„Isa, ma tahan, et ka need, keda sa mulle oled andnud, oleksid minuga seal, kus mina olen, et nad näeksid mu kirkust, mille sa oled andnud mulle, sest sa oled mind armastanud enne maailma rajamist. Õige Isa, maailm ei ole sind tundnud, aga mina tundsin sind ning need siin tunnevad, et sina oled minu läkitanud. Ja ma olen neile andnud teada sinu nime ja annan teada seda, et armastus, millega sina oled armastanud mind, oleks nendes ja mina oleksin nendes.“
Johannese 17:24–26
Aastakümneid tagasi, nõukogude okupatsiooni ajal rääkisid inimesed vanast heast Eesti ajast. Selle all mõeldi kahe maailmasõja vahelist aega, mil Eesti riik oli iseseisev. Oodati, et see aeg tuleks tagasi, ja minagi koos oma sõpradega laulsin salamisi: ma tahaksin kodus olla, kus kopika nimi on sent...
Eesti sai taas iseseisvaks tänaseks juba ligi kolmkümmend aastat tagasi, kuid ometi tehakse vahet esimesel ja teisel Eesti ajal. Reeglina antakse seejuures hinnang, et vana, esimene Eesti aeg oli igas mõttes parem, kuid kahjuks ei tule see enam kunagi tagasi. Natuke samamoodi on räägitud maailma pöördumatust muutumisest seoses 11. septembri terrorirünnakutega 2001. aastal, pagulaskriisiga viimase viie aasta jooksul ja nüüd ka seoses koroonapandeemiaga. Iga sellise sündmuse puhul püstitatakse küsimus, kas see ongi nüüd uus normaalsus ning kas maailm ei pöördu enam kunagi tagasi endiseks.
Kümme päeva enne nelipühi tähistab kristlik maailm taevaminemispüha. Ap 1:3 on kirjutatud, et Jeesus ilmus jüngritele neljakümne päeva jooksul ja kõneles Jumala riigist, seega on taevaminemispüha 40 päeva pärast ülestõusmispüha. Käesoleva artikli Piibli kirjakoht on Jeesuse ülempreesterlikust palvest enne oma surma, mis oli samuti lahkumishetk, viimane niisugune hetk, kui Õpetaja oma jüngrite juures nende jaoks harjumuspärasel moel oli. Pärast ülestõusmist kuni taevaminekuni, kui Jeesus ilmus apostlitele, oli Ta nende jaoks mõneti nagu eemalolev, justkui juba ühe jalaga taevas, kui nii võib öelda. Jeesuse ja jüngrite ühine aeg on selles kirjakohas kohe ümber saamas, samas ei loe Jeesus oma jüngritele „viimaseid õpetussõnu“ peale, kuidas peab olema ja mida tegema. Ta ei kuluta aega ka niisama, et nautida veel koosolemise hetke. Jeesus eemaldub jüngritest, et paluda Isalt neile igavest ligiolekut. See ligiolek ei tähendanud mitte lihtsalt ilusaid mälestusi vanast heast ajast, vaid seda, et jüngrite ja Jeesuse ühendus säiliks ning püsiks.
Kuigi Jeesuse õpilased ei ole iseseisvaks eluks ja tööks pealtnäha kaugeltki veel valmis, lahkub Jeesus nende keskelt, kui Tema aeg täis sai. Nende kaasaegsetel oli võimalus püstitada küsimus, kuidas jüngrid nüüd selle „uue normaalsusega“ toime tulevad. Kuidas nad saavad hakkama olukorras, kus Jeesus on hukatud eesmärgiga hajutada kogu Jeesus-liikumine. Kuid eeldada, et jüngrid lähevadki nüüd tagasi oma kalavõrkude ja -paatide juurde ning kõik saab jälle olema nii, nagu enne Jeesust, oleks minu meelest pehmelt öeldes rumal. Mõelge nüüd muutuvale maailmale, kus inimene ei õpiks midagi toimuvast ja astuks järjepanu sama reha peale.
Selline perspektiiv tundub haleda ja naljakana, kuid arvamus, et Õpetajast ilma jäämine teeb kogu Jeesus-liikumise ajalooks, on just sarnane: naljakas. Jeesus teadis, millal on õpilased valmis astuma järgmisse etappi. Jüngrid, nimetagem nüüd juba apostliteks, olid Jeesuse juures õppinud ja tundsid, et taeva Jumal on läkitanud nende Õpetaja – Jeesuse, kes nende juures oli olnud. Nad mõistsid, et Jeesus on Jumala Poeg.
