Kolmainsusest

Terminit kolmainsus Piiblist ei leia, kuid küllap on sellega kokkuvõtlikult väljendatud arusaam Loojast, niivõrd kui seda võimaldab meile kättesaadav ja haaratav info. Esimene infokild antakse meile loomisloos. „Ja Jumal ütles: „Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks...““ (1Ms 1:26) Milles seisneb see sarnasus? Silmas ei peeta mitte näo plaani või kehaehitust, vaid võimet armastavateks suheteks. Samas kõneleb Looja endast siin mitmuses – ainsuses ei saakski armastav suhe ju eksisteerida.  

Johannese evangeelium alustab samuti „algusest“, ja tundub, et veel kaugemalt. „Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal. Seesama oli alguses Jumala juures. Kõik on tekkinud Tema läbi, ja ilma Temata ei ole tekkinud midagi, mis on tekkinud ... Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime Tema au kui Isast ainusündinud Poja au, täis armu ja tõde.“ (Jh 1:1–3; 14) Siin räägitakse selgelt Jeesusest, sellest, et Ta on Jumal. Jeesuse kaasaegsed ei suutnud seda, et Tema näol on tegemist Jumalaga, kuidagi aduda. Kuis saab inimene väita, et Ta on lähtunud Jumalast ja on „üks Isaga“? Ometi oli Jumal seda prohveti kaudu ammu ette kuulutanud: “Sest meile sünnib laps, meile antakse poeg, kelle õlgadel on valitsus ja kellele pannakse nimeks: Imeline Nõuandja,  Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst.“ (Js 9:5) 

Tõepoolest – kui apostel ingliga suheldes tolle hiilguse ees aukartust tundes spontaanselt teda kummardama kippus, peatati teda kohe, kuna tegu oli samuti vaid looduga. Jeesuse puhul oli kummardamine aga loomulik. Või näiteks Toomase esmakohtumine ülestõusnud Jeesusega: „Toomas vastas ning ütles Temale: „Minu Issand ja minu Jumal!““ (Jh 20:28) Oli ju Jeesus ise öelnud: „Kes mind on näinud, see on näinud Isa... Kas sa ei usu, et mina olen Isas ja Isa on minus?“ (Jh 14:9, 10) 

Jumala armastus on tõepoolest VÕRRATU! Ta oleks võinud jätta mässavad loodolevused oma tegude vilju maitstes loomulikku hävingusse, aga Ta võttis ise patust rikutud inimese olemuse ja läbis armastusest meie vastu selle kannatusi täis teekonna sellise hinnaga meid lunastades. Kui Jumal oleks mässuprobleemi lahendamiseks tekitanud kellegi, kelle võinuks inimese asemel ohverdada, jäänuks Lutsiferile võimalus Jumalale ette heita, aga et Looja ise end ohverdas... „Sest Jumal oli Kristuses ja lepitas maailma iseenesega.“ (2Kr 5:19) 

Püha Vaimu olemus

Jeesus tõotas lahkudes teise Trööstija tulekut, kelles Tema ja Isa kohalolek vahendatakse meieni ja et Tema õpetab meid ja tuletab meelde Jeesuse öeldu (Jh 16:7–15). Et Teda on võimalik kurvastada (Ef 4:30) jm, viitab Isiku omadustele. Jumala kolmainsusele viitab ka Jeesuse antud misjonikäsk: „Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse.“ 

Nimetasin vaid mõningaid tekste, mis panevad mind uskuma, et Jeesuse puhul on tegemist Looja Jumalaga ning sama Püha Vaimuga, kes on kummalisel kombel Isikuna kõikjalviibiv. Ja samas usume ainujumalasse.

Mulle meeldib nimelt selle punkti väga lakooniline sõnastus koguduse põhiõpetustes: „On olemas üks Jumal: Isa, Poeg ja Püha Vaim – kolme igavese Isiku ühendus. Jumal on surematu, kõikvõimas, kõiketeadja, üle kõige ja kõikjal kohalviibiv. Ta on lõpmatu ja inimlikult haaramatu, siiski tuntud oma eneseilmutuse kaudu. Ta väärib igavesti kummardamist, austamist ja teenimist kogu loodu poolt.“

Peame tõdema, et vahe Looja ja loodu vahel on nii olemuslik, et on loomulik tõdeda: me ei mõista kõike Jumalaga seotut lõpuni. Väites, et Jeesusel Isikuna on algus, satume kohe probleemiga silmitsi – mida tähendab „algus“? Mis oli enne seda ja kas Isa oli millalgi üksinda ja kui kaua ja kuidas sai sel juhul eksisteerida armastus... See läheb ju absurdiks! 

Üks on selge: aja ja ruumi mõiste tervikuna käib üle inimmõistuse. Meie jaoks on siin piirid. Ei ole siis imestada, kui osa inimesi mõistab asju nii ja teised naa. Aga kurb tõde on see, et hingevaenlasel õnnestub olukordi ära kasutada lahkmeele külvamiseks usklike seas ja paradoksaalne on, et selline ülim mõiste imelisest ühtsusest saab lahkmeele ja võitluse aineks kasutatud. Mõistlik oleks tegeleda pakilise tegevusega – ajakohase päästva sõnumi levitamisega patus hukkuvatele inimestele, selmet niigi kasinat aega ja energiat kulutada tarbetuteks väitlusteks. Oma palveis pöördume ühe Jumala poole, vajaduseta Teda palveski jaotada. Ikka kehtivad apostli õnnistussõnad: „Issanda Jeesuse Kristuse arm ja Jumala armastus ja Püha Vaimu osadus olgu teie kõikidega!“