Ükski inimene ei saa läbi leivata. Kui just leiba ei ole või seda lihtsalt ei taha, leidub rohkelt teisigi toiduaineid, millest rooga valmistada. Poeletid on rohkem kui kunagi varem tulvil kõiksugusest toidukraamist. Leibasidki on mitut sorti. Et enda jaoks sobiv üles leida, tuleb jalutada meetreid ühele poole ja siis teisele poole, ning järgmises kastidevahes samamoodi. Igal leival on oma head ja vead. Palju kordi olen endamisi mõelnud, et elu lihtsustamiseks oleks parem, kui igast sordist oleks üks leib või sai. Nüüd on nii palju valikuid. Enda leiva leidmine võtab sageli mõttetult palju energiat ja aega. Kui enda jaoks sobiv leib välja valitud, kordub sama piima, köögivilja, kas või jäätise või muu kauba lettide juures. Valik on ütlematult suur! Seda kõike loomulikult suurtes kauplustes. Seepärast ehk olengi viimasel ajal end üha enam leidnud väiksematest poekestest, kus valik väiksem ja konkreetsem. Isegi kui hind peaks lõpparvel mõne krooni võrra kõrgem olema, olen säästnud supermarketites märkamatult kuluvat aega ja energiat, ja see on neid kroone väärt.
Targad on öelnud, et hommikusöök söö ise, lõuna jaga sõbraga ning õhtusöök anna vaenlasele. Selles on oma tõetera sees. Et päevaks hästi valmistuda, on loomulik, et peame just hommikul kõhtu vajalikuga täitma. Lõuna ajal on tavaliselt enamus inimesi töökohtadel või pere keskel ning jagavadki oma sööki teistega. Õhtusöök on tõepoolest mõistlik kasin süüa. Selline näeb välja tervislik toidujaotus päeva jooksul ning seda mustrit on tänapäeval kuulnud arvatavasti iga koolilaps.
Paljud järgivad neid häid nõuandeid, kuid kindlasti mitte kõik. Tean inimesi, kes iial hommikuti ei söö. Tean neid, kes söövad hommikusööki, lõunast hüppavad üle, et pigem õhtul koos perega maitsvat ja rikkalikku õhtusööki nautida. On ka neid, kes panustavadki ainuüksi õhtusöögile. See olevat neile kõige meele- ja loomupärasem ning passivat päevaplaaniga parimal viisil. On ka neid sõpru-tuttavaid, keda teekond öö hakul kiirtoidurestorani viib. On neid, kes ei mõista, et mina meelsasti liha ei söö. Kes tol ajal, kui lausa taimetoitlane olin, ei saanud aru, kuidas see võimalik on ning milleks see vajalik peaks olema! Kui püüdsin selgitada, et naudin seda, kui ei pea sööma kedagi, kes peab minu eest elu andma – olgu ta kas või selleks sündinud ja kasvatatud –, sain vaid mittemõistmise ja kriitika osaliseks. Kolleeg ju ainult lihast toitubki! Nii erinevad oleme. Nii erinevad, aga ka nii sarnased, sest leiba, seda toitu, mida ihu igatseb, vajab igaüks. Energiaallikad leiame erinevatest kanalitest. Keegi meist ei saa siiski väita, et söömine on ajaraiskamine või mõttetu tegevus. Olen küll saanud vahel piidlevate pilkude osaliseks, kui olen endale keskmisest suurema portsu tõstnud, eriti suure „nälja“ korral. Seda, miks ma üleüldse söön, ei ole keegi kunagi küsimuse alla seadnud.
