Olen märganud, et inimesed on alati olulistele küsimustele vastuseid otsinud. Inimkond on ikka maadelnud küsimustega enda kohta ja elu kohta. Mis on meie elu alus? Kas meil peaks olema elu alus? Kas me üldse peatume oma kiires elus sellise küsimuse juures? Kas mõtleme nii sügavale või on lihtsam niisama elada?
Need on küsimused, mida mina endale aeg-ajalt ette viskan ja millele vastuseid otsin. Olen aru saanud, et mul on alati olnud elu kohta rohkem küsimusi kui vastuseid. Muidugi võib kõikide nende küsimuste peale öelda, et me ei tea vastust. Niisugused küsimused võib ka kõrvale jätta, nende üle nalja heita või neile tühiseid ja pealiskaudseid vastuseid anda. Kuid mida vastaksite teie?
Paljud inimesed peavad elu mõtestamise ja lahtiseletamise juures oluliseks haridust. Eesti vabariigi haridusseadus ütleb, et haridus on õppeprogrammidega ette nähtud teadmiste, oskuste, vilumuste, väärtuste ja käitumisnormide süsteem.
Haridus on süsteem. Süsteem, mille on välja mõelnud inimesed ise, selleks et ühiskond toimiks. Enamik meist – ükskõik, kas oleme kooli lõpetanud või käime veel seal – mõistab, et haridus ei pruugi nii üldises mõttes olla meie tarkuse alus, kuid andes sellele õige eesmärgi ja põhjuse, võib see olla lausa meie elu alus.
Kuid mis see haridus siis on? Miks me üldse õpime? Ning mille jaoks meil haridust ja õppimist vaja läheb?
Olen pisikesest peale olnud väga iseseisev õppija. Muidugi küsisin abi, kui ma midagi ei osanud, kuid enamjaolt oli minu jaoks väga oluline, et ma ise kõigega hakkama saaksin ja ise vastuse välja mõtleksin. Lõpetasin enamiku klasse kiituskirjaga ning gümnaasiumi lõpus lahkusin koolist, medal käes, kuid kas see kõik ütles midagi minu hariduse või tarkuse kohta? Ei saa väita, et tegu oli suure õpihimuga, vaid usun, et olen pigem kõige ehedam näide suure kohusetunde ja perfektsionismi segust, mille tõttu ei suutnud ma enne mitte midagi muud ette võtta, kui kõik kohustused olid täidetud. Ma olin mõistnud, kuidas süsteem toimib ning mida selleks teha, et ühiskonnas välja mõeldud süsteemi järgi edu saavutada. Öelda, et ma olen tark, on minu jaoks liiga ennatlik. Jõuan ikka ja jälle sinna, et minu arvates on haridus vahend, mida kasutades, õppides, on meil võimalik omandada ja leida enda jaoks teadmised, oskused, vilumused ning väärtused. Kuid tarkuseni jõuda on iseasi, selleks ei piisa ainult kooliharidusest. On vaja, et õppimisel oleks põhjus ja viljad, siis liigume tarkuse poole.
Kuskil gümnaasiumi ja ülikooli ajal tekkis minus see miski – suur himu õppida ja areneda. Tundsin, kuidas ahmisin sisse kõike uut ja huvitavat ning mismoodi uus õpitu minus elama hakkas. Tundsin, kuidas teadmised minusse voolasid ja haridus ning õppimine tähenduse said. Minu elus käisid mõtestatud ja põhjusega haridus ning õppimine käsikäes Jumala leidmisega. Kui tekkis soov ja suur tahtmine õppida tundma elavat Jumalat ning käia Tema teedel, siis nägin põhjust ka kõiges muus. Tahtsin õppida ja areneda, et saada paremaks inimeseks ja teada veel rohkem enda ümber oleva kohta.
