Päevast, mil liitlasväed 27. jaanuaril 1945. aastal Auschwitzi vabastasid, on möödas 75 aastat. Praegu on meie seas alles vähe neid, kes sellest eluga välja tulid. Veel vähem neid, kes jagaksid oma lugu. See on õudus, mis on jälitanud Euroopa lugu tänaseni.
Ka adventistidel on selles loos oma väike osa: mõned varjasid ja kaitsesid juute, mõned lõpetasid ise surmalaagrites.
Külastage adventkogudust Lätis Riias ja te leiate selle hoone kõnniteelt väikese Taaveti tähe. Linnaruumi puistatud tähed on mälestusmärk vapratele kodanikele, kes natsliku okupatsiooni ajal juute aitasid või varjasid.
Mitte kaugel sellest tähest on teinegi täht – tagasihoidliku puumaja juures, mille teisel korrusel elas kaks adventõde. Nad võtsid enda juurde 17-aastase juudi poisi ning varjasid teda oma eluga riskides. Nende lahkus viis selleni, et juudi soost poiss pöördus kristlusesse. Ysack Kleimanisest sai lõpuks adventpastor ja Läti üks tõhusamaid hingede võitjaid.
Ungaris päästis László Michnay üle viiekümne juudi elu, peites neid koguduse majades ja töötades selle nimel, et nad saaksid põgeneda.
„Oli väga vähe inimesi, kellel oli sellise tegevuse jaoks julgust,” meenutab Michnay tütar Magda Berzenczey, viidates adventistidele, kes natside valitsemise ajal juute aitasid. „Jah, neid oli, aga oleks pidanud olema rohkem, palju rohkem.”
Michnay ehitas juutide päästmise nimel üles salavõrgustiku ja tema ustav abikaasa Jolán, Iisraeli ema, toetas oma meest kogu südamest.
Selle päästeoperatsiooni keskmes oli adventkoguduse hoone Bertalai tänaval, juutide geto lähedal. Kartmatu pastor peitis juute väikestes tubades, koridorides, keldris, pööningul ja treppide all ning lava taga. Ta ei teinud mingit vahet juudi soost adventistidel ja juutidel. Michnay püüdis abistada iga abipalujat.
Auschwitz sümboliseerib natside surmalaagrite õudust ja genotsiidi, millega hävitati kuus miljonit süütut elu. Ka adventistid ei olnud surmalaagrite suhtes kaitstud.
Dokumentaalfilmis, mis tutvustab Trans-Euroopa divisjoni (TED) 90-aastast ajalugu, räägib TEDi president Raafat Kamal lugusid lootusest ja julgusest, mis inspireerivad meid tänagi. Nende lugude seas on ka Poola uniooni presidendi Ryszard Jankowski tunnistus sellest, kuidas üheksa tema pereliiget deporteeriti Auschwitzi ja Ravensbrücki, kuna nad olid ustavalt hingamispäeva pidanud. Enamus neist suri laagrites.
Jankowski jagas oma lugu rääkides ka seda, et nende pereliikmete ustavus innustas teda misjonitööd tegema. (Videos algab Jankowski tunnistus 11. minutil.)
Holokausti mälestuspäev on enamat kui ajaloo õppetund. Selles sisaldub tungiv mõte, et ajalugu ei tohiks korduda.
„Natside okupeeritud Poolas tapeti surmalaagrites üle ühe miljoni inimese, enne kui laagrid 1945. aasta jaanuaris vabastati. Mäletamisest ei piisa ja möödaniku õppetunnid unustatakse kiiresti,” sõnas TEDi president Raafat Kamal. „Täna on kurjusel ja vihkamisel uus nägu ja adventkoguduse misjonitöös on sellele leevendust. Tehke Jeesuse Kristuse jüngreid, kes elavad Tema armastuse tunnistajatena ja kuulutavad kõigile inimestele igavest evangeeliumi, kolme ingli kuulutust, kuni Tema peatse tulekuni.”
„Holokausti õudus ei ole ajaga tuhmunud,” sõnas TEDi peasekretär Audrey Andersson. „Pigem paneb aja möödumine meile kõigile suurema vastutuse töötada lepituse nimel seal, kus on sõda ja lahkhelid, et tagada see, et need sündmused mitte kunagi ei korduks.”
Täna kurvastame nendega, kes leinavad. Me mälestame neid, kes toetasid tagakiusatuid, ja me pühendame end Miika 6:8 väljendatud tarkusele: „Tema on andnud sulle teada, inimene,mis on hea. Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga?”
In English