Vaimulik pimedus on katnud maad ja pilkane pimedus rahvaid. Paljudes kirikutes võib leida kahtlust ja uskmatust Pühakirja seletamisel. Paljud, väga paljud kahtlevad Pühakirja õigsuses ja täpsuses. Inimeste seletused ja arvamised õõnestavad Jumala Sõna inspiratsiooni aluseid ja see, mis tuleks vastu võtta kui enesestmõistetav, on ümbritsetud müstitsismi looriga. Miski ei püsi enam selgetes, arusaadavates piirides, kindlal alusel. Viktor Nõmmik küsib, kas see võib olla üks viimaste päevade väljapaistvamatest tunnusmärkidest. Mis peaks meid veel enam huvitama kui see, mida Jumalal on oma prohveti kaudu öelda meie aja kohta?
Suurim õnnistus Taanieli ja Ilmutuse raamatu uurijaile on arusaamise kasv! Kuid mõnede inimeste juures on arusaamine vaimulikest asjust nii piiratud! Nad ei hooli Piibli prohvetlikest raamatutest, eriti Taanieli ja Ilmutuse raamatust! Nad ütlevad: me ei mõista neid. See peaks panema neid värisema, sest kirjutatud on: “Ükski õel ei mõista seda; aga mõistlikud mõistavad küll!” (Tn 2:10). Nagu kirjakoht ütles, pole siin tegemist rumalate, vaid õelate inimestega, kes armastavad pimedust enam kui valgust! Ja kui prohvetlikud raamatud nende väärarusaamasid ei toeta, siis ütlevad nad: me ei mõista seda. Kuid Jumal soovib, et meie ei oleks õelat, vaid mõistlikud!
Vaimulik pimedus ja meie aeg
Hiljuti otsustas Rootsi kiriku kirikukogu seadustada samasooliste paaride õnnistamise. Sellele otsusele tuli mitmelt poolt valulisi reaktsioone. Näiteks Balti luterlike kirikute piiskopid deklareerisid, et „tingimusteta osaduses olemine ja vaimulike tunnustamine, mida eeldatakse kõigi LML-i liikmeskirikute puhul, ei ole enam võimalik“. Rahvusvaheline kriitika ei näi Rootsi kirikut heidutavat, nüüd arutatakse järgmise sammuna „sooliselt neutraalse“ abielu tunnustamist.
Kuid juba toona oli selge, et tegemist ei ole üksiku kiriku juhusliku otsusega, vaid luteri kirikuid haaranud trendiga.
Nüüd siis on tulnud uudis, et Norra luteri kirik on lubanud ametisse seada homosuhtes elavaid pastoreid. Kuna sellele otsusele on kirikus tuntav vastuseis, siis jäeti piiskoppidele vabad käed, kas avalikus homosuhtes elavaid isikuid ordineerida või mitte. Praegu (veel) ei rakendata võrdse kohtlemise põhimõtet ega keelata diskrimineerimist seksuaalse orientatsiooni alusel. Kui kauaks see nii jääb, näitab aeg. Kui lähtuda Soome kogemusest, siis on kakskümmend aastat piisav aeg, et järgmised sammud ette võtta. Nii mitmedki liberaalsed protestantlikud, sh luterlikud kirikud on juurutanud õpetusi ja praktikaid, mis on Jumala Sõnaga ilmselgelt vastuolus. Kiriku traditsioonilise õpetuse pooldajatele ei jäeta tegevusvabadust, neid keeldutakse ordineerimast (nagu Rootsis) või jälitatakse kirikukari ja ilmaliku kohtuga. Ja asi ei olegi niivõrd üksikutes otsustes, olgu siis vaimuliku ameti või abielu valdkonnas, vaid selles, et pühakiri ja kiriku õpetustraditsioon on allutatud inimlikele ideoloogiatele ja huvidele. Ja nii võib alati küsida: mis tuleb järgmisena?
Inspireeritud sõna ütleb: „Sedamööda, kuidas meie ümber katsumusepilved kogunevad, hakkab meie ridades ilmnema kaks protsessi – lahknemine ning ühinemine. Mõned, kes on varem olnud valmis kätte haarama vaimuliku võitluse relvad, näitavad reaalse ohu saabudes, et nende usk ei ole rajatud tõelisele kaljule. Nad jäävad kiusatusele alla. Need, kellel on olnud suur valgus ja suured eesõigused, kes aga ei ole neid ühel või teisel põhjusel kasutanud, lahkuvad meie ridadest hoopis“ 6T 400 (1900).
Lugeja mõtelgu sellele!
Ükskord Jeesus ütles: „Aga kui te näete hävituse koletist seisvat seal, kus see ei tohiks seista – lugeja mõtelgu sellele! ... Sest need on ahistuse päevad, milliseid pole olnud loomise algusest, mille Jumal on loonud, kuni praeguse ajani, ega tulegi enam. Ja kui Issand ei oleks nende päevade arvu kahandanud, siis ei pääseks ükski, kuid valitute pärast, keda tema on ära valinud, on ta kahandanud neid päevi“ (Mk 13. ptk).
Hävituse koletis – mis või kes see on?
