Tim Riesenberger: Me teenime, kuna Tema on meid teeninud

4. juulil oli Tallinnas misjonitööle pühendatud päev, kus külalisena osales Ameerika Ühendriikidest pärit dr Tim Riesenberger, kelle südames on teha misjonitööd. Ta pühendab iga kuu ühe nädala vabatahtlikule tööle ja evangelismile, reisides ja kuulutades kogu maailmas. Timiga vestles Kristina Lepik. 

Räägi veidi oma lapsepõlvest.

Minu isa on saksa juurtega ja ema hiina päritolu. Meie pere pidi Hiinast põgenema, kuna minu vanaonu oli demokraatliku liikumise üks juhte ja terve meie pere oleks hävitatud. Kui minu ema oli väga väike, põgenes nende pere Taiwani, seal kohtus ema minu isaga, kes oli USA lennuväes. Nad abiellusid ja ülejäänu on ajalugu.

Sina oled üles kasvanud ja elad ka praegu USAs. Räägi veidi endast.

Me elasime erinevates osariikides, kuna isa teenis lennuväes, kolisime iga kolme-nelja aasta järel. Minu lapsepõlv oli väga positiivne. Ma ei mäleta, et minu vanemad oleksid vaielnud. Ma olen kindel, et nad vaidlesid, aga ma ei mäleta, et nad oleksid seda kordagi teinud meie juuresolekul. Ma mäletan üht vaidlust ja pärast seda läks mu isa ära, nad lahutasid oma abielu. Nii et järelikult olid neil ka varem oma vaidlused olnud. 

Ma ei mäleta peale selle midagi halba. Me matkasime koos, üks meie peretraditsioone oli igal reede õhtul looduses käimine, vaatasime teleskoobiga tähti. Mul oli väga hea lapsepõlv ja tänan selle eest Jumalat.

Missugune oli teie pere usuline taust?

Minu ema oli budist, aga ta ei praktiseerinud oma usku, küll aga oli palju traditsioone. Tema riietusstiil oli hiinapärane, ja toidud, mida ta tegi. Hiina toitu peab 20 minutit hakkima ja viis minutit küpsetama – seda tehakse väga kõrgel kuumusel ja lühikest aega. 

Isa oli katoliiklane, aga me ei palvetanud ega lugenud palju. Oli aegu, mil olime rohkem pühendunud, ja aegu, mil olime vähem pühendunud. Käisime kirikus jõulude ja lihavõtete ajal. Me ei palvetanud enne sööki. Me ei käinud eriti missal, aga mäletan, kuidas kuulasin isa orelimängu. Mina ei võtnud usku eriti tõsiselt.

Kuidas sinust seitsmenda päeva adventist sai?

Minu isa kutsuti Ilmutusraamatu seminarile ja kuna ta oli prohvetikuulutustest huvitatud, siis ta arvas, et see on väga lahe. Mina käisin tal nädalavahetusel külas ja ta küsis, kas ma tahaksin temaga kaasa minna. Ta oli enne seda juba ristitud. Mind ristiti palju hiljem. Tema mõjul sai minust seitsmenda päeva adventist. 

Sa töötad kiirabiarstina. Tean, et elasid meditsiiniõpingute ajal üle autoõnnetuse. Räägi veidi sellest.

Üliõpilastena käisime reedeõhtuti Loma Linda haiglas, et seal patsientidele laulda, neid julgustada ja jagada neile raamatut „Tee Kristuse juurde“ – see on selline raamat, mis räägib evangeeliumist ja ei ole sisu poolest seotud ühegi konkreetse kogudusega. See on teine tõlgituim raamat maailmas – Piibli järel. Seda raamatut anti II maailmasõja järel ka sõduritele. 

Sõitsime ühel reede õhtul kodu poole, minu sõber oli roolis, meie autole sõideti külje pealt sisse. Avarii ajal lendas roolis olnud sõber minu peale ja mul ei ole rohkem sellest õnnetusest mälestusi. Ma olin väga kriitilises seisus intensiivravis, ma ei mäletanud isegi enda nime. 

