Lastemuusikakoolis oli literatuur ehk muusikalugu see aine, milles ma sain kõige kehvemad tulemused, kuna selles tunnis oli minu pinginaabriks Rain, kellega meid sidus kolm asja: ühine sünnipäev, armastus spordi ja joonistamise vastu.
Ühe osa literatuuritunnist moodustas see, kui õpilased kuulasid lindilt või vinüülilt tuntud klassikalise muusika teoseid ning pidid need meelde jätma. Nende ära tundmine oli oluline osa aine eksamist, aga ega kõik ei jäänud meelde. Muidugi on mõned palad teistest kaasahaaravamad ja meeldejäävamad, aga oma osa oli selles, et meeldiv oli Rainiga sosinal lobiseda nendest asjadest, mis meile meeldisid, ja joonistada vihikusse musklis jõumeeste pilte.
Siiski on mõned klassikalise muusika palad väga tugevasti mällu sööbinud ja üks nendest on „Mäekuninga koopas“ Edward Griegi süidist „Peer Gynt“. Muusikapala jutustab sellest, kuidas rändur Peer Gynt siseneb unenäos trollide koopasse ja kuidas seal intensiivistub vastasseis tema ja trollide kuninga vahel. Vaikselt ja pinevalt algav muusika läheb järjest kiiremaks ja valjemaks, kui lisanduvad uued instrumendid ja uued käigud, ja illustreerib hästi, kuidas pinge kasvab ja konflikt särisema lööb. See on üks nendest paladest, mis jääb meelde ka esimese kuulamisega.
Olen üles kasvanud pastori peres ja seetõttu pidanud lapsest saadik osalema praktiliselt kõikidel jumalateenistustel, mida oli tõesti palju – näiteks Pärnu koguduses olid kunagi teenistused reede õhtul, laupäeva hommikul, laupäeva õhtul ja pühapäeva õhtul. Lapse jaoks minu meelest liiga palju, kuna jutlused on suunatud ikkagi täiskasvanutele ja minu lapsepõlves sellist asja nagu lastejuttu teenistuse osana ei tuntud. Lapse tähelepanu ju hajub palju kiiremini, aga ikkagi jäi üht-teist meelde. Räägiti Jumalast, piiblitegelastest ja sellisest isikust, keda kutsuti hingevaenlaseks.
Hingevaenlane oli tegelane, kes läks täiskasvanutele korda. Kes rääkis temast rohkem ja kes vähem, aga ikka tulid esile jutud tema rünnakutest ja sellest, kuidas ta käib ringi nagu möirgaja lõukoer. Talle pandi süüks nii mõndagi ja ilmselt õigustatult. Minule ta väga korda ei läinud, sest ma ei tunnetanud tema tegevust kuidagi isiklikult ega osanud talle ka mingeid probleeme süüks panna.
Rohkem hakkasin selle teema peale mõtlema peale seda, kui lugesin varateismelisena George Vandemani raamatut „Maskeeritud seosed nähtamatu maailmaga“. Hakkasin aru saama, et nähtava maailma kulisside taga tegutsevad jõud, mille eesmärk on inimesi segadusse ajada ja petta, nende tähelepanu kõrvale juhtida Jumalast ja sellest, mis on tõeliselt oluline. Samuti oli üpris jube lugeda raamatut „Võitlus Barbie pärast“, mis oli riiulis kõrvuti raamatutega „Naila ja valge krokodill“, „Tuli mäel“, aga mis tegelikult päris lasteraamat siiski pole. Raamat räägib ühe neiu kogemusest spiritismiga ja sellest, kui raske on kinni panna ust, mis korra on saatanlikele jõududele ka lihtsalt rumalusest või uudishimust avatud.
Ometi jäi hingevaenlane isiklikus plaanis siiski kaugeks tegelaseks. Ka erinevate kiusatustega võideldes ei mõelnud ma sellele, et see on tema, kes mulle neid ette söödab, ja seda praeguse ajani. Samas, kui ma vaatan maailma meie ümber ja kuulen-näen-loen uudiseid, siis pole kahtlust, et ta tegutseb üpris intensiivselt. Kuidas siis temasse suhtuda?
