Miks peaks Jumal tahtma neid karistusest säästa?

„Siis ütles Issand: „Sina tahaksid armu anda kiikajonipuule, mille kallal sa ei ole näinud vaeva ja mida sa ei ole kasvatanud, mis ühe ööga sündis ja ühe ööga hukkus, aga mina ei peaks armu andma Niinevele, sellele suurele linnale, kus on enam kui kaksteist korda kümme tuhat inimest, kes ei oska vahet teha oma parema ja vasaku käe vahel, ja kus on palju loomi!”“

Joona 4:10, 11

Fjodor Dostojevski on öelnud: „Ei ole midagi kergemat kui mõista hukka kurjategija; ei ole midagi raskemat kui teda mõista.“ Inimaju loob stereotüüpe, et vähendada informatsiooni töötlemise aega ja kiirendada reaktsiooni. See on kasulik ja vajalik oskus, aga probleem tekib siis, kui inimene toetub sellele ülearu ja ignoreerib uut infot. Joona raamat on ideaalne näide stereotüüpide pahupidi keeramisest. Kohe algusest peale oli see, mis pidi juhtuma ja mis tegelikult sündis, väga erinev. Prohvet peaks kuulama ja kuulutama Jumala sõna, aga Joona kuuleb ja pistab plagama. Paganad peaksid olema julmad ja mitte hoolima taeva Jumalast, ometigi on laeva meeskond Jumalale kuulekam ja ustavam kui Tema prohvet. Kõik need erisused kulmineeruvad raamatu kahes viimases salmis, kus lugeja kuuleb viimaks Jumala mõtteid juhtunu kohta. 

Oma kombe kohaselt õpetab Jumal Joonat praktilise kogemuse kaudu. Ta oli andnud Joonale puu, mille varjus istuda, ning see valmistas Joonale palju rõõmu. Siis võttis Ta selle puu ära, mis põhjustas Joonas viha (Joona 4:6–9). Kümnendas salmis kasutab Jumal Joona viha tolle puu hävingu pärast, et aidata tal mõista midagi põhjapanevat. Ta lausub (s 11): „Sina tahaksid armu anda kiikajonipuule, mille kallal sa ei ole näinud vaeva ja mida sa ei ole kasvatanud, mis ühe ööga sündis ja ühe ööga hukkus.“ Jumal tahtis, et Joona mõtleks, mis motiveeris teda puu eest seisma. Joona ei olnud seda istutanud ega selle eest hoolt kandnud, ta ei olnud puusse investeerinud ei aega, raha ega füüsilist koormust... Ridade vahelt võib lugeja tajuda küsimust: miks sa sellest puust hoolid? Joona kindlasti taipas, et tema motivatsiooni põhjuseks oli enesekasu. See puu valmistas talle rõõmu ja oli vaid sellepärast ka väärtuslik. Kui tihti nimetavad inimesed millegi heaks mitte sellepärast, et nad seda tõeliselt mõistavad, vaid kuna see on neile kasulik, olgu tegemist eseme või elusolendiga. Nad hindavad maailma enda kaudu. Hea on see, mis inimestele meeldib, halb on see, mida nad ei salli. Selline oli Joona mõõdupuu ning tal oli vaja seda mõista, et Jumal saaks enda mõõdupuu kontrastiks tuua. 

Pärast näidist väiksemal skaalal toob Jumal Joona suurema pildi juurde: „…aga mina ei peaks armu andma Niinevele, sellele suurele linnale, kus on enam kui kaksteist korda kümme tuhat inimest?“ Joona muutus emotsionaalseks ühepäevase taime pärast, aga ta heidab Jumalale ette, kui Ta seisab linnatäie inimeste eest, oma loodu eest, kelle Ta oli üles kasvatanud, kellele elu andnud ja armastanud juba emaüsast saadik... Aga need inimesed olid ju kurjad. Jumal ise saatis neile hukatussõnumi. Miks peaks Jumal tahtma neid karistusest säästa? Siin tuleb mängu salmi ülejäänud osa: „...kes ei oska vahet teha oma parema ja vasaku käe vahel, ja kus on palju loomi!” See osa salmist võtab kokku ja paneb fookusesse terve Joona raamatu. 

Heebrea kultuuris sümboliseeris parem pool au, headust, valgust ja üleüldist soosingut, samal ajal kui vasak pool sümboliseeris pimedust, halba ennet ja kurjust. Niineve rahvas murdis Jumala seadusi, tundmata, mis Tema seadused on. Need 120 000 kurja inimest ning Niineve loomad tegutsesid teadmatuses. See ei tähenda, et nende teod ei olnud halvad. See ei õigusta nende senist käitumist, aga samas ei saanud neilt ka rohkemat oodata, kuna nad ei mõistnud oma tegude tõsidust. Linnas elavad loomad olid süütud ja inimesed seal linnas ei olnud võimelised eristama head halvast. Selle pärast saatis Jumal Joona neile jutlustama. Jumal tahtis anda neile võimaluse mõista ja tegutseda teadlikult. Ta ei saatnud Joonat koheseks hukkamiseks, vaid õpetamiseks. Jumal ei mõista oma armsat loodut hukka kergekäeliselt ja pealiskaudselt, vaid arvestab alati nende arusaamiste ja teadmistega. Neis kahes viimases salmis Jumal mitte ainult ei seisa Niineve rahva eest, vaid pingutab ka Joona harimise nimel, et ka Joona võiks teha teadvustatud otsuseid, mõistes endas peituvaid vigu ja Jumala standardeid. 

Üks meessoost isik liitus vabatahtlikult mässajate sõjaväega, et võidelda valitsuse vastu. Ta käsitles ühte kõige surmavamatest relvadest ja tõenäoliselt tappis paljusid. Kas ta oli õel inimene? Tegemist oli Sudaanis algklassiealise poisiga, kes läks kooli sulgemise järel oma kahe sõbraga (10 ja12 a) mässajate poolel oleva onu juhatusel Kobra fraktsiooni. Kool oli kinni pandud, kuna piirkond muutus lahinguväljaks. Poiss kasvas üles ühiskondliku arusaamaga, et kui sa oled piisavalt vana, et relva hoida, siis oled sa piisavalt vana, et olla sõdur. Kas ta oli õel inimene? Kes on võimeline seda otsustama? Jumal näeb tegudest sügavamale, Tema arvestab inimese teadmiste ja taustaga. Ta ei õigusta nende tegusid. Ta näeb otse inimese südamesse ja alustab armastuse lähtepunktist ning annab igale inimesele võimaluse kuulda tõde ja siis valida, mida nad sellega peale hakkavad.