„Kristuses peituvad kõik tarkuse ja tunnetuse aarded.” (Kl 2:3) Kristlasena võiks Jumal olla meie elu keskpunkt – see tähendab, et võiksime mõelda Talle kõiges, mida elus ette võtame ja teeme. Nii muutus ka minu elus sel hetkel, kui Jumalaga käima hakkasin, tarkus ja õppimine suureks aardeks. Pangem Jumal ja suhe Temaga alati esikohale. „Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!” (Mt 6:33) See salm ütleb, et tahtkem kõige enam käia Jumalaga ja teha tegusid, mis viivad Temale lähemale, siis tuleb ka kõik muu. Kindlasti on meil mitmesugustes eluvaldkondades läinud mõte tihti seda rada rändama, et saaks üks või teine asi tehtud, midagi õpitud või kuskil koolis käidud, siis hakkaksin pärast seda keskenduma Jumalale ja Tema tööle. Või oleks mul selline haridus, siis ma teeksin kirikus seda ja teist. Kuid tegelikult on lugu vastupidine. Kui oled Jumalaga sellises suhtes, et tajud Teda päriselt enda juures ja tõeliselt tegutsemas, siis tunned ka, kuidas palju muud paika loksub ning oskused ja teadmised ellu ärkavad. Usun, et nii mõnegi jaoks tähendab sõna õppimine kohustust, midagi igavat ja tüütut, kuid leides elus suurema eesmärgi ja Juhataja, leiame ka põhjuse, miks tahame õppida ja areneda. Sel hetkel võib see sõna muutuda meie jaoks millekski kütkestavaks, ülimalt oluliseks ja elu muutvaks. Seega on haridus vahend, mille Jumal on meile andnud ning mille Ta meie juures ellu äratab. Kuid miks ikkagi õppida ja mille jaoks õppida?
Väga paljud lähevad kooli selleks, et saada pärast parem töö ning alustada oma karjääri oskuste ja teadmistega. Kui kasutame tarkust, Jumala antud vahendit, ja jõuame viljadeni, mõistame, et see on palju tähtsam kui kõik materiaalne. “Kui palju parem on hankida tarkust kui kulda, ja arukuse hankimine on hõbedast olulisem.” (Õp 16:16) Elus on väga vähe sellist, mida ei saa kunagi ära võtta, mis ei lähe kunagi moest ja mis teeb meist päriselt paremad inimesed. Haridus on midagi niisugust. Teaduskraadi saamine annab palju rohkem kui lihtsalt majandusliku kindlustunde. See rikastab vaimu, avab uksi uute inimesteni ja kohtadeni ning muudab arusaamu.
Gümnaasiumis noortega töötades olen korduvalt pidanud vastama küsimusele, miks me matemaatikat õppima peame ning miks ja kus meil ikka üht või teist teadmist vaja on. Olgem ausad, enamikul inimestest ei lähegi tavaelus vaja trigonomeetrilisi või logaritmvõrrandeid. Aga Jumal on öelnud: “Teie vaim ja hing ja ihu olgu tervikuna hoitud laitmatuna meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemiseks.” (1Ts 5:23) Sellepärast küsin alati oma noortelt vastu, kas liikumine või trenn on meie keha jaoks oluline. Muidugi on. Ning miks peaksime siis keha eest hoolt kandma, aga mitte aju ja mõtlemise eest? Oma aju liigutades ja selle piire kompides hoolitseme tegelikult terve keha ja vaimu eest nii, nagu Jumal on käskinud.
Nüüd, pärast seitsetteist õppimisaastat ja seitset õpetamise aastat, on minu igapäevaelu täis hoopis teistsugust õppimist ja arenemist – nimelt on mul kodus kaks põngerjat, kellega saan oma igapäevaelu seiklusi jagada ja kogeda ning kelle elu on minu vastutada ja vormida. Üks minu kõige suuremaid eesmärke ja unistusi on see, et soov midagi uut teha, proovida, luua, õppida, mõelda või kuhugi areneda oleks miski, mis viiks mu lapsi tulevikus edasi ning oleks nende jaoks üks kõige tähtsamaid elu aluseid. Muidugi ei ole kellelgi selleks kindlalt õiget valemit, aga lapsevanematena on oluline, et võtaksime haridust kui eluks vajalike oskuste kogumit. Vahel pole õppimine mitte eesmärk omaette, vaid see toimub justkui iseenesest, kui selleks on loodud soodsad tingimused. Teadmiste ja oskuste omandamisel vajab laps tuge ning täiskasvanu ülesandeks on luua lapse arengut igakülgselt toetav keskkond. Jumal on andnud meile kõigile tahte ja oskuse õppida – selle imelise tahte areneda, uurida, luua!
Seega usun, et Jumalast antud vahend, haridus, ja selle kasutamine – õppimine ja arenemine – peakski olema üheks meie elu alustalaks. Peaksime õppima selleks, et arendada oma teadmisi ja iseennast. Areneda tuleks jällegi selleks, et mõista, kui palju on meil veel vaja õppida. Aga ennekõike tuletagem meelde, miks me õpime ja tänu kellele seda imelist vahendit kasutada saame, ning püüdkem sellega rikastada nii enda kui ka teiste elu.
In English