Pean tunnistama, et ma pole kunagi olnud rituaalide austaja. Et asju on alati nii tehtud, pole minu jaoks argument, et minagi peaksin samamoodi tegema.
Ilmselt on üks põhjus selles, et mulle meeldib vaheldus. Isegi sellises igapäevases rutiinses tegevuses nagu tööle minek ja tagasi tulek ei meeldi mulle võtta sama marsruuti. Palju vaheldusrikkam on kord minna mööda üht tänavat, teinekord mööda teist. Ma arvan, et Tartus oli mul ligi kümme erinevat teed kodu ja kontori vahel kõndimiseks. Nüüd, mil olen enamuse ajast Tallinnas, kus vahemaad on pikemad, kasutan vahelduse tekitamiseks erinevaid bussiliine ja -peatusi.
Teine põhjus on aga selles, et mingite asjade rituaaliks muutumisel on oht muutuda formalismi ohvriks ning sisu, miks midagi tehakse, on jäänud tagaplaanile. Ma usun, et paljud meist on seda aeg-ajalt jahmatusega kogenud. Olen ise märganud, et teen teinekord mõttes toidupalvet noa ja kahvli haaramisel ka peale seda, kui keegi teine seltskonnas on valju häälega palve teinud, sest toidupalve rituaal on muutunud liiga masinlikuks.
Ometi oli minu elus üks ligi aastane periood, mil mul oli igahommikune rituaal peale voodist tõusmist võtta kitarr ning laulda üks kindel laul. See rituaal oli nii püsiv, et isegi ühes Tartu koguduse noorte meeste sügiseses laagris tegin sedasama – võtsin kitarri, astusin meie laagrimajakese uksest välja ning laulsin seda laulu hommikuudu sisse. Üks kaaslastest, kes sellele peale sattus, pidas seda traditsiooni igatahes päris lahedaks.
Selleks kindlaks lauluks oli Rich Mullinsi „If I Stand“, mille minu jaoks oli laulnud mõjuvaks kaasaegse kristliku muusika ansambel Jars of Clay. Ilmselt olen ma sellegi laulu avastamise eest tänu võlgu oma vennale Tiidule; igatahes jäi see muusikapala juba esimesest kuulamisest alates mulle meelde ja headele lauludele olen ma ikka püüdnud otsida duurid, et neid laulda – kasvõi ainult isiklikul pühendusajal.
Laulu salmide sõnad räägivad sellest, et on midagi enamat või suuremat nendest asjadest, mida me näeme ja hindame. Loodusnähtustes nagu hommikune päikesetõus on midagi enamat. Ei ole vaid tuli see, mis meile sooja annab, ja ruum, mis varju pakub. On olemas isegi armastus, mis on hellem kui ema armastus oma väikeste laste vastu.
Pooliku veeklaasi näidet kasutades öeldakse, et inimeste ellusuhtumist võib jagada kaheks: need, kelle jaoks klaas on pooltühi, ja teised, kelle jaoks pooltäis. Ühed kipuvad nägema ja leidma rohkem negatiivset ja teised rohkem positiivset, ühed on pessimistlikumad ja teised optimistlikumad. Ma ise kuulun vist pigem pooltäis-klaasi-leeri, kuigi ilmselt on igaühe meie elus hetki, kui kaldume ühest leerist teise.
Kas kristlase jaoks peaks olema klaas pigem pooltäis või pooltühi? Vaadates elu kristlikust perspektiivist, tundub mulle, et meie ellusuhtumist mõjutab asjaolu, kas me näeme oma elus Jumalat tegutsemas või mitte. Ja kust me teame, et Jumal üldse tegutseb meie elus?
Võib-olla tundub see küsimus kohatu, aga tasub korra peatuda ja selle üle järele mõelda. Millal ma viimati tunnetasin, et Jumal minu elus tegutseb?
Eelmisel sügistalvel valmistusime Sandri ja Joosepiga üheks esinemiseks programmiga „Mehed ja Jumal”. Sõitsin selleks nädalavahetusel Tallinnast Tartusse ja tegelikult tahtsin minna koos perega. Abikaasa oli pikalt kahevahel, sest ühest küljest oli soov näha vanu sõpru ja teisest küljest kartis ta, et reis neljakuuse lapsega on raske meile kõigile. Lõpuks otsustas ta lapsega maha jääda ning ma läksin üksi.
Laupäeva õhtul üksi autos Tallinna poole tagasi sõites hakkasin poole tee peal kuulma kapoti alt kummalisi helisid. Otsustasin, et sõidan lähima asustatud ja valgustatud punktini, milleks oli Mäeküla, et korra peatuda ja kapoti alla vaadata. Mõni aeg peale helide algust jäi kapotialune vaikseks, aga selle asemel süttis armatuurlaual põlema aku tuli ja lühikese aja pärast ka mootorituli, mis teavitas ülekuumenemisest, ning roolimine läks raskeks.
