Vend J. W. Thompson Austraalia Wahroonga kirikust pidas aru, kas ta saab endale lubada seda, et saadab oma õele kaugel Mani saarel Ühendkuningriigis ühe ajakirjanumbri. Raha oli vähe ja ta mõtles, kas pere üldse loeks seda ajakirja. Ta oli sellest ka oma naisega rääkinud, kuid oli kindel, et asi on seda väärt, kui tema õde leiaks Jumalaga samasuguse rahu, nagu tema oli leidnud.
Möödus veidi aega, ja Douglase lähedal Mani saarel asuva Ludgate'i perekonnalt saadud kirjad olid julgustavad. Aasta edenedes saabus veel rohkem kirju. Uudis oli imeline: vend Thompson pidi seda lihtsalt jagama. Ajakirja Australasian Record (nüüd Adventist Record) toimetaja nõustus, et häid uudiseid tuleb avaldada. 1915. aasta veebruaris luges Austraalia lugejaskond, et ajakirjade ja laste hingamispäevakooli materjalide jagamine võib kanda palju vilja.
Recordi toimetaja kirjutas: „Viimase paari kuu jooksul on meile laekunud huvitavaid kirju, mis näitavad, et ustav seemnekülv pole olnud asjatu. Nendest kirjadest tsiteerime järgmist:
„Teatame teile heal meelel, et minu naine ja mina oleme hakanud pidama Jumala hingamispäeva seitsmendal päeval. Eile oli meie teine hingamispäev. . . Meile pole kunagi õpetatud, kuidas Piiblit lugeda, kuni teie näitasite meile teed. Piibliuuringud on hindamatu väärtusega väike töö.
Loodame oma poistele teed näidata ja palvetame, et ka nemad võtaksid selle usu omaks. Mida rohkem me Piiblit uurime, seda rohkem tahame õppida. Minu naine on mulle tänaseks valjusti ette lugenud tekstid seitsme viimase nuhtluse kohta. See kõik on nii ilmne, et meil ei jää muud üle kui aru saada.
Kui imeline tõotus see on, et Jumal hoiab oma lapsi kõige halva eest. Ma palvetan, et mind peetaks koos kõigi meie lähedastega vääriliseks. Neis ajakirjades on kirjas rohkem kui üheski teises, mida olen kunagi lugenud. Milline suurepärane naine peab proua E. G. White olema. Tema kirjutised on ilusad ja inspireerivad. Me ei saa teid tänada, nagu me soovime, kuid täname Jumalat, et Ta pani teile südamele, et te annaksite meile neid juhiseid.“ (Väljavõtted ajakirjast Record, 15. veebruar 1915)
Nende sõnade lugemine ajakirja trükiks valmistamisel oli südantsoojendav. See lugu näitab, kui imeline on ajakirjade ja kirjanduse jagamise töö Jumala töö laiemas plaanis.
Vend Thompson pidas Recordiga kirjavahetust. Üheksa aastat hiljem teatati järgmisest: Austraalial on au võita esimene hingamispäeva pidaja Mani saarel. Vend J. W. Thompson Wahroongast saatis kirjandust oma sel saarel elavale õele. Selle tulemusel võttis naine omaks hingamispäeva tõe ja abikaasa järgis teda selles sammus. Nende kaks poega õpivad nüüd Inglismaal asuvas koguduse kolledžis, vanem neist, 25-aastane noormees, soovib saada India misjonäriks (Australasia Record, 17. märts 1924).
See lugu on ilmunud ka Briti ajakirjas The Missionary Worker. Omal ajal oli Mani saarel pastoriks A. S. Rodd.
Pastor Rodd teatas Põhja-Inglismaa koguduste liidule, et 8. detsembril 1923 toimus Mani saarel Broadway baptisti kirikus ristimine, kus ristiti kaheksa inimest – liidu esimehe A. E. Baconi juhtimisel organiseeriti saarele ka väikekogudus.
Seitsmenda päeva adventistide kirjandus, mida oli Austraaliast saadetud, oli vilja kandnud: Ludgate'i perekond oli ristitud, oli suuri uudiseid, mida ajakirjale tagasi saata.
See, et Mani saare perekond ristiti, on suurepärane uudis, kuid lugu jätkub Ludgate'i perekonna ühe pojaga, kes läks 1924. aastal õppima Watfordi kolledžisse. Kahest pojast vanem oli I maailmasõja veteran Timms Kenneth Ludgate, kes läks koos abikaasaga esmalt missiooniteenistusele Indiasse, seejärel Aafrikasse Helderbergi kolledžisse ja hiljem Lõuna misjonikolledžisse ning seejärel Walla Walla Kolledžisse. Ta tõlkis kaks raamatut gujurati keelde ja tegi kaastööd seitsmenda päeva adventistide piiblikommentaaride koostamiseks. 1968. aastal oli Kenneth piiblitunni kolmanda kvartali autor, käsitledes Jakoobuse raamatut.
Mani saarelt pärit Timms Kenneth Ludgate suri 1972. aastal USA loodeosas Walla Walla kolledžis.
Seitsmenda päeva adventistide missioloog Russell Staples tuletas allakirjutanule meelde, et kui õppetundi ei omandata või kui tõde õpetata, ei pälvi essee kunagi kõrgeimat hinnet. Õppetund on see, et kui meie vend Thompson poleks seda ajakirja ja muud kirjandust Inglismaale saatnud, poleks Jumala töö saanud õnnistatud mehega, kes oli valmis kuulama Jumala õhutusi ja minema misjoniteenistusse.
Kui meil palutakse öelda lahke sõna, võiksime küsida, kas ettevõtmisest on kasu. Vastus on, et me ei pruugi kunagi teadagi, mida meie seeme külvata võib, kuid Jumal teab ja Tema laseb sellel seemnel elujõuliseks kasvada.
Pildil: Mani saare kogudus täna
In English