„Benediktsioon”

Mul on suur austus suurte meistrite vastu, olgu nendeks kunstnikud, kirjanikud, mõtlejad, heliloojad või loojad mis iganes alal. Eriti siis, kui võrdlen enda väikeseid katsetusi tõeliste meistrite tehtuga. Millegipärast on mul olnud eriline aukartus heliloojate ees. Joonistada mingil määral mõistab igaüks, samuti kirjutada, aga muusikaline looming asetub minu jaoks kõrgemasse kategooriasse. Koledat kunsti ja kirjandust võib omamoodi selle äraspidisuses nautidagi, aga koledat muusikat pole minu meelest kuidagi võimalik meelepäraseks mõelda. 

Seega hirm ise midagi koledat luua hoidis tagasi ja seetõttu oli mul sees pikalt tõrge isegi muusika kirjutamise katsetamise vastu, kuni tänaseks lahkunud sõber Sean julgustas proovima. 

Ma ei saa öelda, et ma oleks olnud just produktiivne ja need mõned palad, mis olen kirjutanud, on kõik üpris raskelt tulnud, aga üks tuli teistest lihtsamini.

Tegime Tartus kord kuus laupäeva­õhtuti noortekoosolekuid ja esimesel aastal kujunes kuidagi välja, et meil oli kindel laul, millega iga koosoleku lõpetasime. Kui aasta hakkas läbi saama, siis käis mul peast läbi mõte, et äkki võiksin ise proovida järgmise aasta lõpulaulu valmis kirjutada. Tahtsin, et selle laulu sõnum kannakski spetsiaalselt lõpetamise mõtet. Mingit viisijuppi olin kodus klaveril nii- ja naapidi mänginud, hakkasin sellega tõsisemalt tööle ning kui viis oli valmis, siis lisandusid sõnad. Klaverisaate arranžeerimise jätsin siiski meistri, Rein Kalmuse hooleks.

Laul sai meie ansamblile kiiresti omaseks ning ka hiljem ja mõnes muus kontekstis (näiteks kirikute öö tähistamisel Tartus), kui oleme oma pundiga koos olnud, oleme seda laulnud.

„Õhtu, meil peagi on lahknemas teed,
Jumal, sinust ei lahku me veel.
Tänu võin tuua palju eest. 
Nüüdki Sult õnnistust me palume – 

saada meid, juhi meid 
mööda parimaid teid. 
Tule Sa meiega, koos on hea astuda.“

Hüvastijätmised on minu jaoks suhteliselt ebameeldivad. Need muudavad mind kuidagi kohmetuks ja vahel tundub seltskonnast lahkumisel, et kõige lihtsam on üldse hüvasti jätmata ära minna. Muidu peab käima läbi ühe juurest ja teise juurest, et head aega soovida. Aga võib-olla teised parajasti vestlevad ja siis on natuke piinlik minna vahele segama ainult selleks, et paar sõna öelda. Ja kõigiga korraga hüvasti jätmine nõuab jälle endale liigset tähelepanu tõmbamist. Kindlasti on ekstravertsemaid inimtüüpe, kes seda hüvastijätmise protsessi naudivad, aga mina mitte. 

Veel üks külg hüvastijätmise juures on see, et lahku minek on paratamatus, aga kui enne on olnud mõnus koosolemine (ja pikemate ürituste puhul ka kokku kasvamine), siis on see iseenesest veidi nukker ja parem siis juba seda teha hooga kui venitades ja valulikult. 

Jumalaga suheldes on asjad teistmoodi ja Temaga ei pea me hüvasti jätma, kui oleme aega veetnud temaga palvekambris ja sealt lahkume või tõuseme kirikupingist. Tema nähtamatu kohalolu on alati meiega ja Tema saadab meid igal pool, kuhu me läheme. Minu meelest on sellest kõige ilusamalt ja sügavamalt kirjutanud Taavet 139. laulus. Terve see psalm väärib lugemist ja selle üle mõtisklemist, aga toon siinkohal välja ainult mõned salmid: 

„Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest? Ja kuhu ma põgeneksin su palge eest? Kui ma astuksin taevasse, siis oled sina seal; kui ma teeksin endale aseme surmavalda, vaata, sina oled seal! Kui ma võtaksin koidutiivad ja asuksin elama viimse mere äärde, siis sealgi su käsi juhataks mind ja su parem käsi haaraks minust kinni.“ Laul 139:7–10

See teadmine võib olla distsiplineeriv ja panna meid jälgima oma käitumist. On ju nii, et kellegi valvsa pilgu all kipume vähem rumalusi tegema ja oma aega paremini ära kasutama kui omapäi olles. Kunagi Tartus emadepäeval valmistasime ette videoklipid sellest, kuidas lapsed pidid rääkima oma emast. Aga kõige põnevamad kaadrid tekkisid siis, kui operaator oli lahkunud laste­klassist ja lapsed arvasid, et nad on üksi, teadmata, et kaamera neid endiselt salvestab. Milline elu ja sära tuli silmadesse, kui neil tuli mõte väike pahandus teha. See lõik sai muidugi välja lõigatud ja koguduse ette ei jõudnud, kuigi ehedust oli seal rohkem.

See teadmine võib olla hirmutav, sest meil pole võimalik Jumala eest peitu pugeda, et Tema teadmata mingeid oma asju avada – need kõik tulevad välja. Ühest küljest piinlik ja teisest küljest heidutav. Peita end Tema eest on ka täna sama kasutu kui Eedeni aias Aadamal ja Eeval põõsa varju pugeda ja loota, et nende patt ja patu tagajärjed jäävad märkamata.

Aga minu meelest on kõige rohkem see teadmine julgustav. Jah, Ta teab mida oleme teinud. Ka siis, kui suudame oma välist käitumist kontrollida, näeb Tema ikkagi südame sügavustesse ja seal tehtud pattu. Jah, Ta teab, kus me parajasti oleme, paremini, kui me seda isegi mõistame ning kui Ta hääl küsib meilt nagu Aadamalt: „Kus sa oled?“, siis on see selleks, et me ise hakkaksime mõtlema, kus me siis oleme.

Vaatamata kõigele sellele, millised me oleme ja mida oleme teinud, tahab Ta meiega koos olla ja Ta käib meiega kaasas, et meid saata ja juhtida parematele radadele. Ta on valmis meist kinni haarama ka siis, kui me ise oma vigade tõttu komistame ja kukume. Ta on alati valmis andestama, meid lohutama ja julgustama, meie mured ja koormad enda peale võtma – kui me ise vaid seda soovime. „Tagant ja eest sa ümbritsed mind ja paned oma pihu mu peale.“ (Laul 139:5) Sedamoodi tundis Taavet, olles usaldanud oma elu Jumala kätesse. 

Nii hea, et Jumalaga ei pea hüvasti jätma.