Viljandi koguduse pastor Priit Keel ei osanud veel kuus aastat tagasi arvata, et temast saab kõigepealt piiblitööline ja siis pastor. Nagu piibliaegsetest kalameestest said koguduserajajad, on Priit vahetanud töövahendeid: kellu ja värvipoti asemel on nüüd inimesed ja Piibel. Oma teekonnast räägib Priit Averonika Beekmannile.
Viimased kümme aastat on olnud sinu jaoks väga elumuutvad. Kümme aastat tagasi abiellusid Külliga, viis aastat tagasi asusid tööle koguduste liidus. Palju õnne nende tähtpäevade puhul! Mida tahaksid kümne aasta tagusele Priidule, kes ei pärine adventperest (ega ka usklikust perest) ja kes toona ei teadnud, kui suured muutused ees ootavad, nüüd tagasi vaadates öelda?
Aitäh! Ma ütleksin talle, et ta ei osanud seda uneski näha. Ja mul on hea meel, et Jumal sai teda vormida ja kujundada oma äranägemise järgi.
Paljud meie koguduse pastorid on rohkem või vähem adventkoguduse taustaga – sinul puudus see sootuks. Mis on sinu jaoks olnud kõige keerulisemad küsimused, millega oma uues elus ja uues ametis harjuma oled pidanud?
Alguses oli minu kõige suurem probleem see, et vaimulikuamet erines minu endisest ametist väga palju. Eelnevalt töötasin ehitussektoris, minu igapäevatöö sisaldas palju füüsilist tegevust, aga pastori töö on inimestega suhtlemine, kirjutamine, mõtlemine, palju on ajutööd. See erinevus on väga suur. Tänasel päeval olen vaimuliku tööga juba palju lähedasemaks saanud ja nüüd on raskemaks osaks inimesed, kellega ma töötan. Inimesed on nii erinevad ja igaüks omamoodi.
Mis sa arvad, mil moel on pastoriamet sind inimesena muutnud?
Ma tean, et minu elu on muutunud väga palju. Minu eluväärtused on muutunud, minu mõtteviis on muutunud ja minu sõpruskond on ka peaaegu täielikult vahetunud. Pastoriamet nõuab päris palju alandlikkust. Ei saa jäigalt seda tööd teha, tuleb aegajalt järele anda ja arvestada kõigiga. Olen muutunud julgemaks, suhtlen inimestega rohkem ja pastoriametiga seotud õpingud on avardanud kõvasti minu silmaringi.
Sellest ajast, kui teie pere läks Saaremaale misjonitööd tegema, täitus tänavu suvel viis aastat. Kui vaatad neile aastatele tagasi, siis mis on sinu jaoks olulisemad teetähised?
Tegelikult täitub viis aastat sügisel, 24. oktoobril. Siinkohal ma hea meelega alustaks natuke kaugemalt, nimelt on suurteks teetähisteks meie laste sündimine. Kui me Kuressaarde läksime, siis täitus Eliisel esimene eluaasta ja tema oli põhjus, miks ma otsustasin oluliselt välismaal töötamist vähendada ning Saaremaale jõudmise ajaks olin sellest sootuks loobunud, Jumal valmistas mind ette just sedasi, et meil oleks võimalik üldse tulla.
Ruudi sündis Saaremaal ja Külli akadeemiline puhkus jätkus.
Oluline teetähis on ka Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris (KUS) õppimine, et ma üleüldse seda tööd teha saaksin ning kui see sai edukalt lõpetatud, siis oli üsna viimane aeg Küllil oma kool ära lõpetada – tuli saare tolm kahjuks oma jalgadelt pühkida.
Pärast Saaremaalt lahkumist kaalusin tõsiselt ajutiselt välismaale tööle minekut, seoses Külli kooliõpingutega, et rohkem toetada meie pere toimetulekut, aga Jumal arvas, et finantsiliste raskuste üleelamine tuleb rohkem kasuks kui perest eemaloldud aeg ja pakkus ka Tartus ja Võrus tööpõldu ning me tulime kenasti toime. Temalt tuleb ju ka tarkus, kuidas finantse kõige paremini kasutada.
Kui alustasid Eesti liidus tööd, oli sinu ametinimetus misjonär, nüüdseks oled läbinud õpingud Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris ja sinu ametinimetus on pastor. Kas tajud ise mingit erinevust nende tiitlite vahel, vastutuse muutust?
Kuigi ametinimetused on olnud erinevad, siis sisu on olnud üsna sarnane. Alguses, kui Saaremaale kolisime, siis töötasin koos Mairoga, kes oli selle koguduse pastor. Sel ajal oli minul vastutus koguduse ees väiksem. Hiljem sain piiblitööliseks, siis vastutus kasvas, kuid koostöö Kuressaare koguduse vanema Raimuga sujus väga hästi. Nüüd töötan pastorina ja vastutus koguduse ees on suurem kui varem.
2016. aastal Meie Ajale antud intervjuus rääkisite Külliga, et palvetasite oma ellu muutust, oskamata isegi unistada, mis see võiks olla. Mis on praegu, aastal 2020, teie pere suuremad palveteemad?
