Aeg Piibli jaoks

On olemas mitmesuguseid Piibleid – erineva suuruse, kirjatähtede kõrguse ja köitmisviisi poolest. Nad on trükitud erinevatel aastatel. Paljud inimesed on palehigis raamatute Raamatut tõlkinud sadadesse keeltesse, mille tähestikud pole sarnased. Igal Piiblil on ka erinev omanik. Nii on mõni Pühakiri armastatud, teine hüljatult ootamas oma kõnelemise aega. Igal Piiblil on oma aeg.

Nii nagu Piibleid, pole olemas ühesuguseid aegasid. Kõik hommikud on erinevad, õhtudki ei sarnane üksteisele. On sõjaajad, ärevad ajad, rahulikud ajad. On erinevad aastaajad: kuum ja külm, tuuline ning mahe. Ja ikka on kõigel oma aeg: „Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all” Koguja 3:1.

Me elame rahulikul ajal. Kuigi iga päev kuuleme ärevaid sõnumeid, võime Jumalat tänada, et meie maal ei ole sõda. Nii võime julgelt lugeda Piiblit. Tuleb tunnistada, et me pole nõnda vaesed, et meil Piibleid poleks; kuigi mõned Pühakirjad on köidetud ehtsatesse nahkkaantesse, on olemas ka odavama hinnaga Piibleid. Usun, et sinulgi, kallis lugeja on oma Piibel. See on kindlasti eriline ja kõigist teistest erinev. See võib olla kulunud – leheservad on ehk aastate jooksul määrdunud, kallihinnalised ja kõnekad tekstid on alla joonitud, lugemisjärge märgistavad arvukad järjehoidjad jne. Sinu Piibel võib olla ka vähem kulunud ning väljanägemiselt üsna korralik, kuid sellegipoolest on see armas Raamat.

Kui armastatud on sinu Piibel? Meie hulgas on inimesi, kelle Piibel näeb välja kulunud, kuid tegelikkuses on selle taga hooletus. Kui Piibel surutakse kotti teiste asjade vahele, kui sellel lubatakse hoolimatusest kukkuda põrandale, kui nii olulisele raamatule pannakse peale sellest palju kordi raskem raamatute koorem. Mis jääb järele Jumala Sõnast, kui see on niigi nõrkade kaante vahel ja trükitud õhkõrnale paberile? Kas pole nõnda, et meie suhtumine Piiblisse peegeldab suhtumist selle sisusse? Kui meis ei põle soovi uurida Piiblit, ei pea me seda kalliks (või hindame seda kui raamatut)?

Paulus räägib meile kristlase relvastusest. See on kirjas kirjas Efeslastele 6:10-18. Võta oma Piibel ja loe neid ridu. Sõnum on selge – Piibel on vaimumõõk! Me oleme sõdurid Jumala armees, sõdalased, kes võitlevad (me võitleme kuni surmani). Kuid kuidas võime eesmärgini jõuda, kui meil pole kaitserelvastust? Kui meil pole mõõka?

Kujutle vaatepilti: muistne Rooma sõdur läheb lahingusse. Paneb kingad jalga, soomusrüü selga, vöö peale, kiivri pähe ning võtab kätte kilbi, kuid mõõga unustab võtta. Ta sammub koos teistega lahinguväljale ning äkitselt antakse käsk võidelda. Tulised nooled lendavad, vastased sööstavad raevuga sõdurite poole ja siis avastab see Rooma sõdur, et ta on unustanud mõõga! Ta ei saa võidelda! Mõõga puudumise tõttu on ka ülejäänud varustus pigem etteheiteks kui kaitseks. Mida teeb sõdalane ilma mõõgata? Kui kauaks on ta kaitstud? Piibel ehk Jumala Sõna on tõelise kristlase elus tähtsal kohal. See on relv, millele rajaneb ka ülejäänud varustus: kuidas me teaksime tõest ilma Piiblita? Kes kõneleks meile õigusest? Millist evangeeliumi kuulutaksime ja mida usuksime? Milline kiiver kaitseks meid? Tõeline kristlane armastab Jumala Sõna ning käib selle valguse järgi. Ta armastab Piiblit uurida ja leida tunnistamiseks uusi võimalusi. See on tema, aga mina?