Mulle tundub, et hingevaenlasega seoses on võimalikud kaks eksitust.
Esimene on see, et me pöörame tema tegevusele liiga palju tähelepanu. Ma mõtlen selle all seda, kui liiga palju jutlusi räägib temast, kui liiga palju jagatud kogemusi räägivad hingevaenlase tunnetatud tegevusest oma elus, liiga palju otsitakse ebaõnnestumistes süüdlast temas. Mäletan, et kord ühes noortelaagris kõndisin ühe kaaslasega järve poole, kus pidi toimuma ristimine ja metsatee peal jäi ette rästik, kes kiiresti edasi rohupuhmastesse roomas. Mina vaatasin looma naturalisti pilguga (ma pole just eluslooduses palju madusid näinud), aga minu kaaslane tähendas, et mõni vanema generatsiooni inimene oleks selles maos näinud saatana plaani seda üritust varjutada. Ilmselt oli tal selliste inimestega kogemusi.
Üks asi on teadvustada saatana tegevust maailmas ja suure võitluse raames, teine asi on temale keskenduda. Oht on see, kui me näeme kõiges vaenlast, samas kui meie fookus peab olema Kristusel. Aga see, millele me rohkem mõtleme, mõjutab meie tegevusi ja valikuid.
Teine eksitus on teda alatähtsustada. Tänapäeval on lausa levimas kristliku teoloogia suund, mis väidab, et isikustatud saatanat pole olemas ja see on müüt, me ise oleme enda kõige suuremad vaenlased. Niimoodi nullitakse ära spiritismi, okultismi ja esoteeriliste suundade praktiseerimise ohud.
Veidral kombel on omal moel alatähtsustamist olnud ka ülemaailmses adventkoguduses. Adventistist sotsioloog Ronald Lawson, kes on uurinud adventistide kogukondi üle kogu maailma, on näiteks leidnud, et nendes ühiskondades, kus on pikk animistlike usundite traditsioon – eelkõige Aafrikas –, on kahetsusväärselt ka koguduse sõnumis liiga vähe tähelepanu pööratud vaimumaailmaga suhtlemise ohtudele (ja liiga palju Taanieli raamatu tõlgendamisele) ja nii on koguduses liikmeid, kes käivad ühtmoodi nii kirikus kui šamaani juures.
Paljud lahingud – nii sõjatandril, majanduses, spordis kui ka niisama elus – on kaotatud vastase alahindamise tõttu. Kui meil ka puudub sellisel tasandil kokkupuude vaimumaailmaga nagu animistlike usunditega ühiskondades, siis kiusatuste tasandil jõuab hingevaenlane igaüheni meist. Kui meie valikud viivad meid sinna, kus on palju kiusatusi, siis on ohtlik mõelda, et minu jaoks need polegi tegelikult kiusatused. Kiusaja leiab kindlasti võimaluse vastupidise tõestamiseks.
See maailm on mäekuninga koobas ja kahjuks pole see unenägu, vaid reaalsus. Nendel hetkedel, kui kõik on hästi, me eriti selle peale ei mõtle, kuid see ei muuda reaalsust. Pettused, hoolimatus, vägivald, võimumängud, ärakasutamine on meie ümber ja vahel kahjuks ka meie sees. Mäekuninga vastu üksinda astudes puudub võiduvõimalus, seetõttu vajame, et meiega oleks alati kaasas Kristus. Tema aitab meil mõista, et tõeline võit ei seisne selle maailma asjade külluses ega probleemide lahenduses, vaid igaveses elus koos Temaga, mis iseenesest toob kaasa külluse ja probleemide lahenduse. Tema on meie abimees, kui me seda soovime ja meie võidu tagatis, kui Teda ja Tema tahet usaldame.
In English