Esitasin kogu aeg küsimusi ja õde vastas neile. Nad kirjutasid kümme vastust mu särgile, nii et kui mul see küsimus tekkis, ütlesid nad, et vaata oma pluusi. Minu esimene küsimus oli: mis juhtus? Nad ütlesid: sul oli tõsine autoõnnetus, oled kaotanud oma mälu. Teine küsimus oli: kas kõigi teistega on hästi? Nendega oli hästi. Mul oli erinevaid küsimusi ja üks neist oli naljakas: millega ma abielus olen? Ma mõtlesin sellele, et mul on kursusekaaslane, kellele ma väga meeldisin, ja ma kartsin, et kui ma selle küsimuse esitan, siis ta ütleb mulle jah. Aga seda ei juhtunud, ta halastas mulle. 

Me olime mures minu mälu pärast. Oli lõpueksami aeg ja me olime mures, kas ma teen testi ära. Mulle tehti 9-tunnine IQ-test, mille tulemusel ei saadud muidugi teada, mis oli minu IQ enne, aga testi tulemus andis mulle julgust. Mulle öeldi, et see ei tohiks mind julgustada, sest ma ei tea, mis oli see number enne ja äkki ma ei tee eksamit ära. 

Kordasin eksamiks 12 nädalat, muudkui õppisin. Tegin eksami 95% tulemusega ära, veel paremini kui esimese eksami. Tänu Jumalale, et see õnnetus ei mõjurtanud minu akadeemilist ja professionaalset võimekust. See oli hirmutav kogemus. Nutsin ja palvetasin, et Jumal, ma vajan oma aju tagasi. Minu eest palvetasid paljud, olen selle eest väga tänulik. Ma võinuksin eksami läbi kukkuda ja mitte arstiks saada, aga Jumalal olid teistsugused plaanid.

Nüüd töötad arstina ja oled reisinud rohkem kui sajas riigis. Millega sa tegeled?

Mulle meeldib misjonitöö. Ma tõotasin Jumalale, et kui ma lõpetan Stanfordi ülikooli, mis oli minu haridustee viimane osa, siis teen ma igas kuus midagi vabatahtlikku. Nii kaua kui mul palutakse tegutsed, võtan pakkumised vastu. Ma ei rääkinud sellest tõotusest kellelegi. 

Nüüd on mul võimalusi teha meditsiinitööd, evangeeliumitööd, palvetada, viia läbi seminare – mida tahes palutakse, katsun seda ikka teha. Üks kord olen ka ei öelnud – kui mul paluti viia läbi seminar homoseksuaalsuse teemal. Ma ei olnud seda varem teinud ja ma ei teadnud, kuidas seda teha. Küsisin sõbralt, kes oli varem olnud homoseksuaalne ja nüüd teenib koguduses, et ta tuleks minuga ja tema tegi selle seminari. Olen püüdnud iga kuu midagi teha, et maailma muuta.

Mida teenimine sinu jaoks tähendab? Kuidas sa Piiblis seda teemat näed?

Teenimine on nagu Jeesuse elu. Jeesus ei pidanud tulema ja meid päästma, Tal on palju teisi maailmu ja teisi lapsi. Ta jättis 99 ja tuli otsima ühte kadunud lammast. Jumal kutsub meid lahkuma oma mugavast kodust ja minema sinna, kus meid enim vajatakse. Me armastame Jumalat, sest Ta on meid enne armastanud ja sama on teenimisega: me teenime, kuna Tema on meid teeninud. Kui Jeesus Kristus tuli taevast – suurim misjonär –, siis saan mina minna ja olla misjonär mujal. See ei pea olema teine riik. Mina olen reisinud, aga see ei pea nii olema. Sa saad olla misjonär ka koduperenaisena. Oma lastele. Oma abikaasale, oma perele, naabritele. 

Sa oled kas misjonär või misjonipõld. Kui sa ei tee misjonitööd, siis ilmselt sellepärast, et keegi peab sinuni jõudma. Kui sa teed misjonitööd, siis see muudab sinu vaimulikku elu. Misjonipõllul oled sa sageli ilma vahenditeta, ilma varustuseta, ilma rahata, ja muutud Jumalast rohkem sõltuvaks. See arendab palvevaimu, ohverdamise vaimu – sul on ebamugav, sa lähed oma normaalsest keskkonnast ära. 

