„Tüdruk Ipanemast“

„Tüdruk Ipanemast“ oli üks esimesi bossa nova lugusid, mis mulle meelde jäi. Ilmselgelt pole põhjus minus, sest seda lugu peetakse üldse üheks tuntumaks bossa nova looks, mida on esitanud läbi aegade paljud tuntud muusikud. Seega ei saa ma pidada end eriti originaalseks, kui võtsin kätte kitarri, et püüda selgeks saada selle loo ootamatult keerukad duurid. Päris selgeks ma pole seda saanudki, aga kui seda meloodiat arvutist või raadiost kuulan, siis vähemasti sõnu saan kaasa ümiseda ja ilmselt on oma osa selle loo populaarsusest ka laulu sisul, millega paljud noored (sala)armunud end samastada võivad.

Laulja räägib kenast tüdrukust, keda ta iga päev Ipanema ranna poole kõndimas näeb ja kes paneb iga mehe pead pöörama ja vaimustunult õhkama, kuid kahjuks ei pane tüdruk teda kunagi tähele. Meloodia ja sõnade kibemagus kombinatsioon äratab emotsioone ja mälestusi minevikust, kenast tüdrukust koolis, kes ei paistnud sind märkamagi, ehkki käisid temaga samas klassis ja kellega mõnes tunnis istusid üpris lähestikku. Ja nii iga päev. Nagu pikk ja tõmmu tüdruk Ipanemast, kes ei näe sind kunagi…

Nii kaua kui ma mäletan, olen olnud teadlik Jumala olemasolust. Lapsena võtsin seda loomulikult, sest kõik ju rääkisid nii. Rääkis ema, rääkis isa, rääkisid tädid ja onud suguseltsis ja kirikus. Jumal, taevane Isa, oli seal üleval ja oli üks hea onu, kes lõi taeva ja maa, inimesed, vanemad ja kodu. Ehkki Teda polnud kunagi näha, ei kahelnud inimesed minu ümber Tema olemasolus. Üsna varakult sain selgeks, et on olemas ka inimesed, kes Jumalasse ei usu ja isegi naeruvääristavad neid, kes usuvad. Selgus, et neid inimesi on kogunisti rohkem.

Mõte olla naeruväärne mulle ei istunud, seetõttu hoidsin kooli minnes selle koha pealt madalat profiili. Jumal oli minu pere ja kiriku asi ja koolis ma sel teemal sõna ei võtnud.

Mõned korrad oli sellest kahju ka. Näiteks pärast esimest klassi, mille käisin Võrus, selgus, et peame perega kolima Pärnusse, kuhu isa suunati pastoriks. Mul oli tekkinud hea sõber Rain, kellega olime ninapidi koos nii koolis kui vabal ajal. Ta oli peaaegu üleaedne ja tihti veetsime aega tema juures, mängides autodega, mida tal oli minust rohkem. Niisiis, kui meie õue peale tuli veoauto, mis võttis peale meie koduse mööbli ja muu kraami, mis tuli Pärnusse kolida, siis tuli ka Rain seda vaatama. Ta ei olnud kunagi huvi tundnud selle vastu, kes on mu isa, ja minagi polnud talle selgitanud, kes on pastor ja mida ta teeb. Nüüd aga tuli see kolimise käigus jutuks – sest kolimise põhjus oli isa suunamine pastoritööle Pärnu kogudusse – ja nagu inimene, kel pole midagi kaotada, jutustasin talle, et taevas on olemas Jumal ja seda kõike me teame erilisest raamatust Piiblist, mida ma polnud küll ise lugenud, aga millest teadsin päris palju lugusid. Rain ei öelnud selle peale midagi, aga tundus, et naeruväärseks ta seda ei pea. Oleksin saanud ju rohkemgi rääkida, aga tuli istuda auto peale ja Pärnusse sõita.

Järgmises koolis oli samuti avalik saladus, et olen pastori perekonnast, ja tundus, et keegi ei pea seda naeruväärseks, aga huvi ka keegi üles ei näidanud – Jumal jäi endiselt pere- ja kirikuasjaks.

Umbes 10-aastaselt sain kingiks isikliku Piibli ja poisina, kelle jaoks lugemine oli üks meeldivamatest hobidest, hakkasin ka Piiblit neelama. Peab ütlema, et Jumalast ma väga rohkem sotti ei saanud kui enne. Pigem oli seal lihtsalt palju huvitavaid lugusid, märulit ja draamat, mis köitis. Kuid midagi oli ikka kasu ka ja hilisteismeliseeas hakkas Jumal minu mõtetes mingit kuju moodustama.