Taanieli raamatus kohtame seda kolm korda. Tn 9:27: „Ja ta teeb paljudega kindla lepingu üheks aastanädalaks; poole aastanädala pealt ta lõpetab tapa- ja roaohvri; hävitaja tuleb koletise tiibadel, kuni määratud lõpp voolab üle hävitaja.” 11. ptk 31. salm: “Ja tema poolt saadetud sõjaväed tulevad ja teotavad pühamut, kindlat linna; nad kõrvaldavad alalise ohvri ja panevad sinna hävituse koletise.” Hävituse koletis ja Taanieli raamatu 11. ptk. on eraldi huvitav terve teema. Tn 12:11: „Aga ta ütles: “Mine, Taaniel, sest need sõnad jäävad saladusse ja pitseriga kinnipanduks kuni lõpuajani! Paljusid puhastatakse, tehakse valgeks ja sulatatakse, aga õelad teevad õelust ja ükski õel ei mõista seda; aga mõistlikud mõistavad küll. Ja alates sellest ajast, kui kõrvaldatakse alaline ohver ja sinna pannakse hävituse koletis, on tuhat kakssada üheksakümmend päeva. Õnnis on see, kes ootab ja elab üle tuhat kolmsada kolmkümmend viis päeva. “
Uku Masing on Suures Piiblis tõlkinud selle hävituse koletise ‘judisemapanijaks’ ja ‘judisemaajavaks läiluseks’. Hävituse koletis näib mingil moel seostuvat paganliku seaohverdamisega minevikus. Piiblikommentaari järgi viitab „hävituse koletis” pühadust teotavatele isikutele, kujudele ja ehitistele, mida vaenlase kuningas püstitas Jeruusalemma templisse. Tõdegem, väide on võrdlemisi üldsõnaline ja vähekonkreetne.
Milles seisneb sõnum lõpuaja kogudusele?
Jeesus ei piirdu üldsõnalise üleskutsega uurida Taanieli raamatut. Ta kutsub kõiki uurima just üht erilist asja – hävituse koletist, kes seisab pühas paigas. Johannes nimetab teda kristusevastaseks ehk antikristuseks. Paulus, Pühakirja hoolas uurija, nimetab teda ülekohtu-inimeseks ja hukatusepojaks. Kõik nad mõistsid selle all organisatsiooni või võimu, mis seab end Kristuse asemele ja kiusab taga tõekogudust kuni maailmaajastu lõpuni.
„Ärgu ükski teid mingil kombel petku! Sest see ei juhtu enne, kui on tulnud ärataganemine ja ilmunud seadusevastane inimene, hukatuse poeg, kes paneb vastu ja tõstab enese üle kõige, mida nimetatakse jumalaks või jumalateenistuseks, nii et ta istub Jumala templisse, lastes end paista Jumalana. Vägivalla saladus on juba toimimas, ainult vahelt peab ära kaduma see, kes teda seni takistab. Alles siis ilmub seadusevastane, kelle Issand Jeesus hukkab oma suu hingusega ja kelle ta kõrvaldab oma avalikuks saamisega, kui ta tuleb. Seadusevastase tulemine sünnib saatana mõjul igasuguste vägevate tegude ja tunnustähtedega ja valeimedega ja igasuguse ülekohtu pettusega neile, kes hukkuvad, sellepärast et nad ei võtnud vastu tõe armastust, et nad oleksid pääsenud. Ja seepärast saadabki Jumal neile eksitava jõu, et nad hakkaksid uskuma valet, ja nii saavad kohtualuseks kõik, kes ei ole uskunud tõde, vaid kellele on meeldinud ülekohus.“ (2Ts 2. ptk).
Inimene, organisatsioon või võim arvab mingil hetkel, et ta on Jumal, ilmeksimatu, ja tal on õigus kohut mõista ning mitte taluda kriitikat. Kõige halva kaotamiseks on kaks teed: kas teha inimesest jumal, andes talle ilmeksimatus, või loobuda olemast, loobudes tegemast “halba”. Esimene variant on arusaadavalt kergem, teise variandiga – loobudes tegemast halba – on inimestel raskusi.
Mis on ilmeksimatus?
18. juulil 1870 kuulutati kirikukogul dogmaks paavsti ilmeksimatus ex cathedra.
„Tuginedes Issanda tõotusele, et kirik ei saa tema lakkamatu kohalolu tõttu õigelt teelt kõrvale kalduda, usuvad katoliiklased, et olemuslikes usu ja moraali küsimustes on kirik ilmeksimatu. Ilmeksimatus tähendab uskumust, et teatud doktriin (õpetus) on vaba eksitusest. Piiskopid üheskoos, ühenduses paavstiga, õpetavad ilmeksimatult, kui nad selgitavad või kaitsevad Kristuse ilmutust usku või moraali puutuvais asjus. Seesama Püha Vaim, kes juhib paavsti ja kõiki usklikke, juhib ka piiskoppide kolleegiumi.
