Liivia Vahtramäe (Vari) sündis 1921. aastal Vana-Võrumaal renditalunike Ludvig ja Marie Vari neljanda lapsena. Kaks vanemat venda surid väikelastena ning ema süda avanes Jumalale üha enam. Suunanäitajaks sai kirjandusevangelisti toodud raamat „Suur võitlus“. Liivia oli umbes 8-aastane (poeg Eduard kolm aastat vanem), kui ema Marie adventkogudusega liitus. Hiljem liitus kogudusega ka isa Ludvig.
Liivia ristiti 1939. aasta juulis, kui ta liitus Tartu adventkogudusega. 1940ndate alguseks oli ta S. P. Advent-Usuühingute Eesti Liidu MV Noorsoo Osakonna täisliige ja noorsoo-osakonna misjoni vabatahtlikkude liige.
Kuigi varasem haridustee oli majanduslike olude tõttu katkendlik ja õppima pidi ka eksternina, õppis Liivia aastail 1945–1951 Tartu Riiklikus Ülikoolis, mille lõpetas arstikvalifikatsiooniga. Ülikooli järel suunati Liivia tööle Paidesse – see aeg kujunes väga kogemusterikkaks ning seal kohtus Liivia ka oma tulevase abikaasaga.
1956. aasta mais Liivia ja Endel abiellusid, järgmisel aastal sündis poeg Jüri ja veel paari aasta pärast tütar Mall.
1960. aastal kolis noor perekond Tartusse, kus Liivia töötas jaoskonnaarstina kuni pensionieani. Oma töös paistis Liivia silma põhjalikkuse, loovuse ja hoolivusega. 1969. aastal suri Liivia abikaasa, kuid vaatamata raskele ajale ei kaotanud Liivia usku, lootust, armastust, elujõudu ja rõõmsat meelt.
2009. aasta detsembris asus Liivia elama taas Järvamaale, seekord Türile tütar Malli perre, kuid pool südant jäi kindlasti Tartu koguduste tööde-tegemiste juurde, millega Liivia väga tihedalt seotud oli.
Liiviale oli kogudusetöö väga südamelähedane. Ta osales aktiivselt mitme tööharu juhtimisel ja abistamisel. Hoolekandetöös abistas ta ihu- ja hingehädalisi hoolimata nende usutunnistusest. Samuti leidis Liivia aega misjonikirjade kirjutamiseks – kirjasaajate võrgustik kujunes laiaulatuslikuks, kirjavahetus pakkus Liiviale rõõmu ja kujunes misjonitöö vältimatuks osaks.
Liivia hoidis oma kodu avatuna, pakkudes kahetoalises kodus öömaja või lõunasööki Tartusse arsti juurde tulnutele või koguduseliikmetele, kes olid osasaamisteenistuseks maalt linna tulnud.
Liivia oli lisaks tööle arstina ja tegevusele koguduses aktiivne ka ühiskondlikul rindel, pidades loenguid suitsetamise kahjulikkusest ja osaledes aktiivse liikmena Tartu Karskusklubi tegevustes.
Küpsemas eas omandatud soome keele oskus võimaldas Liivial tõlkida koguduses lauldavate laulude sõnu, misjoni- ja laste lugusid. Samizdatis (tavalisel kirjutusmasinal trükitud väljaanne) avaldatuna on kättesaadav Liivia tõlgitud raamat „Pööningu saladus“ (autor Helen K. Oswald).
31. märtsi pärastlõunal 2020 saabus puhkus ülestõusmise hommikuni.
Pereliikmete sõnul saavad need, kes soovivad mammale (nagu Liiviat pereringis kutsuti) mõelda ja teda mälestada, laulda mamma lemmiklaulu „Kalla, kallis isakäsi“.
Mamma-Liiviat jäävad mälestama poeg Jüri ja tütar Mall, lapselapsed Kärt, Madli, Pille-Riin ja Andres ning lapselapselaps Ruben Oscar.
In English