Pastori roll adventismi esimesel sajandil

Seitsmenda päeva adventistide koguduses ei tekkinud kohaliku piirkonnapastori rolli kuni 20. sajandi alguseni. Pastori roll on ajaloos oluliselt muutunud. Mõistmaks pastoraalse hoole käsitlust varases seitsmenda päeva adventkirikus, peame heitma pilgu meie milleristlikule pärandile. Kui William Miller esitas oma prohvetlikke tõlgendusi, soovitasid teiste koguduste pastorid oma liikmetel neid mitte kuulata. Liikmed, kes võtsid Milleri õpetuse vastu, lahutati sageli kogudusest. Selle tulemusel pidasid millerlased neid kogudusi osaks Paabelist.

Kahel kümnendil pärast 1844. aastat proovisid adventistid hoolega hoiduda organisatsioonist, mis sarnaneks nende kogudustega. Kuid 1860. aastateks pidi kasvav kogudus tegelema organisatsiooniliste küsimustega: pastorite ordineerimine, koguduse hoolekanne, üleriigiline evangelism ja töötajate tasustamine.

James ja Ellen White’i soovitusel organiseeriti 1863. aastal Battle Creekis Michigani osariigis USAs kogudus ametlikult. Kuid soov mitte kopeerida Paabelit pärssis organisatsioonilist kasvu. Näiteks asendati selleks tiitel kõrgeauline vaimulik alandlikuma vennaga, hiljem võeti kasutusele ka vanem ja seejärel pastor.

Kuid pastori sidumist kohaliku adventkogudusega peeti ohtlikuks ning sellest prooviti hoiduda. James White kommenteeris 1858. aastal: „Jeesuse teenijad „jutlustavad Sõna.“ … Suunake nad … meie võimsa Päästja juurde...., siis jätke nad omandama elavat kogemust... kui sa lähed oma teed, et kuulutada päästet teistele. Kui sa peaksid hakkama tegelema oma vendade elu üksikasjadega, siis astud sa kindlasti teenivate inglite teele... . Ja selle tulemuseks oleks, et kogudus vaatab sind, mitte Issandat.“¹

Uriah Smith lisas omalt poolt ootuse pastoritööle: „Me ei näe põhjust, miks vaimulik ei võiks töötada vähemalt kuuskümmend tundi nädalas... Ta võib õppida kogu jõust viis tundi, külastada kodusid neli tundi päevas ja igal päeval jutlustada ühe tunni.... Siis jääb tal neliteist tundi magamiseks, puhkuseks, palveks ja mõtisklemiseks.“²

Külastamine tähendas mitteliikmete evangeelseid külastusi. Liikmeid külastati vaid siis, kui nad olid haiged või mõnes kriisis. Suurem osa teenimistööst oli seotud evangelismiga ja peamiselt koguduste rajamisega pimedates maakondades – piirkondades, kus ei olnud veel ühtegi adventkogudust.

Kasvav kogudus ja muutused pastorirollis

Aastal 1863, kui hakati koguma ametlikku statistikat, oli kogudusel umbes 3500 liiget ja 30 vaimulikku (22 ordineeritud ja 8 tööloaga). 1870. aastaks oli see number kasvanud 5440 liikme ja 72 vaimulikuni. 1880. aastaks oli meil 15 570 liiget ja 260 vaimulikku (sh 144 ordineeritut). Kümme aastat hiljem oli koguduses 28 711 liiget 227 ordineeritud vaimulikku ja 184 tööloaga vaimulikku. Sajandivahetuseks oli liikmeskonna suurus 75 767 liiget ja 847 vaimulikku, kellest 510 oli ordineeritud. 

Kiire kasv hakkas nõudma ka paremat organiseeritust. Kuid kartus organisatsiooni ees ja kalduvus võrrelda seda Paabeliga ei kadunud. Samuti tekitas kohalikes pastorites hirmu tugev usk Jeesuse peatsesse tulekusse. Kogudusel oli raske planeerida midagi pikaajalist, ilma et keegi poleks esile toonud allesjäänud aja lühidust. Kõige tähtsam oli evangelism, mitte hoolitsemine ja finantsiline stabiilsus, mis pidid jääma tulevikku. Evangelist-pastorid olid edukad vaidlemises ja debattides, kuid mitte koguduste arendamises ja nende eest hoolitsemises. 

1880. aastatel kerkis esile kaks olulist mõjurit, mis muutsid koguduse fookust. Esimene oli teoloogiline ja seda juhtisid E. J. Waggoner ja A. T. Jones. Rõhuasetus Kristusele kui uskliku õigusele viis teenimistöö täiesti uuele fookusele: keskenduda kõiges Kristusele. Seetõttu, et Kristus oli suur arst, julgustati kogudust rajama sanatooriumeid, et teenida nii nagu Kristus seda tegi. Kuna Kristus oli suur õpetaja, pidi kogudus rajama koole, et peegeldada Kristuse õpetamisteenistust. Ja kuna Kristus oli koguduse suur karjane, siis peame vaatama Kristuse teenistuse hoolitsevaid aspekte, mida peaksid järgima meie pastorid. Oma olemuselt pidi see karjasetöö sisaldama hoolitsemist nende lammaste eest, kes olid juba taras.