Ehkki piiskoppidel üksikisikuina ei ole ilmeksimatuse eelist, saavad nad siiski kuulutada Kristuse õpetust ilmeksimatul moel. See on nii, isegi kui nad asuvad üle maailma laiali, tingimusel, et, säilitades ühtsusesideme omavahel ja Peetruse ametijärglasega ning õpetades autentselt usu ja moraali küsimustes, on nad ühisel seisukohal, millest tuleb kinni pidada“ (Dogmaatiline konstitutsioon Kirikust, 25).
Seesugune õpetus leiab parima väljenduse siis, kui piiskopid kokku tulevad ning õpetavad koos paavstiga oikumeenilisel kirikukogul.
Mis on paavsti ilmeksimatus?
„Paavst kõneleb ilmeksimatult, kui ta õpetab ex cathedra, see tähendab “Peetruse toolilt”. See leiab aset, kui
- paavst õpetab kõigi usklike karjasena,
- paavst on kindlalt veendunud, et tarvis on tema täit autoriteeti muutmatu otsuse tegemiseks,
- kõnesolev teema on usu või moraali kohta käiv doktriin.
Ilmeksimatu õpetus on harvaesinev. Üks ilmeksimatu paavstliku kuulutuse näide on deklaratsioon Maarja taevassevõtmisest (1950. aastal paavst Pius XII poolt välja kuulutatud). Katoliiklased peavad nõustuma usukuulekuses ilmeksimatute väidetega, kuna nende taga on meie Issanda enese tõotus jääda oma kirikuga Püha Vaimu kaudu. Keeldumine nõustuda usus niisuguse õpetusega on hereesia.“ [KKK 891]
Kas võib kirik loobuda oma taotlusest ilmeksimatusele?
„Paavstluse kaitsjad seletavad, et kirikud on laitmatud ja protestantlik maailm kiirustab seda väidet tunnustama. Paljud leiavad, et on vale anda meie päevil hinnangut rooma kirikule jäledate tegude pärast, mis tähistasid selle valitsust ammustel teadmatuse ja pimeduse sajanditel. Kiriku kohutavat julmust vabandatakse tol ajal valitsenud barbaarsusega. Paavstluse soosijad ütlevad kaitsvalt, et tänapäeva tsivilisatsiooni mõju on põhjalikult muutnud katoliku kiriku vaateid. Kas need inimesed on unustanud ilmeksimatuse nõude, mille see kõrk võim esitas kaheksasaja aasta eest? Kaugel sellest, et sellisest nõudest loobuda, kinnitati seda 19. sajandil veelgi suurema veendumusega kui kunagi varem. Kuna rooma-katoliku kirik väidab, et «kirik ei ole kunagi eksinud ega, vastavalt Pühakirjale, eksi kunagi», kuidas võib ta siis lahti öelda põhimõtteist, mis juhtisid tema tegevust möödunud aegadel?
Paavstlik kirik ei loobu iialgi oma taotlusest ilmeksimatusele. Kõike, mida katoliku kirik on teinud nende tagakiusamiseks, kes hülgasid tema dogmad, peetakse siiani ainuõigeks. Kas ta ei kordaks samu tegusid, kui selleks avaneks võimalus? Kui praegu kõrvaldataks ilmalike valitsuste poolt kehtestatud kitsendused ja rooma-katoliku kirikule antaks tagasi tema endine võim, taastuks viivitamatult ka hirmuvalitsus ning tagakiusamine“ („Suur Võitlus“, 35. peatükk).
Meil on oht otsida ajamärke endast võimalikult kaugemalt. Kuid võib olla, et kõige suuremaks ohuks endale oleme meie ise. Sest ka me ise arvame, et kirikud on laitmatud ja kes me niisugused oleme, et julgeme seda teemat puudutada?! Rääkides kritiseerimisest, arvavad mõned nii: „Selleks volitatud isiku poolt koguduse vigadele osutamine on noomimine. Selleks mitte volitatud isiku poolt koguduse vigadele osutamine on kritiseerimine. Aga kogudustest halva rääkimine on laimamine ja teotamine!“ Kuid kas mitte niisuguste „teotamiste“ eest ülekohtusetu inimeste kätega oli mõistetud surma meie kallis Jeesus ja apostel Paulus?
Kes siis on see volitatud inimene ja kas saab kirik kedagi selleks volitada, kui ta peab ennast ilmeksimatuks?
Armas sõber!
Antikristusest räägitakse viimasel ajal palju, kuid vähesed pöörduvad selle jälgi ajama Taanieli raamatu poole ja sellepärast on neil ka raskusi selle kindlaksmääramisega. Ometi on see lõpuajal eluliselt tähtis. Taanieli raamatut uurides me avastame, et antikristus ei ole sugugi mitte ateism, vaid hoopis religioon, koguni kristlus — paganlusega segatud kristlus ja me võime näha hävituse koletist seisvat seal, kus see ei tohiks seista!
„Kas loodame tõesti, et kogu kogudus ärkab? See aeg ei saabu iialgi. Koguduses on inimesi, kes ei ole pöördunud ning kes ei ühine tõsiste, anuvate palvetega. Me peame astuma lõputöösse igaüks isiklikult. Me peame vähem rääkima ja rohkem palvetama.“ 1 SM 122 (1887).
In English