Uute inimeste tundmaõppimine on alati põnev. Pealtnäha on iga inimene nagu eelminegi. Kui hakkad sissepoole kaema ja rohkem aega koos veedad, mõistad, et igaühel on oma toidueelistused. See, mida mina söön ja maitsvaks pean, ei pruugi sugugi maitsta minu sõbrale ja vastupidi. Igaüks kujundab enda jaoks meeldivad toitumisharjumused ja -eelistused. Paljudel puhkudel on neid tugevalt mõjutanud lapsepõlvekogemused. Mitmed ei armasta piima-köögiviljasuppi. Lasteaias see väga maitsev ei olnud. Teised taas ei salli silmaotsaski putru, mida sõimes sööma sunniti. Tänagi veel, täiskasvanuina, vaatavad nad põlgusega pliidil podisevat ja minu jaoks eriti maitsvat ning toitvat putru. Laspsepõlves kogetu on mitme hilisema harjumuse ja eelistuse teerajaja. Leib, see lihtne toit, on aga enamusele meele järgi. Sobib neile, kel allergiat pole, ja gluteeniallergikutele on valmistatud oma versioonid leivast. Igaühele oma. Poelettidel on etnilisi leibasid, valgeid, musti, seemnetega, seemneteta... Mitmesugust! Valik on igaühe enda teha!
Leib toidab. Söödagu seda hommikul, lõunal või õhtuajal. Kuid inimene ei ela ükspäinis leivast. Elab igast sõnast, mis lähtub Jumala suust. Igast. Mitte väljavalituist ja moondatuist, vaid igast. Et neid sõnu kuulda, tuleb nälga tunda. Hommikul, lõunal ja õhtul. Hing vajab toitu, hingeleiba, samuti kui keha tavalist musta leiba. Kuidas aga teada, millist hingeleiba valida? Valik on lai ka vaimse toidu lettidel. Pakutav oma paljususes paneb paljusid oma elurajal maha sammuma aastaid ja aastakümneidki, et leida enda jaoks too õige leib, mille järele nälga tunda, mille maitse on hea ning mis toidab hinge nii nagu ei ükski teine leib.
Kes leiab oma leiva? Kas see, kes haarab esimese ettejuhtuva järele, või too, kes sammub maha mitmeid aastaid? Nii üks kui teine. Kas keegi võib teisele öelda, et üks on maitsvaim ja teine ei kõlba kuhugi? Eks igaüks peab ise veenduma, ise koostist uurima. Tark on see, kes õpib teiste vigadest, rumal ei õpi enesegi omadest! Igaühel tuleb otsustada, mis maitseb, mis mitte. Leib kuulub argipäeva ja ei ole lukskaup meie kodumaal. Vähemalt enam ja veel mitte. Leiba on. On olnud ajad, mil leiba on olnud kasinalt, nii keha kui vaimu jaoks. Täna kestab aeg, mil leiba on hulganisti mõlema jaoks. Oska ainult valida, otsustada ja õige pakk korvi ning ellu kaasa võtta! Millised ajad on tulekul? Kes seda oskab öelda! Kas tuleb taas aeg, mil leib au sisse saab, mil seda üha vähem on ning mil selle hind taas tõuseb? Ei tea. Praegu on aeg nautida seda, et kõike on – on leiba, on usuvabadust, on vabadust valida oma tee vaimuleiva suhtes ning kujundada välja toitumisharjumused, mis hinge kõige enam päeva jooksul elus aitavad hoida. Kes ei söö, see ei ela. Keha väsib toiduta ja lõppeks nõrkeb. Mis juhtub hinge ja vaimuga? Kas nood jaksavad ilma hoolitsuseta? Kindlasti mitte. Inimene on kooslus, mis vajab tasakaalu nii seesmiselt kui välimiselt.
Isegi kui ma ei mäleta, et keegi oleks kunagi mulle söömine mõttetusest rääkinud, on maailm täis inimesi, kes arvavad, et vaimutoidu „söömine“ on vaid nõrkadele. Meie töötiimis öeldakse lõunale minejale ikka humoorikalt: „Söömine on nõrkadele!“ Taoline väljend paneb kõik laginal naerma ja vabastab tööpingetest. Igaüks teab, et tegemist on naljaga. Vaimutoidu söömine – kas ka nõrkadele? Tänapäeval tundub sageli, et seda peetakse tõeliselt nõrkade kiusatuseks. Aga see ei ole nii! Hing ja vaim vajavad toitu just samamoodi kui kehagi. Igapäevaselt. Hommikul, lõunal, õhtuajal. Läbi terve elu. Ühtlaselt. Lõpuni välja. Igaüks sööb omamoodi, oma eelistuste kohaselt. Allikas on sama. Leiva puhul Maa. Hingeleiva puhul Jumal. Jätku leivale!
In English