Peamine põhjus misjonitööks on see, et Kristuse armastus sunnib meid, nii ütleb Piibel. Kui sa ei tee mingit misjonitööd, siis on midagi valesti. Veendusin selles kooli ajal. Minu käest küsiti: kas sa väidad, et oled kristlane või oled tõesti kristlane? Ma sain aru, et ilmselt olen. Nad küsisid: ilmselt, miks nii? Ütlesin, et ma usun Jumalat, ja lisasin veel põhjuseid. Seepeale küsiti, kas ma olen kedagi Kristusele võitnud. Vastasin, et ei. Ja siis mulle vastati, et järelikult sa ei ole kristlane. Ma mõtlesin: vau! Ma mäletan seda vestlust selgelt. Küsisin: miks sa nii ütled? Mulle vastati: kristlaseks olemise esimene definitsioon on see, et sa tood kellegi teise Kristuse juurde, see on esimene asi, mida sa tahad teha. Sa ei ole seda veel teinud, siis sa ei ole kristlane. Ma sain siis aru, et tal on õigus. Ma pöördusin ülikooli ajal ja see vestlus oli osa protsessist. 

Oled kohtunud erinevate inimestega, kultuuridega. Kuidas armastada neid, kes on erinevad? See ei ole ilmselt kerge, sest taustad ja traditsioonid on ju erinevad. 

Jumalale meeldib erinevus. Jumal on loonud erinevused. Me oleme eri värvi, eri kujuga, eri suurusega. Mulle meeldivad erinevused, sellepärast meeldib mulle väga rahvusvaheline töö. Teie siin Eestis olete täiesti erinevad võrreldes minuga. Mulle meeldib see. 

Mulle meeldib teistelt õppida. Igal kultuuril on oma tugevused ja nõrkused ja lõpuks saame igast võtta hea ja öelda, kas see on kooskõlas Jumala kultuuriga Piiblis ja prohvetlikult kuulutamise vaimuanniga. Olen erinevatest kultuuridest enda perre traditsioone üle võtnud. Mõned asjad on väga lahedad. Näiteks üks lahedamaid asju siin Eestis on see, et inimesed ei ole kohe sõbralikud, aga kui sa inimesi tundma õpid, on nad väga ustavad. Ameerikas võib sul olla palju sõpru, aga need suhted on pealiskaudsed. Siin on need suhted väga tõsised. 

Kui õpid erinevusi armastama, mitte ei kurda nende üle, vaatad neid kui võimalust kogeda ja proovida midagi uut, kui tajud erinevusi võimalusena õppida ja kui saad aru, et Jumal armastab individuaalsust, kuna Ta on meid loonud erinevaks, muudab see meid paremaks. Kui oleme erinevustele avatud, siis miks me ei peaks enda ümber erinevusi tahtma! See muudab meid paremaks kristlaseks ja teenijaks. 

Me räägime erinevuste armastamisest. Kuidas peaksime iseennast armastama?

Kui me vaatame Piibli kaht suuremat käsku: armasta oma Issandat ja armasta oma ligimest nagu iseennast. Teine eeldab, et sa armastad iseennast ja paljud ütlevad, et ma pean õppima iseennast armastama. Ma ei tea kas see on päris tõsi. Me oleme loomu poolest väga isekad, väga enesekesksed. Ma arvan, et jah, on aegu, mil meil on madal enesehinnang, Kristus saab taastada meie tervisliku enesepildi. Aga suures pildis oleme enesekesksed. Me peame meeles pidama, et näiteks depressioonist ei saa üle enesele keskendumisega. 

