Kuulsin kord jutustust pastorist, kes külastas üht vana naist. Kui mõlemad pastori lahkumise eel palvetasid, palus naine muuhulgas: „Armas Jumal, päästa meid sellest patu ämblikuvõrgust!“ Pastorile jäi niisugune patu võrdlemine ämblikuvõrguga eriliselt meelde ning ta mõtles endamisi, et tegu on väga ilusa kõnekujundiga. Kui pastor sama naist teisel korral külastas ja nad enne pastori äraminekut jälle palvetasid, palus naine taas: „Armas Jumal, päästa meid sellest patu ämblikuvõrgust!“ Seesama juhtus ka kolmandal korral. Viimaks sai pastoril ühe ja sama lause kuulamisest küllalt ning ta segas naise palvele vahele: „Armas Jumal, palun tapa see ämblik ära!“
Tänapäeva ühiskond väärtustab originaalsust. Omanäolist ja uudset lähenemist hinnatakse pea igas eluvaldkonnas. Muusikas ja kunstis oodatakse artistidelt võimalikult mitmekesist originaalloomingut ning kui ühe inimese kõik teosed on omavahel väga sarnased, teatavad kriitikud halvustavalt, et ta kordab ennast. Ärimaailmas rõhutatakse uuenduslike ideede tähtsust. Teadusartiklite sissejuhatusest leiab sageli mõtte, et vastav töö on oluline, kuna varasemad uurimused selles vallas puuduvad. Kõige eelneva tõttu on loomulik, et niisugune uudsusnõue kantakse üle ka palveelule.
Olen kaaskristlastelt korduvalt kuulnud, et päheõpitud salmiks muutunud palve on kasutu, kuna palvetaja ei mõtle enam oma sõnadele. Märkan mõnikord isegi, et mõtted lähevad palve ajal rändama. Samuti võib palves pidevalt ühesugustele teemadele keskendudes jääda kahe silma vahele midagi muud, mis on vähemalt sama oluline. Iga palve peaks olema täiesti eriline ja omanäoline, mitte sisutühi rituaal, mille juures ei olda ei südame ega mõttega. Jumal on ju inimese sõber ning sõbraga kõneldakse sellest, mis on hetkel oluline, mitte ei korrata pidevalt üht ja sedasama.
Samas, kui meenutan enda jutuajamisi oma sõprade ja pereliikmetega, pean tunnistama, et seal on üllatavalt palju sellist, mis vestlusest vestlusse kordub. Kui ma näiteks enda õega nädalavahetuseti kokku saan, on nii mõnigi jututeema täpselt sama, mis möödunud nädala lõpul. Loomulikult kasutan ma vastavatest teemadest rääkides ka sarnaseid sõnu, mitte ei püüa sama mõtte ümberütlemiseks teistsugust sõnastust välja mõelda. Ma räägin ju enda õega, enda hea sõbraga, mitte ei pea suure kuulajaskonna ees ilukõnet, mille meisterlikkust hinnatakse sünonüümide mitmekesisuse põhjal. Kui meie omavahelises jutus midagi kordub, on see järelikult mõlema jaoks oluline.
Inimese mured ja vajadused võivad üksikasjades varieeruda, kuid suures plaanis jäävad need terve elu jooksul enam-vähem ühesuguseks. Igaühes on vajadus söögi-joogi, turvatunde ja armastuse järele, kõigil on olulisi inimesi, kellele nad head soovivad, ning kristlased on valdavalt huvitatud ka Jumala lähemast tundmaõppimisest. Seetõttu on loomulik, et igahommikused ja -õhtused palved kipuvad üksteisega suuresti sarnanema. Inimene räägib ju Jumalaga, enda hea sõbraga, mitte ei pea auditooriumile ilukõnet. Rasketes või ebaharilikes olukordades võib palve olla hoopis teistsugune kui harilikult, kuid see ei pruugi veel tähendada, et inimene oleks Jumalale tavalisest lähemal. Tavatud sündmused, tugevad kõrvalekaldumised rutiinist toovad lihtsalt esile varem märkamata vajadused ning palve muutub vastavalt neile.
Kordamist ei ole mitte asjata nimetatud tarkuse emaks. Ühe ja sama mõtte kordamine aitab sellel paremini meelde jääda ning sunnib vastavat teemat sügavamalt analüüsima. Muidugi on võimalik, et inimene vuristab oma igapäevase rituaalse palve kiiresti ette, mõtlemata sealjuures sisu üle, aga see ei tähenda, et kordamine iseenesest halb oleks. Rituaal võib kellegi jaoks muutuda sisutühjaks, kuid see ei muuda tegevust ennast veel mõttetuks.
Sõna „rituaal“ juured peituvad tõenäoliselt sanskritikeelses sõnas ṛta, mida võib eesti keelde tõlkida kui „kord“, „reegel“ või „tõde“ ning mille all on ajalooliselt mõistetud looduse korda, tervet maailma juhtivat ja reguleerivat jõudu. Rituaal korrastab meelt ja suunab mõtted sellele, mida korratakse. Nii mõtlevad kristlased jõulude ajal üha uuesti Jeesuse sünnile, tuletavad suure nädala jooksul või püha õhtusöömaaja teenistusel meelde Tema surma ja ülestõusmist ning meenutavad ristimistalitustega Jumala pühitsevat, andestavat ja uueksloovat väge. Kõigis kristlikes kirikutes on tavaks lugeda aeg-ajalt jumalateenistustel Meie Isa palvet, mitmes kirikus lausa iga kord. Selle palve eesmärk on suunata inimese mõtted nii Jumala vägevusele ja kõikvõimsusele kui ka Tema hoolitsusele. Pattu ämblikuvõrguga võrdlev vana naine võis ikka ja jälle mõelda palvetades patu hävitavale toimele ning inimese võimetusele sellest oma jõuga pääseda, täpselt nagu kärbes ei saa enamasti ise ämblikuvõrgust vabaks.
Kuigi palve ei tohiks muutuda päheõpitud salmide reaks, mida mõtlemata loetakse, ei arva ma, et palvetaja eesmärgiks peaks olema võimalikult originaalse kunstiteose loomine. Ma ei pea muretsema, kui pidevalt samad soovid Jumala ette toon. Kui need on nii kaua minu palvetesse pidama jäänud, on nad järelikult minu jaoks olulised. Iseenesest ei ole midagi halba ka päheõpitud salmides ega nende palvena lugemises. Kordamine – kui ise hingega tegevuse juures ollakse – aitab vastavaid teemasid kinnistada ja sunnib inimest kas või alateadlikult nende üle juurdlema. Rituaal, mida mõttega korratakse, ei muutu tühiseks, vaid imbub inimesse, saab osaks temast ning aitab tal ka Jumala tundmises kaugemale jõuda.
In English