Õnneks olin just jõudnud Mäekülasse, kus keerasin toidukoha parklasse. Tegin kapoti lahti ja minu kartus osutus tõeks – generaatoririhm oli läinud katki ja maha jooksnud, mille tulemusena sõitsin aku pealt, ilma jahutuseta ja roolivõimendita.
Sel hetkel oli klaas-tühi-tunne. Ainus, mida ma teha sain, oli tellida puksiir ning siis oodata. Kuna mul polnud varem puksiiri tellimise kogemust olnud ja ühtegi numbrit ma ei teadnud, siis võtsin telefoni ja guugeldasin. Firmasid, mis teenusega tegelevad, leidsin päris mitu, aga järgmine küsimus oli: kellele helistada? Millegipärast tundsin, et pean helistama sellele ettevõttele, kes ei olnud tulemuste nimekirjas kõige esimene. Valisin numbri ja seletasin dispetšerile oma vajaduse. Dispetšer rääkis, mida nad saavad teha, ja siis küsis ootamatult: „Ega teil ei juhtu kasko kindlustust olema, sest kaskoga tavaliselt on puksiirteenus tasuta“ ja soovitas kõigepealt kindlustusse helistada. Tõesti, mul oli hetkel kasko, helistasin kindlustusse ja selle tulemusena tuli mulle tasuta puksiir vastu.
Kui puksiir viimaks tuli ja sõitsin juhikabiinis tagasi Tallinna, hakkas mulle järsku selginema, kuidas vaatamata ebameeldivale olukorrale oli tegelikult kõige eest siiski hoolitsetud. Esiteks olin ma üksinda, väikse lapsega kogu seda ootust läbi elada olnuks raske meile kõigile. Ei teagi, kuidas oleksime kõik Tallinnasse tagasi saanud, sest puksiiri kabiin mahutas maksimaalselt kolm inimest. Teiseks, see rike juhtus just seal, kus mul oli kõige lihtsam abi oodata ja puksiiril kõige lihtsam minu auto peale võtta. Kolmandaks, juhtusin helistama just sellele puksiiriteenuse numbrile, kus tabati ära küsida, ega mul kaskot pole. Selle tulemusena säästsin raha ja närve.
Nii mõtiskledes oli mul kohale jõudes südames rahu ja tänutunne.
Noorukieas õppisin vaatama stereogramme. Üks mu vendadest oli neid näinud koolis ning toonud koju kaasa peotäie A4 paberile väljaprinditud mustreid. Ta seletas, et kui neid vaadata, siis võib neis näha kolmemõõtmelist kujutist. Saladus pidi olema selles, et pidid silmad lõdvaks laskma.
Nägin palju päevi vaeva, et stereogrammidele pihta saada. Tegin igasugu trikke, kord lasin silmad lõdvaks, kord lausa ajasin nad pahupidi, aga ei näinud seal midagi peale mustrite. Kuni ühel hetkel sain kogemata meetodile pihta. Selle asemel et fokusseerida oma nägemist pildile, lasin nägemise ujuma niimoodi, et üks mustririda liikus teise peale ja hakkasin nägema ruumilist kujutist. Olin ülimalt vaimustuses. Kui juba ühe pildiga sai asi selgeks, siis teiste piltidega toimis see täpselt sama pidi. Selle asemel et vaadata lähemale, pidin vaatama kaugele. Veel tänini otsin aeg-ajalt veebist stereogramme, sest nende vaatamine on mõnus ajaviide.
Kas Jumal on minu jaoks ainult masina käimalükkaja ja kõik muu sõltub minust endast, või on Ta tegelikult minu elus kogu aeg olemas – kaitsmas, juhtimas, aitamas, lohutamas? Kas näeme Jumala alalhoidvat väge või juhuste masinavärki?
Stereogrammi puhul näeme segast kribu-krabu juhul, kui me ei oska vaadata kaugemale sellest, mis on pildil, ja mulle tundub, et meie elu olukordadega on samamoodi. Ja samuti nagu stereogrammidega nõuab see tegelikult algul harjutamist. Rich Mullins tegi laulu sellest, kuidas tema näeb Jumalat kui algpõhjust suuremates asjades ja ilmselt inspireeris teda tema vaimulik kogemus. Me ei sünni nägema Jumalat ei oma füüsiliste ega vaimusilmadega, peame seda õppima ja harjutama.
Minu meelest on esimeseks asjaks hakata kinni tõotusest „Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni” (Mt 28:20). Peamine on usaldada ka siis, kui ma ei näe. Selles maailmas on see meie osaks. Harjutades usaldust, harjutame ka nägemist. Ma ei tea, kuidas on sinu suhtumine rituaalidesse, aga üks hea rituaal on kasvõi õhtul enne magama minemist meenutada seda, mille eest ma olen tänulik. Ma usun, et seda praktiseerides harjutame me end rohkem ja rohkem nägema, kuidas Jumal meie elus tegutseb.
* Kui ma seisan
In English