Lugu kahest pojast

„Aga mis teie arvate? Inimesel oli kaks poega ja ta astus esimese juurde, öeldes: "Poeg, mine täna tööle viinamäele!" Kuid too kostis: "Ei taha!", ent hiljem ta kahetses ja läks. Siis astus isa teise juurde, öeldes sedasama, ent too vastas: "Küll ma lähen, isand!", kuid ei läinud. Kumb neist tegi isa tahtmist?" Nad ütlesid: "Esimene." Jeesus ütles neile: "Tõesti, ma ütlen teile, tölnerid ja hoorad saavad enne teid Jumala riiki! Sest kui Johannes tuli teie juurde õiguse teed näitama, siis te ei uskunud teda, kuid tölnerid ja hoorad uskusid. Teie nägite seda ja ometi ei kahetsenud hiljemgi, et teda uskuda.“

Mt 21:28-32

Suure tõenäosusega on sul, kallis lugeja, kasvõi korra elus ikka tulnud ette loetud tähendamissõnaga sarnane lugu, kas siis isa või emma-kumma poja rollis. Käesoleva Jeesuse räägitud võrdumi sündmused on vähemalt pereinimese jaoks justkui elust võetud juhtumid laste ja vanemate omavahelistest suhetest.

Siin on Jeesuse räägitud lugu kahest pojast, keda isa tööle saadab. Süžee on selles mõttes tavapärane, et kaks vastandlikku tegelast leiduvad üsna mitmes Jeesuse tähendamissõnas. Siin on väga lakooniliselt kirjeldatud, kuidas tegelased vahetavad loo kestel rollid: algsest kuulekast saab vastuhakkaja ning algne vastuhakkaja kahetseb.

Jeesuse tähendamissõna oli oma üldmõtte poolest ülempreestritele ja rahvavanematele tuttav. Ajaloost on teada üks juudi muinasjutt, kus kuningas saadab töölised põllule, kuid need keelduvad, kaevates töö liigse raskuse üle. Viimane palutu lubab küll minna, kuid tema lubadus jääbki vaid lubaduseks; põllud jäävad ikka harimata.

Kui isa andis poegadele korralduse viinamäele tööle minna, oli neil lihtsustatult võetuna neli võimalikku varianti korraldusele reageerida. Peale siin tähendamissõnas toodud võimaluste on olemas veel see hea lapse variant, kus poeg vastab: “jah, isa” ja läheb tööle. Ning on olemas veel see igati halva lapse variant, kus poeg keeldub ega lähe ka, kuid Jeesus neid nii-öelda liiga lihtsaid, mustvalgeid variante välja ei paku. Tähendamissõnas on ainult vastuhakkav ja seda hiljem kahetsev poeg ning lahkelt lubav ja sõna mitte pidav poeg.

Võibolla arvad sa, et see viimane ongi kõigist kõige hullem. Lubab, aga ei tee. Isiklikust kogemusest võin öelda, et tänapäeva maailm on selliseid lubajaid täis. Oleks siis vähemalt kohe ausalt öelnud, et ei kavatsegi ennast liigutada. Ülempreestrid, rahvavanemad ja variserid, kes Jeesust tol hetkel kuulamas olid, tunnistasid, et sõnadega keelduja ja hiljem tööle läinud poeg täitis isa tahtmist. Siinkohal tuleb aga parema selguse huvides natuke tähelepanu Israeli ajaloole pöörata. Uue Testamendi ajal võidi isale vasturääkimist ja selle läbi viienda käsu vastu eksimist pidada suurimaks võimalikuks inimestevaheliseks patuks. Igal juhul suuremaks patuks kui valetamist. Ehk siis isale vastuhakk oli hullem kui tema korralduse täitmata jätmine. Seega on selle tähendamissõna puänt aja- ja kultuurikontekstist tingituna keerulisem, kui see praegu lugejale tundub.

Jeesuse kuulajad olid vahetult enne tähendamissõna kuulmist uurinud Jeesuselt, mis meelevallaga Ta kõike seda teeb, mis Ta teeb. Ja kes on Talle selle meelevalla üldse andnud. Küsimus oli selles, et kas Jeesusel on jumalik autoriteet või mitte. Ja kui ongi, siis miks pole see tulnud nende, ülempreestrite ja rahvavanemate kaudu. Vanas Testamendis, 1Kn 22:24 on see mõttekäik mustvalgelt olemas: „Siis astus ligi Sidkija, Kenaana poeg, ja lõi Miikat põse pihta ning küsis: "Missugust teed on Issanda Vaim minust läinud sinusse rääkima?"“

Kuid Jeesus ei hellita oma kuulajaid. Ta jätkab: "Tõesti, ma ütlen teile, tölnerid ja hoorad saavad enne teid Jumala riiki!

Tänapäeval samastavad ristiinimesed hea meelega endid tölneritega, kuna tölnerist on evangeeliumites loodud positiivne kuvand. Hoora on Piiblis harva positiivses võtmes nimetatud, kuid vaatluse all olevas evangeeliumitekstis on seda tehtud. Kui tõmmata paralleel kaasaega, siis hooraks nimetame meie, adventistid, hea meelega hoopis mõnda Jumalast ärataganenud kirikut. Jeesuse ajal olid nii tölnerid kui hoorad juutide jaoks võrdselt negatiivsed tegelased. Jeesus kasutas neid äärmusliku näitena selle kohta, et Jumala armu läbi pääsevad ka kõige hullemad patused. Seega, kui sellest tähendamissõnast enda jaoks nii-öelda sobivat, hea ja õige inimese rolli otsida, oleks ülempreestri või rahvavanema roll see, mis koguduse puhtuse ja hea nime veelgi enam läikima lööks.

