja niimoodi me riietume „uue inimesega, kes Jumala sarnaseks on loodud tõelise õiguse ja pühaduse sisse” „oma Looja kuju järgi” (Ef 4:24; Kl 3:10).

Nüüd võime lugeda Rooma 3:23-25 ja leida, et see polegi enam väga keeruline: „Sest kõik on pattu teinud ja on Jumala aust ilma ning mõistetakse õigeks täiesti muidu, Tema armust, lunastuse läbi, mis on Kristuses Jeesuses, kelle Jumal on seadnud lepitusvahendiks usu kaudu Tema veres, oma õiguse osutamiseks enne tehtud pattude arvestamata jätmise pärast.”

Kõik on pattu teinud. Kogu elu on olnud patt. Isegi mõtted on kurjad (Mk 7:21). Lihalikus meeles elamine tähendab surma. Seepärast on patus elamine surmas elamine. Kui hinge sellest ei vabastata, lõpetab ta igavese surmaga. Inimesel pole mingit väge saada õigeks Jumala püha käsu kaudu. Seetõttu asetab Jumal oma halastuses oma õiguse kõigi peale, kes usuvad. Tema teeb meid õigeks ja Tema õigus on Tema armurikkusest pärinev vaba and. Ta teeb meid õigeks oma sõnade kaudu, sest Ta kuulutab oma õiguse kõigi nende omaks, kes usuvad Kristuse veresse, kelles on Jumala õigus: „Sest Temas elab kõik Jumala olemise täius ihulikult” (Kl 2:9). See Jumala õiguse kuulutamine meie üle on patu kustutamine ehk äravõtmine. Seega Jumal võtab ära patuse elu sellega, et asetab Oma õige elu selle asemele. See ongi pattude andestuse vägi. See on „hääbumatu elu vägi” (Hb 7:16).

See on kristliku elu algus. See on Jumala elu vastuvõtmine usu kaudu. Kuidas see jätkub? Täpselt nii nagu see algas. „Otsekui te nüüd olete vastu võtnud Kristuse Jeesuse, Issanda, nõnda käige Temas” (Kl 2:6). Sest „õige peab usust elama” (Gl 3:11). Kristliku elu saladus on lihtsalt hoida kõvasti kinni elust, mille me alguses vastu võtsime ja mis andestab patu.

Jumal andestab patu seda kõrvaldades. Ta mõistab jumalatu õigeks, tehes ta jumalikuks. Ta lepitab mässava patuse Iseendaga, kõrvaldades mässumeelsuse ning muutes ta ustavaks ja käsukuulekaks alamaks.

Mõnikord öeldakse: „Aga ma ei saa ikkagi aru, kuidas on võimalik omada Jumala elu tegelikkuses – see ei saa olla reaalne, sest me saame selle usu kaudu.” Aga just usu kaudu sai halvatud mees uue elu ja jõu – kas tema jõud oli siis kuidagi vähem reaalne? Kas see polnud siis reaalne tõsiasi, et ta sai jõu? „Ma ei saa sellest aru.” Loomulikult mitte, sest see on Jumala armastuse väljendus, „mis ületab kõik tunnetuse” (Ef 3:19). Kuid me võime sellesse uskuda ja mõista selle tõelisust ning siis saab meil olema igavene elu, mille jooksul on meil võimalik seda imet tundma õppida. Loe ikka ja jälle lugu halvatu tervendamisest ning mõtiskle selle üle, kuni sellest saab sinu jaoks elav reaalsus, ning siis meenuta endale, et „need on kirjutatud, et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nime sees.”

Mai 1894, „Apples of Gold Library” artikkel nr 12.

Tõlkinud Jana Rosin