Õppida keskenduma teistele on parim viis, kuidas iseendast aru saada, sest kui me keskendume endast väljapoole, alles siis õpime tundma, missugune on Jumala armastus. Psühholoogiline lähenemine, kus inimestel palutakse rääkida enda tunnetest, iseennast, ei ole väga tervislik. Piibel on 2Kr 3:18 väga selgesõnaline: „Aga meid kõiki, kes me katmata palgega vaatleme Issanda kirkust peegeldumas, muudetakse samasuguseks kujuks kirkusest kirkusesse.” Kui keskendud Kristusele, muutud Tema moodi. Kui püüad teistel aidata näha Kristust, teenida neid, siis on sul parem fookus. Õppida teist käsku – õppida armastama oma ligimest nagu iseennast – ja mõista, mida see tegelikult tähendab – on võti tervisliku eneseteadvuse poole. 

See tähendab teenimist ja andmist.

Jaa. Sa ei pea minema vaatama filmi superkangelastest, sest igaühel meist on supervõime olemas. Midagi, mida teistel ei ole. See ongi superkangelase definitsioon – neil on võime, mida kellelgi teisel ei ole. See kehtib meie kõigi kohta. 

Sul on võimed, mida minul ei ole. Sul on teatud oskused, millega ühiskonda minna ja mida minul ei ole. Me peame neid erinevusi hoidma. Me ei pea teiste moodi olema. Meie probleem on, et ühiskond surub, et ma oleksin ideaalne inimene, aga siis see ei ole mina. Me ei peaks muretsema selle pärast, et olla nagu kõik teised. Jumal ei ole sind loonud teistesarnaseks, Ta on sind loonud sinuks. Ja andnud sulle erilise töö, mis on teistest teistmoodi, sinu talendid. Sa ei pea oma isikupära Kristuses muutma, sa peaksid olema sina. 

Me kõik peame loobuma oma isikupära patusest loomusest, aga palju vabastavam on, kui mõistad, et ainuke isik, kes sa tõeliselt olla saad, on sina. Inimesed võivad öelda, et ma tahaksin teha seda või ma ei taha enam laulda või jutlustada, aga Jumal on andnud talle võime avalikult rääkida. Peab oma talendid, oma supervõimed vastu võtma. On okei teisi talente arendada, aga pead aru saama, kus on sinu tugevused ja kus nad ei ole. Mulle näiteks ei meeldi administratiivne töö, mulle meeldib õpetamine, mulle meeldib rääkimine. Aga minu talendid ei ole admin-töös ja ma ei tohiks end sundida seda tegema. Kui me teadvustame inimeste talente, siis me ei püüa neid sundida enda kasti või enda kuju järgi.

Kuidas julgustaksid kedagi saama osaks misjonitööst? Miks teha misjonitööd?

Mille suhtes sa oled kirglik? Mina olen kirglik selle suhtes, kuidas Kristus teenis – Ta tervistas rohkem, kui ta õpetas, ja Ta õpetas rohkem, kui Ta jutlustas. 

Eile, kui ma olin ära jutlustanud, siis kutsuti mind sööma, aga ma sain aru, et kui ma läheksin praegu sööma, siis ma teeniksin ainult kolme inimest, kes on minuga ühes lauas. Otsustasin käia lauast lauda ja rääkida nii paljudega kui võimalik. Ma jätsin lõuna vahele, kuna tundsin, et minu jaoks on olulisem suhelda nende inimestega üksikult kui rääkida pelgalt nende ees. 

Jeesus teenis inimesi individuaalselt, Ta ei pidanud oma kõnet ära ja ei lahkunud siis. Minu kirg on, et inimesed näeksid evangeeliumi ja et nad ei näeks mind ainult puldist ja kaugelt. Mõtle sellele, mis on maailmas valesti, ja mine sinna. Kui tunned, et ei ole aus, et lapsed ei saa haridust, mine sinna, ehita kool, mine selle teenistuse osaks. Kui oled millegi suhtes kirglik, siis see ei tundu nagu töö, see on tore. Me ei ole kirglikud samas vallas. Kui tunned, et Eesti on liiga ilmalik, siis palveta selle pärast, palu Jumalalt oma tegevusele juhatust. Seejärel vaata, mida teised teevad, millega saaksid liituda. Kui kedagi ei ole, siis palu Jumalalt jõudu, et sina saaksid millelegi aluse panna.