Meenutades Stig Sjölanderit: intervjuu aastast 2013

Kas sa mäletad esimest Eestis käimist? Kuidas sa siia sattusid?

Kõik sai alguse ühe minu Norrköpingi koguduse liikme küsimusest. Ta küsis, kas ma esitaksin taotluse selleks, et saada luba minna Baltikumi misjonitööle. Vastasin, et luba mul vaja ei ole, saan niigi minna. Ja nii ma tulingi. See oli 15. septembril aastal 1990. Arvan, et kuna Jumal on alati koos meiega olnud, siis siiapoole üle mere tulek on alati olnud nauding. 

Oled töötanud pastorina.

Jah, 43 aastat. Samuti olin Rootsi liidu peasekretär, nii et olin harjunud reisima mööda Rootsit üles ja alla.

Eestis tuntakse sind kui suure südamega meest. Kuidas juhtus, et hakkasid tegelema humanitaartööga?

See oli kolm aastat enne pensionile jäämist. Esimene siinkäik avaldas mulle väga suurt muljet. Just nende inimeste rõõm, kes meile vastu tulid ja humanitaarabi eest tänasid. Mõistsin, et saan teha midagi tõeliselt vajalikku, osutada reaalset abi. Nii leidis see töö minu jaoks erilise koha. 

Räägi oma perekonnast.

Meil on kolm poega ja üks tütar. Oleme Marthaga abielus olnud juba 62 aastat. Tütar on mõnikord minuga ka kaasas käinud. Ükskord käisime ka poegade abikaasadega, nii et olime üheksakesi. 

Tavaliselt inimesed ootavad pensioniaega, et oleks rohkem vaba aega puhkamiseks, lastelastega tegelemiseks … sina aga tegeled teiste aitamisega.

Tavaliselt ma olengi kodus, oma pere keskel. Aga on vaja ka tulla nende juurde, kes ootavad humanitaarabi. Ja on olnud väga suur rõõm kohata sind ja sinu abikaasat siin Tallinnas, sest see säästab meid stressist sõita edasi Jõhvi. Ja siis kiirustada tagasi õhtuse laeva väljumisajaks, sest võtame alati kruiisireisi. Ja täna oli järjekordne ime, et kõik, mille olime saanud üle tuua, mahtus täpselt ära teie autosse. Ja et asjade ümberlaadimise ajal ei sadanud piiskagi vihma, ja kui olime juba autos ja hakkasime kiriku poole sõitma, hakkas jälle sadama. Palvetasime laevas, et vihma ei oleks. Jumal on nii palju kordi näidanud oma võimsat kätt, et Tema varjab meid. Ja Ta tegi seda jälle. See annab mulle julgust jätkata, sest näen alati Tema kohaoleku märke.

Mulle tundub, et sinu sees oleks justkui mootor, mis paneb sind tegema heategusid ja inimesi aitama, vaatamata sellele, et sa ei ole enam kaugeltki noor.

Olen Jumalale väga tänulik, sest Tema annab jõudu ja tervist ja julgust töötada vaatamata sellele, et paljud ütlevad, et ma sellega ei tegeleks, et enam ei jätkaks. Aga me oleme õnnelikud ja meil on kogemused. Täna kohtasime laevas teiste koguduste liikmeid mujalt Rootsist, me palvetasime koos söögisaalis ja nad olid kokkusaamise üle väga rõõmsad, sest nad tegelevad sama asjaga. 

Räägime natuke Rootsi kirikuelust.

