Kevad on käes ja koguduses kutsutakse üles tulema kokkulepitud päeval ühiselt koguduse ruume ja ümbrust korrastama.
Hingamispäeval kirikusaali sisenedes riivab su silma üks asi, mille kordategemiseks on sul oskus ja võimalus.
Sinu koguduses on tekkinud vajadus kogudusemaja küttesüsteem uuendada ja kutsutakse üles seda ettevõtmist rahaliselt toetama.
Seda loetelu võiks jätkata… Aga kui sinu ees on taoline olukord, siis kuidas sa otsustad? Kui kiiresti sa otsuse teed ja milline see on? Tõenäoliselt ei kaalutle sa kaua, kui koguduses toimuv on sinu südamel ja sa oled ka varem koguduse tegemistesse aja või rahaga panustanud. Ikka lähen appi ja toetan ka materiaalselt, kui vähegi võimalik.
Kui võimalik… Kust läheb see võimaluste piir? Arvan, et iga inimese jaoks kulgeb see erineva koha pealt, eks ikka igaüks vaatab oma mätta otsast. Ja siinkohal ei mõtle ma aja olemasolu või selle piiratust või raha rohkust või vähesust. Võimaluste piir kulgeb sealt, mida me peame oluliseks ja mida väheoluliseks.
Asjade ja olukordade olulisust kaaludes ei tohi me unustada, kellelt tuleb meie võimaluste pagas. Just see on oluline mätas, kust vaadatuna peaksime otsustama, kus on minu võimaluste piir.
Kui Jeesus rääkis oma jüngritele sündmustest, mis leiavad aset enne Tema taastulekut, siis Ta jutustas mitu tähendamissõna, et mõista selleks sündmuseks ehk Jeesuse taastulekuks valmisoleku olulisust. Ühes tähendamissõnas kirjeldas Jeesus majaisandat, kes jagas kõigile sulastele talendid, et nad tema äraolekul nendega kaupleksid. Sulased said talente erinevalt, kuid ilma ei jäänud keegi. Just nii on meidki varustanud erinevate võimete ja võimalustega. Kõik, mis meil on, on Jumala hoolitsuses meile antud. Seega pole midagi päriselt minu omand, vaid Jumala and, mis on minu käsutuses ja hallata.
Apostel Peetrus kinnitab oma esimeses kirjas: „Teenigu igaüks teisi selle andega, mille ta on saanud, nagu Jumala mitmesuguse armu head majapidajad.“ (1Pt 4:10) Talentide valik on tõepoolest mitmesugune. Jumal on andnud igaühele midagi, meie käsutuses on jõud ja oskused, anded ja vahendid, aeg ja võimalused. Kõigile on antud vastavalt tema võimekusele ja see ei peaks meid kedagi nurka suruma, et las need võimekad teevad, minul on nii vähe, mida mina suudan. Kõigile on midagi antud, kõik me suudame midagi.
Kui täna on meie pilk eriliselt pööratud meie kogudusemajadele ja panustamisele nende korrashoiuks, siis ei pea kulmu kortsutama, et see on teisejärguline – olulisema panuse annab evangelist, kes rahva ette astub. Siin ongi Jumalalt antud erinevate andide mõtte tuum. Kirikuhoone korrastatud uks, mis ei kriuksu, võib anda sama võimsa sõnumi kui rahva ees seisev evangelist.
Ja veel üks väga eriline põhjus, ei, mitte põhjus, vaid eesõigus, panustamaks koguduse töösse: Jumala eesmärk on päästa kõik inimesed, teenides neid armastuses. Jumal on elu ja valguse ja rõõmu allikas. Jumal oma võimekuses saaks inimeste päästmisega ise hakkama. Ometi kutsub Jumal meid kaasa mõtlema ja kaasa teenima. Selle eesõiguse kaudu saame osa jumalikust loomusest õnnistuste jagajana. See on kõrgeim au ja usaldus, mis Jumalal on võimalik inimestele anda. Osaledes Jumala armastustöös, jõuame ka ise Jumalale lähemale.
Jeesus ise pani paika eesmärkide olulisuse järjekorra rahvast õpetades: „Ärge siis hakake muretsema, öeldes: „Mis me sööme?” või „Mis me joome?” või „Millega me riietume?” Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!“ (Mt 6: 31–33)
Muretsemine on nii loomuomane, eriti eestlastele, aga panustades koguduse töösse, ei pea muretsema. Tark kuningas Saalomon teadis öelda: „Hing, kes jagab õnnistust, kosub, ja kes kastab teisi, seda ennastki kastetakse.“ (Õp 11:25)
Olles Jumala kaastööline, märgates kaasinimeste ja Jumala koguduse vajadusi, saame osa ülirikkalikest õnnistustest. Jumala majapidamises kehtivad huvitavad reeglid. Sellele, kes panustab Jumala töösse koguduses, saavad osaks kahekordsed õnnistused. See, kes näeb vajadusi ja tegutseb nende leevendamiseks, saab ise veel suuremal määral õnnistatud.
Jumala plaan kaasata meid oma töösse on imeline. Ta teadis, et me ei saaks olla õnnelikud Jumala suures töös osalemata. Teab ju iga lapsevanem, kui õnnelik ja tähtis on väike poisipõnn või tüdrukutirts, kui saab oma issit või emmet aidata. Mis siis, et mõnikord see „aitamine“ tekitab hoopis tööd juurde. Just nii ootab Taevane Isa meie abi, sest Ta teab, et seda „aitamist“ on vaja ka meie endi aitamiseks, kasvamiseks, heaoluks.
Jumala teenimistöös valmistume Jeesuse teiseks tulekuks. Jumal on andnud meile igaühele talendi või isegi mitu. Need on kauplemiseks, need on kasu teenimiseks. Jumal on teinud inimestest oma varade haldajad, need on usaldatud meile mitte kokkukuhjamiseks, vaid kasutamiseks.
Kuidas siis jääb kriuksuva kiriku uksega või kevadist pesu vajavate kirikuakendega? Või kuidas jääb koguduse laagripaigaga või kogudusemaja vahetamist vajava küttesüsteemiga? Või kuidas jääb… küllap oled isegi mõnda vajadust märganud.
See on sinu otsustada, milliseid tehinguid teed Jumalalt saadud võimalustega.
Virve Toom on Kuressaare adventkoguduse pastor
In English