Ühest küljest oli see kuju täiuslik. Jumal oli minu silme ees kui keegi, kes on kõikvõimas, kes teab kõike ja tunneb kõike, kes on püha, õiglane ja ülekohtu suhtes sallimatu ja kes kunagi paneb paika kogu maailma – siis, kui Jeesus tagasi tuleb. Õelad hukkuvad ja õiged võetakse üles taevasse ning tuhande aasta pärast luuakse uus taevas ja uus maa. Ma tahtsin olla õigete hulgas. Tahtsin jalutada koos teistega maal, mis on kui paradiisiaed, kus kõik inimesed naeratavad ja on õnnelikud, kus pole kiuslikkust ega viha ega vägivalda. Ja kõige selle keskel on Jumal, kes on selle võimalikuks teinud.

Kuid minu suhe sellesse Jumalasse oli nagu suhe tüdrukuga Ipanemalt. Ma igatsesin Tema tähelepanu, Tema heakskiitu ja armastust, kuid nii mõnigi kord tundsin, et mind ei panda tähele või et ma pole seda tähelepanu väärt. Sest olles enda vastu aus, kes ma siis selline olin? Väliselt võib-olla enam-vähem normaalse käitumisega teismeline, aga Jumal kõiketeadjana ju nägi mu sisemusse. Ta nägi mu salamõtteid ja motiive ja need olid tihti räpased.

Ma tahtsin, et see Jumal pööraks mulle tähelepanu, aga Ta tundus olevat nii kaugel.

Oli asju, mis viitasid mulle, et Ta märkab mind.

Hästi õppimine koolis oli minu jaoks auasi. See oli minu rida. Olin oma klassis teistest aasta noorem ja kuigi ma sporti armastasin, tähendas see seda, et kehalises kasvatuses ei olnud seis päris võrdne. Koolis rumalusi teha, kakelda ja kõva meest mängida ei olnud minu rida, mis tulenes ilmselt sellest, et ma teadsin, et see Jumalale ei meeldi. Aga hästi õppimine oli minu rida alates esimestest klassidest.

Hinne „neli“ oli minu jaoks pettumus, seda enam kui sain selle mõne semestri koondhindeks. Aga kooliasjadega on juba nii, et läbi aasta on järje peal olla üsna lihtne, aga eksamiteks valmistumine nõuab juba tõsisemat süvenemist, sest siis järsku pead sa teadma kogu aasta materjali, mitte vaid viimase nädala oma. Alates põhikooli lõpueksamitest kuni tegelikult ülikooli magistrieksamini välja olen näinud mustrit, mida ma ei saa pidada juhuseks – kui ma olen eksamiks korralikult õppinud ning palvetanud selle pärast, et Jumal aitaks mind eksamil, siis olen saanud alati selle pileti, mis mulle tollel hetkel kõige paremini sobib. Esimene kord oli 9. klassi inglise keele eksam, sellele järgnes mitu keskkooli- ja ülikoolieksamit ning kõige krooniks ülikoolis bakalaureuse- ja magistrieksamid.

Jumal teadis, et see on minu rida ja Ta juhtis minu kätt piletite valikul sinna kuhu vaja, et näidata mulle: Ta paneb mind tähele ja hoolib.

Ent ikkagi vajasin midagi enamat kui paar õnnestunud eksamit, vajasin sisemist kindlust ja rahu. Uppuja haarab kinni ju õlekõrrestki, kõige tühisemast lootusest, kuid sageli algab õige heitlus alles siis, kui jalad on kindlalt maa peal, sest küsimus „Mis edasi?“ ei ole alati kõige kergem.

Jumal – kas Ta näeb mind? Iga päev kuulsin Temast ja võisin Temast mõelda, aga kuidas Temaga on?

See teadmine, et Ta märkab ja ma olen oluline, tuli siis, kui ma hakkasin tõeliselt evangeeliumist aru saama. See ei juhtunud üleöö, see käis samm-sammult, kuid mu põues oli mõnus ootusärevus, sest ma tundsin, et ma olen selle mõistmisele nii lähedal ja siis kuidagi see mõistmine saabus – ma ei pea oleme eriline, täiuslik, püha ja puhas, et Jumal mind tähele paneks ja märkaks. Minu Jumala-pildis oli puudu see osa, et Jumal on ka uskumatult armuline ja ma ei saagi Tema armu kuidagi ära teenida. Ma sain selgeks, et see ongi hea sõnum, et Jumal märkab mind minu vigadega ja pattudega, kuid ma olen ikkagi Temale kallis ja see ongi põhjus, miks Ta on armuline, miks suri Jumala Poeg, kelle kaudu on minu päralt igavene elu. Tema muudab mind, mitte mina ise.

Mida aeg edasi, seda rohkem ma seda Jumala juures imetlen. Jumal aitas mul ajada minu rida siis, kui olin Temast ja Tema mõistmisest kaugemal kui praegu. Ta oleks võinud oodata, kuid Ta ei teinud seda. Kui Jumal kõnnib, siis võin ma imetleda Tema täiuslikkust ja selle juures õhata ning olla samas kindel, et Ta paneb mind rohkem tähele, kui mina Tema suhtes sama suudangi.