1883. aastal rõhutas Ellen White veelgi enam Kristuse-keskset lähenemist teenimistööle: „Kui sa jutlustaksid vähem jutluseid ja teeksid rohkem isiklikku tööd, külastades inimesi ja palvetades koos nendega, siis sarnaneks sinu teenistus rohkem Jeesuse teenistusega.“³

Teine võtmetegur, mis pastorirolli mõjutas, oli see, mida võib üldiselt nimetada kogudusesiseseks küpseks mõjuks. Teine põlvkond adventiste, kes oli koguduses üles kasvanud, nõudis hoolitsust. Nii noored kui uued pöördunud kadusid kogudusest. Kogudusejuhid panid seda tähele ja tundsid selle pärast muret. James White ütles 1881. aastal: „Me kaotame peaaegu sama palju vanadel tööpõldudel, kui võidame uutel... Kas ei peaks meie võimekaimad mehed … töötama seal, kus nad saavutavad kõige enam?“⁴

Kuid hoolimata sellest survest püsisid algsed arusaamad, mis olid pastorite vastu kohalikes kogudustes. 1891. aastal märkis peakonverentsi peasekretär W.A. Colcord: „Erinevalt enamikust teistest protestantlikest kogudustest ei ole seitsmenda päeva adventistidel kohalikke pastoreid, välja arvatud mõnedes suurtes linnades, kus neil on rajatud misjonipunktid.“⁵ Ta pidas silmas linnaevangelismi keskuseid, kus olid vaimulikud, kes teenisid muuseas ka kohalikke liikmeid. Kuid need töölised olid siiski peamiselt evangelistid.

Colcordi viide adventistide ja teiste protestantide erinevusele näitas tema soovi erineda „neist teistest“, mitte omades kohalikke pastoreid. A.G. Daniells, üks koguduse suurimaid administraatoreid, ütles 1912. aastal pastoritele Los Angeleses, et ta lootis, et kogudused ei vaja kunagi kohalikku pastorit!⁶

Kuid koguduste surve koguduse pastorite järele kasvas, kõigepealt asutuste juures asuvates kogudustes, nagu Battle Creeki kolledž ja siis ka paljudes teistes. 1920. aastaks olid kogudustel pastorid, hoolimata paljude kogudusejuhtide kurbusest.⁷ Veel 1940. aastal kaebas peakonverentsi esimees James McElhany St. Paulis Minnesota osariigis: „Teie, vennad ja õed, kes te olete täna siin ja olete meie koguduste liikmed, teil on kahtlemata meeldiv omada pastoreid, kuid kas te teate, et enamus meie jutlustajatest peaks jutlustama evangelistidena, mitte teie eest hoolt kandma? See on Issanda plaan.“⁸ Paljud juhid jagasid tema pettumust ja nägid kohalike koguduste pastorite levikus needust nii kohalikule kogudusele kui evangelismile.

Seega muutus pastorite ülesanne adventismi esimesel sajandil oluliselt. Algaastatel oli ülesandeks peamiselt Jumala ülejäänud rahva ühendamine ja Kristuse peatse tuleku ootuses patu võitmine, mis kasvas hiljem noorte kristlaste eest hoolitsemiseks, nende ettevalmistamiseks misjonitööks ja evangeeliumisõnumi viimiseks kõigi rahvasteni. Pastoraalset tuge pakkusid alguses koguduse tavaliikmed ning alles hiljem lisandusid kohaliku koguduse pastorid.

Tänapäeval kasvab liikmete arv ordineeritud pastori kohta kiiresti. 1800. aastatel oli iga pastori kohta 130 liiget, 2017. aastal aga juba 1100 liiget.⁹ Seetõttu on muutumas ja laienemas ka pastori roll. Ka uued põlvkonnad (milleniaalid ja Z-põlvkond)¹⁰ mõjutavad seda, millist osa oodatakse pastorilt kohalikus koguduses. Kui mõelda ka kohalike koguduste ja ülemaailmse kiriku kahanevatele võimalustele, on päris kindel, et seitsmenda päeva adventpastori rollis tuleb märkimisväärseid muutusi.

Stanley A. Hudson on adventkoguduse pastor ja varasem pastorite ühenduse sekretär Ameerika Ühendriikides.

Ajakirjast Ministry (juuni 1997) tõlkinud Jaanus-Janari Kogerman

1. James White, Review and Herald, 1. aprill 1858.
2. Uriah Smith, Review and Herald, 1. august 1865.
3. Ellen G. White, „Consecration and Diligence in Christian Workers“, märkused pastoritele 1883. Aasta peakonverentsi töökoosolekul, Review and Herald, 24. juuni 1884.
4. James White, „The Cause at Large“, Review and Herald, 5. juuli 1881.
5. W.A. Colcord, New York Independent, 1891 oktoober.
6. A.G. Daniells, Kogudus ja teenimine (Riverside, Jamaica: Watchman Press, 1912), John Fowler, Adventist Pastoral Ministry (Boise, Idaho: Pacific Press Pub. Assn., 1990), lk 3.
7. Bert Haloviak, „Longing for the Pastorate: Ministry in Nineteenth-Century Adventism“, avaldamata kirjatöö.
8. J. L. McElhany, Fowler teoses, lk 11. See oli peakonverentsi nõukogu aastakoosolekul 1940. aastal. Ta kirjeldas arenguid, mida ta nägi pastoraalses hoolituses: “Ma soovin selle kogu tähelepanu pöörada faktile, et me oleme Issanda plaanist kaugele hälbinud.”
9. Tõlkija täiendus värskeima statistikaga
10. Tõlkija täpsustus