Aga Jeesus pöörab siin niinimetatud puhta koguduse mõtte pea peale. Pühamehed ja paradiisi pääsemise nimel võitlevad karjeristid on taevatrepil patustest tagapool. „Sest kui Johannes tuli teie juurde õiguse teed näitama, siis te ei uskunud teda, kuid tölnerid ja hoorad uskusid.“
Sellepärast lähevadki tölnerid ja hoorad taevasse enne, sest nad vajavad armu.

Evangeeliumid on täis näiteid sellest, kuidas Jeesuse kuulutustöö tulemusena patused pöördusid. Jeesus ütles, et Ta ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid.

Variseride ja kirjatundjate reaktsioon oli olnud nende tähendamissõnas esinevate patuste suhtes tõrjuv. Nende mõttemaailmas ei olnud kohta andeksandmisele. Ka Jeesus oli nende jaoks patuste sõber ja sellepärast tuli Ta hukka mõista.

Jeesuse esile toodud mõte sisaldas armust õndsaks saamist usu läbi. Arm on midagi, mis on tingimusteta. Apostel Paulus kirjutab, et kui armust õndsaks saamisele pannakse juurde tingimused, ei ole tegemist enam armu, vaid palgaga. „Tegude tegijale ei arvestata palka mitte armust, vaid vastavalt võlale. Aga sellele, kes tegusid ei tee, vaid usub temasse, kes teeb õigeks jumalakartmatu, arvestatakse õiguseks tema usk.“ (Rm 4:4, 5)

Tölnerid ja hoorad uskusid

See on käesoleva tähendamissõna tuum. Variserid ja kirjatundjad olid määratlenud ülima täpsusega need kriteeriumid, mille raamidesse inimesed pidid mahtuma, et kuuluda Jumala rahva hulka. Jeesuse nimetatud tölnerid ja hoorad ei võinud mõeldagi, et nemad võiksid selleks vajalikuks määratud kriteeriumite täitmise läbi Jumala rahvas olla. Jeesus aga pöörab õpetustraditsiooni piltlikult öeldes pea peale, näidates, et kogu konteksti silmas pidades olid tölnerid ja hoorad Jumala rahvaks olemise tingimused täitnud, ülempreestrid ja rahvavanemad aga mitte. 

Kui kasutada nüüd natuke allegooriat, siis viinamägi, kuhu need kaks poega tööle saadeti, on Jumala rahvas. Jeesuse vestluspartnerid olid need, kes oleksid pidanud sellel viinamäel töötama, kuid nad tegid ainult näo, et läksid tööle. Tegelikkus oli sarnane Jeesuse toodud näite selle pojaga, kes ainult lubas ega teinud. Veelgi enam, need lubajad ja mitte tegijad loopisid ka teistele kaikaid kodaraisse. Need nimetatud tölnerid ja hoorad olid pealtnäha küll suured patused, kuid ometi meeleparandajad, kes kahetsesid ja tegid isa tahtmist mööda.

Jeesuse sõnum puudutas Tema kuulajaid valusalt. Põhjusi oli mitu. Jeesus ütles neile üsna otse välja, et nemad on selle teise poja rollis. Lisaks tuletan meelde, et Jeesuse vestluskaaslased, ülempreestrid ja rahvavanemad, olid Jeesust korduvalt proovinud nii-öelda kahvlisse panna, kus Jeesus oleks nende meelest pidanud kahest halvast vastusevariandist ühe valima. Jeesus vastas nüüd samaga, kui lasi kaks patust poega pingeritta panna ja näitas seeläbi nende teoloogia kitsaskohta. Samuti näitas Jeesus ülempreestritele ja rahvavanematele nende silmakirjalikkust.

Kahe poja sõnade põhjal üks näis sõnakuulelikuna, teine isegi mitte seda. Poeg, kes sõnade järgi oli vastuhakkaja, oli tegude järgi sõnakuulelik, teine, oma sõnadega hea mulje jätnud poeg oli tegude järgi sõnakuulmatu. Kumbki roll pole nüüd, pärast nende analüüsimist, ahvatlev, et ennast emma-kummaga samastada.

Sellel pojal, kes isale sõnadega vastu hakkas, polnud võimalust oma pattu olematuks muuta. Ta ei saanud tehtut tegematuks pöörata. Ta sai halba ainult heastada ja ta valis selle tee.

Oma jutu seletuses nimetab Jeesus, et patused, tölnerid ja hoorad, uskusid, mida Johannes oli rääkinud, ja nad saavad enne Jumala riiki kui need, kes endast küll hea mulje võisid jätta, aga ei uskunud ega kahetsenud.

Oma olemuselt on iga inimene vastuhakkaja, ükskõik kas see paistab välja või näib ta sõbralik ja koostööaldis. Küsimus on siinkohal hoopis kahetsemises, uskumises. Ehk Jeesuse küsimus Tema jutustuse kuulajale või lugejale on: “Kas sa kahetsed tehtut ja kas sa usud minusse?”

Toivo Kaasik on Rakvere ja Jõgeva koguduse pastor