Selle aasta põhiline murekoht on meie peres olnud minu abikaasa Külli edasine tegevus. Nimelt lõpetas Külli jaanuaris meditsiinikooli (ämmaemanda eriala) ja murekohaks on olnud küsimus, mis saab edasi. Hetkel liigub kõik selles suunas, et Külli hakkab ise omal käel midagi tegema, inimestele teenust pakkuma. Kuigi need plaanid on omajagu aega nõudnud ja nõuavad veel, usume, et Taevaisa juhib nii, kuidas on kõige parem.
Sa oled lühikese aja jooksul teeninud kolme kogudust: Kuressaare, Tartu ja Viljandi. Mida oled igast neist õppinud, pastoritöö ja iseenda kohta teada saanud?
Tegelikult olen teeninud nelja kogudust, Tartule lisaks oli ka Võru kogudus. Iga kogudus on omanäoline. Mul on väga hea meel, et Jumal andis mulle esimeseks koguduseks Kuressaare koguduse. See kogudus on väike nii hoone poolest kui ka inimeste arvu suhtes. See oli hea koht, alustuseks. Inimesed selles koguduses on väga sõbralikud ja toetavad.
Tartusse minek oli algul hirmutav, just selles suhtes, et koguduseliikmete arv oli kordades suurem kui Kuressaares. Aga sellest hirmust sain üsna kiiresti üle. Võru on tore väike kogudus ja Viljandi kogudus jällegi omanäoline. Iga kogudus on omamoodi ja igas koguduses on omad vajadused. Olen õppinud, et hirmud tuleb ületada.
Tegid koos Rein Kalmuse ja Rein Käsuga Pereraadios adventkogudust tutvustavat saadet „Meil on see lootus“. Kuidas tunned end raadios rääkides – ja puldist jutlust pidades? Mille poolest need erinevad ja mille poolest sarnanevad?
Tunnen ennast raadios üsna ebakindlalt. Vilunud pastoritega ei ole lihtne ühist keelt leida, sest mina olen palju noorem ja ka toorem. Jutluse ma valmistan ise Jumala abiga otsast lõpuni ja esitan selle täies mahus kogudusele. Raadios on vaja saateaeg ühiselt täita ja tuleb sobitada üksteise juttu, et see oleks kuulajale arusaadav. Puldist jutlustamist olen saanud juba aastaid praktiseerida, see muutub järjest kodusemaks. Raadios rääkimine on uus kogemus ja ma ei ole sellega veel harjunud.
Mida sa hingamispäevast jutlust ette valmistades kõige olulisemaks pead?
Kõige olulisem on minu jaoks see, et Jumal juhiks minu mõtteid ja annaks tarkust. Ma tuletan Jumalale pidevalt meelde, et kogudus on Tema oma ja mina Tema tööriist.
Kuressaare kirikus on palju sinu ehitustööde jälgi. Samliku laagrites on sul käed-jalad kogu aeg tegemisi täis. Mis motiveerib sind rakendama oma esimese hariduse (üldehitus, toim) teadmisi-oskusi?
Ma olen ehitusega palju kokku puutunud ja saanud ka praktiseerida. Need kogemused on andnud mulle oskuseid ja neid aja jooksul lihvinud. Kui on vajadus ja ma oskan aidata, siis teen seda rõõmuga. Mulle meeldib teha füüsilist tööd, siis on kohe tulemust ka näha. Kogudustes oma oskusi rakendades saan pakkuda paljudele rõõmu ja silmailu. Nii saan teha misjonitööd ja näidata eeskuju.
Mis paneb sind kogudusetöös muretsema? Mis valmistab sulle rõõmu?
Muretsema paneb see, et kogudustes on inimesi, kes suruvad teistele peale oma arusaamu ja õpetusi, mis tegelikult paneb inimeste õlgadele sellise koorma, et nad ei suuda seda kanda. Rõõmu valmistab Jumala töö, kui ma selgelt näen ja tajun, et Tema tegutseb. Palju rõõmu pakub ka see, kui võõras, usukauge inimene soovib Jumala kohta rohkem teada saada.
Missuguseid sarnasusi näed ehitustööde ja koguduse juhtimise vahel?
Hea tulemuse saamiseks on vaja valida õige materjal ja kuulata Meistri juhiseid.
Millega meeldib sulle sisustada oma vaba aega – kui seda juhtub olema?
Mulle meeldib saunas käia, vahel jõuan ka kalale.
Kirjelda oma tavapärast hingamispäeva.
Ärkan küllaltki vara, vaatan jutluse üle, loen hommikvalveraamatut ja seejärel sööme kogu perega hommikusööki. Panen ülikonna selga ja aitan lastel riidesse saada ning püüame perega õigeks ajaks kirikusse jõuda. Kui kirikuga on ühel pool, siis üsna tihti saame pärast koguduseliikmetega taas kokku ja veedame ühiselt hingamispäeva tunde.
Mis on see teema või valdkond, millel kõige sagedamini oma jutlustes peatud?
Mulle meeldib rääkida kristlase praktilisest eluviisist. See on see, mis on väga oluline, et teooria saaks rakendatud ka praktikasse.
Mis on pastoriameti parim osa?
Kuigi see töö ei ole kerge ja mina ei ole kaugeltki täiuslik, on Jumal mind kutsunud sellesse ametisse. Olen Talle tänulik, et Ta mind usaldab. See amet kasvatab minu iseloomu.
In English