Elame väikeses linnas, Osbys. Tegelikult ma sündisin seal. Kui mu ema 1994. aastal puhkama läks ja me sinna tagasi tulime, palusid kõik mu vennad ja õed, et kuna sa oled nüüd pensionile jäämas, siis võta üle see kogudus, kus me sündisime ja üles kasvasime. Läksime tagasi ja meil oli koguduses ainult üks liige. Tulime kolmekesi ja asjad arenesid nii, et kolm aastat tagasi tuli meie majas kokku 27 inimest. Ja nüüd käime iga kuu esimesel ja kolmandal hingamispäeval koos Osby misjonikeskuses. See on olnud väga märkimisväärne kogemus. Neil on hea meel meid seal näha ja meie oleme rõõmsad, et saame seal koos käia. Kõige rohkem on meid seal olnud 39 inimest. Siis lahkusid mõned pered Osbyst ja praegu käib koos 18–24 inimest. Aga hiljuti olid ristimised Rootsi kolmes-neljas koguduses. See on kõigest väike juurdekasv viimase paari aasta jooksul. Varem oli Rootsis kusagil 3500 liiget, siis 3000 ringis ja nüüd on liikmeskond taas kasvamas.

On sul meeles mõni eriline Eestiga seotud kogemus?

Jah, see on seotud selle hoone ümberehitamisega, kus praegu on Haapsalu kirik. Ühel järjekordsel kohtumisel, kui tõin sinna vajaminevat põrandakattematerjali ja muud humanitaarabi, küsisin Rein Käsu käest, kui palju võiks veel raha vaja minna, et kirik valmis saaks. Rein ütles, et 100 000 Rootsi krooni. Tagasi koju jõudes sain peagi kokku ühe oma vana sõbra, Ameerika rootslasega, kes on majanduslikult heal järjel. Tegin temaga juttu oma Eestis käimistest, Haapsalu kirikust ja sellest, et oleks vaja 100 000 krooni. Sõber vastas, et saad 50 000. Mõni päev hiljem helistas ta mulle ja ütles, et kui ma mõne nädalaga kaotan kaalus 5 kilo, siis saan veel 50 000. Pidasin siis oma naisega nõu ja lõime käed. Naine keetis mulle suppe ja oli muidu toeks (naerab muhedalt). Selle aja sisse jäi ka üks veelkordne Eestis, Haapsalus käimine. Rääkisin sellest omamoodi „kihlveost“ ka Reinule. Reinul oli just nendel päevadel plaanis juurida välja kahe suure puu kännud, mille eest linn oli lubanud maksta 1500 Eesti krooni kännu eest. Kutsus mindki naljatades kaasa, et ei tea, kas 50 000 saame, aga 3000 saame küll.  Kindlasti aitas ka selle päeva higistamine kaasa, nii et määratud tähtajaks olin maha võtnud mitte 5, vaid 10 kilo. Ja saimegi vajaliku summa!

See on väga huvitav kogemus! Ja tunnistab sellest, et oled tõesti suure südamega inimene ja teed seda, mida sa teed, suure südame ja tõsise pühendumisega. Oled käinud Eestis pika perioodi jooksul. Mis on vahepeal muutunud?

Mäletan, et ühel esimestest kordadest tõime kaasa kastitäie banaane. Rein Käsk sattus sellest vaimustusse ja ütles, et tema lapsed on banaane saanud vaid paaril harval korral humanitaarabi kaudu. Nüüd ostan ise banaane siit kaasa, sest siin on odavamad kui Rootsis. 

Mida tahaksid öelda Meie Aja lugejatele?

Tahan öelda, et olen õnnelik inimene. Õnnelik, sest kogen iga päev Jumala armastust ja Tema juhtimist. Tahan öelda, et kristlaste elus ei ole juhuseid. Kui me oleme ustavad, siis juhuseid ei ole! Kõik, ja absoluutselt KÕIK on suure Koordinaatori kontrolli all!  Kui meie meeled ja südamed on häälestatud samale lainele, siis ei ole ka see tähtis, kas oskame teineteise keelt. Südame keel on antud Jumala poolt ja see on kõigil rahvastel üks! 

Suur tänu Sulle huvitava intervjuu eest! Ja suur tänu, et oled paljudele eestlastele paljude aastate jooksul osutanud suurt abi! Soovin Sulle jätkuvat õnne Suure Koordinaatori kontrolli all!

----

Intervjuu ilmus 2013. aasta detsembri Meie Ajas.