Lahkumissündmus, taevaminek võis olla küll teatud mõttes kurb, sest see tähistas apostlite ühe eluetapi lõppu. Aga rohkem oli see ülemineku algus ühest etapist teise, mis nelipühipäevaga täiesti teoks sai. Apostlid ei pruukinud Jeesuse taevamineku juures võibolla veel täiesti mõista, mida Õpetaja lahkumine nende jaoks tähendab. Nelipühipäev andis neile täie selguse ja usu, et nende armastatud Õpetaja on ja jääb nende juurde igavesti. Nad saavad ka edaspidi Temale toetuda, nagu nad olid varem harjunud tegema.
Seega ei ole Jeesuse taevamineku mõte lahkumine ja kurbus; see ei tähenda, et jüngrid oleks kuidagi üksi jäänud. Taevamineku mõte on just vastupidine: ühendus. Kristus sai sillaks Jumala ja inimese vahel.
Kristuse tulemine siia maailma, Tema saamine patuste Päästjaks teeb võimalikuks inimese ühenduse Jumalaga.
„Isa, ma tahan, et ka need, keda sa mulle oled andnud, oleksid minuga seal, kus mina olen, et nad näeksid mu kirkust, mille sa oled andnud mulle, sest sa oled mind armastanud enne maailma rajamist.“
Jumala kirkus või äkki ehk paremini mõistetav termin Jumala au on pärit Vanast Testamendist. Jumala au ilmus Tema pühamus, kogudusetelgis, hiljem templis, ja tähistas Jumala ligiolekut.
Jumala ligiolek sai Uue Testamendi ajal täielikuks Kristuses. Uue Testamendi sõnum on, et Jumala armastus, millega Ta on oma Poega armastanud, jõuab inimeseni Jeesuses. Jeesus sai patuohvriks inimeste eest ja sai ka ülempreestriks, vahetalitajaks Jumala Isa ees.
Käesolevas Piibli kirjakohas teeb Jeesus konkreetse vahe nende vahel, kes Temasse usuvad, ja nende vahel, kes Teda ei tunne. „Õige Isa, maailm ei ole sind tundnud, aga mina tundsin sind ning need siin tunnevad, et sina oled minu läkitanud.“
Viimase umbes poole aasta jooksul on maailmas uue diferentsina hakatud inimesi klassifitseerima terveteks ja koroonahaigeteks. Aktiivsel kristlasel on teinekord kiusatus märkida samas stiilis maha joon „meie“ ja „nende“, usklike ja uskmatute vahele. Aga kes olen mina, et ma Jeesuse rolli selles endale võtan? Minu elu eesmärk ei ole mitte määrata, kes sellesse gruppi kuuluvad, vaid katsuda oma usku läbi, kas mina olen nende hulgas.
Usk Jeesusesse mitte ei jaga inimesi, vaid ühendab. Tahtmise korral on alati võimalik leida midagi, mis eraldab, aga ühelgi inimesel ei ole nii suurt tõde, mis teda Kristuse juurde viiks. Jeesus ise on tõde ja Tema tõmbab kõiki enese juurde. Igaüks, kes tunneb, et Jumal on Jeesuse läkitanud, on tõest osa saanud.
Jumala rahva eesmärk ei ole mitte siin, selles elus täieliku ühtsuse ja harmoonia saavutamine. See oleks küll väga kena, kuid viiks inimese usu lõppsihi kõrvale Jeesuselt. Hüpotees inimesest endast lähtuvast täiuslikkusest tõrjub kõrvale Issanda Jeesuse, tema ohvri inimese eest.
Jumala rahva eesmärk on ühendus Kristuses, osa saamine Jumala armastusest, selle enda südames kandmine. Ühenduse vorm on siinkohal teisejärguline. Jüngrite otsene kontakt maa peal elanud Jeesusega ei asetanud neid eelistatud seisundisse, ei teinud seda „vana head“ apostlite aega paremaks kui tänapäev, mil igaühel on eesõigus olla jätkuvas ühenduses Jeesusega Püha Vaimu läbi. See on hea aeg ja võimalus, see on evangeelium, millest Jumala lastel on eesõigus kuulutada siin maailmas.
In English