Uurides Jeesuse elu, leiame, et Tema ema Maarja õpetas Teda tundma Pühakirja. Raamat „Ajastute Igatsus“ kirjeldab täpsemalt seda imepärast arengut, mida Piibli uurimine Jeesuse elus korda saatis. Jeesus luges ja mõtiskles loetu üle. Tõepoolest, peatudes vaimulikel teemadel, võime kogeda erilist rahu. See annab meie elule uue suuna. Kui palju me tegelikkuses, oma igapäevaelus uurime Piiblit? Kui tihti me avame Püha Raamatu ning loeme selle vaimuga täidetud ridu?

Hiljuti jäin haigeks ning korraga tekkis palju vaba aega. Lebasin voodis ja lugesin hommikvalvet. Antud päeva lõik kõneles Jumala Sõnast. See tekitas janu ja soovi Piiblit veelgi põhjalikumalt uurida. Mõistsin, kui õnnistatud võin olla, et mul peale hommikvalve on olemas ka õppetükk, mille abil võin süsteemselt Piiblit uurida. Varajane kogudus, reformaatorid keskajal ja hiljem, uurisid pidevalt Piiblit. Apostlite tegude raamat ütleb, et usklikud käisid iga päev koos. Nad uurisid koos Piiblit, jutlustasid evangeeliumi. Neil oli Piibel. Meil on lisaks sellele õppetükk ja mitmed vaimulikud raamatud (näiteks „Suur Võitlus“). Kui palju me tegelikult seda eesõigust tahame mõista?

Kujutleme taas Rooma sõdurit. Seekord on ta hoolas ega unusta mõõka. Ta astub reipalt lahingusse. Vaenlane on tige ja tungib suure hooga kallale, nii peavad Rooma väed kiirelt tegutsema. Nad on selleks valmis. Sõdur tõmbab mõõga tupest ja satub segadusse – mõõk on raske! Käsi, mis varem nii osavalt liikus on otsekui kangestunud. Järgmisel hetkel näeb ta vaenlast ja peab kaitseks sirutama kilbi enese kõrvale, kuid õudusega avastab sõdur, et käsi, mis kilpi hoiab, on kivistunud! Sõdur mõistab üht: treeningutelt kõrvale hiilimine tähendab lahingus surma!

Jumal hoiab meie maad. Siin ei jaluta vaenlaste sõdurid automaatidega, kristlased võivad julgelt kirikusse minna ning oma usust tunnistada (kui kauaks, seda teab vaid Jumal!). On rahulik aeg. On aeg kuulutada kolme ingli kuulutust, kutsuda inimesi meeleparandusele ja julgustada neid õppima Sõna. See on Jumala korraldus meile: „Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja neid õpetades pidama kõike, mida mina teid olen käskinud. Ja vaata, mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani!” Matteuse 28:19,20. Täitmaks seda korraldust peame olema hoolsad õppijad ning tedmisjanus Jumala Sõna järele. Kui magame maha treeningud, see on Piibli õppimised ja uurimised, oleme otsustavas lahingus kaotajad. Ei piisa ainult õppetükki õppimisest, vaid iga päev tuleb aega pühendada ka regulaarsele Piibli lugemisele (rajaleidjad peavad läbima Piibliaasta – iga päev üks peatükk; hingamispäeval kolm peatükki). Et loetu muutuks elavamaks, tasub võtta eraldi vihik, kuhu märkida kõnekamad tekstid ja nende paralleelid. Juurde võib lisada mõtteid seoses tekstide ja loetud peatükiga. Hiljem on hea üle lugeda ja meenutada. Relvastumisele võitluseks aitab kaasa ka tekstide päheõppimine. Pean tunnistama, et kui neid hiljem ei korda, ununeb õpitu kergelt. Kuna piiblitekste on vaja korrata, jagub terveks päevaks mõttetegevust. Tasub vaeva näha õppimisega – hoolimata tagasilöökidest, pürgin Jumala abiga ikka edasi! Kui me ei loe ega õpi, mida saab Püha Vaim meile hiljem raskel ajal meelde tuletada?

Kus lebab sinu Piibel? Kas Ta lebab kiriku aknalaual nädalate kaupa või auto tagaistmel? On Tema koht kotis, mille aegajalt kapist välja võtad? Kas Piiblit vajades kangutad selle suure raamatuhunniku alt toa nurgas. On sinu Piibel lihtsalt kaunis iluese riiulil, mille võtad hingamispäeval igaks juhuks kaasa? Lebab Ta suure toa laual kõigile kättesaadavana? On Tema koht sinu lugemispaigas teiste raamatute peal? Loodan, et su Piiblil on auväärne koht. Koht sinu südames ning kodus. HOIA MEELES: JUST NÜÜD ON AEG PIIBLI JAOKS!