Täna saame teiega siin Meie Aja viimasel lehel kokku 12. korda. Üks aastaring saab täis. Võtta ühe aasta jooksul igas kuus aega, et teha avalikku kokkuvõtet oma suhtest Jumalaga – see ei ole iga kord kerge olnud. Aga see on õpetanud mulle midagi väga väärtuslikku: meie suhe Jumalaga ongi avalik. Ja mitte kord kuus, vaid iga päev, „olles alati valmis kostma igaühele, kes teilt pärib aru lootuse kohta, mis teis on.“ (1Pt 3:15)
Me, eestlased, oleme valdavalt privaatsed inimesed. Me hoiame oma suhteid, seisukohti, mõtteid ja tundeid enamasti endale või jagame väikese ringi lähedasemate inimestega. Mõnikord kartusest, sest teame isegi, et need ei peegelda parimal viisil Teda, kelle järgimiseks oleme ristimisvees avaliku tõotuse andnud. Mõnikord hirmust, et meid võidakse tahtmatult või ka tahtlikult valesti tõlgendada. Teinekord hoopis seetõttu, et me ei usu, et need võiksid kellelegi väljaspool lähiringi üldse korda minna.
Meie suhe Jeesusega ei ole aga meie eraasi. See on jagamiseks kõigiga. Ja nagu ma aasta tagasi seda epiloogi alustades üsna ruttu taipasin, on tahtlikkus või tahtmatus seda suhet teistega jagada parim indikaator sellest, kui terve see suhe on. Minu suhe Jeesusega ei ole nende 12 kuu vältel olnud alati hea. Tõtt-öelda on see aasta olnud vaimulikult raske aasta täis sisekaemust, sageli enesesüüdistust (ja kahjuks ka teiste), julgusetust, küsimusi, kiusatusi ja hulgaliselt libastumisi. Ma palun andeks neilt, kes on minu kõrval ja kaugemal seepärast kannatanud.
Aga mingil imelikul, imepärasel kombel on tunda erilist juhtimist just siis, kui oled valmis kõigele vaatamata ikkagi tunnistama oma lootusest Jeesusesse. Lootusest, mis kannab läbi kõigist kogemustest, ka tumedatest. Ja just seetõttu on epiloog kinkinud mulle rohkem, kui ma oleksin osanud arvata. Ma palusin, et mul oleks midagi teile anda, aga sain hoopis ise rohkem, kaugelt rohkem, kui oskasin paluda.
Kuna mina sain alustades kaasa julgustus- ja õnnistussõnad Küllilt, 2018. aasta epiloogi autorilt, tahan need ka järgmisele epiloogi kirjutajale edasi anda. „Ole vahva ja tugev! Ära kohku ja ära karda, sest Issand, su Jumal, on sinuga kõikjal, kuhu sa lähed!” (Jo 1:9)
Armas 2020. aasta epiloogi kirjutaja, ole vahva, sest Jumal on tõesti sinuga kõikjal, kuhu sa lähed. Ka siis, kui tundub, et see ei ole koht, mida tahaksid kõigiga jagada. Võta meid kaasa sinna, kuhu sa lähed, et meiegi saaksime julgustatud, kinnitatud, innustatud ja õnnistatud. Aitäh sulle, et tahad meiega jagada oma teekonda läbi aasta.
Ja kõigile, kes lõppeva aasta jooksul on siin, sel viimasel lehel, saanud osa minu suhtest Jeesusega, tahan tänutäheks kinkida tagasihoidliku luuletuse.
Isa, Sa tead et ma tihti
ei kuula, ei taha, ei saa,
ei lase Sind südame kihti,
kus alles on Ise! ja Ma!
Ja paistab siis rada nii pime
ning tundub, et üldse ei näe.
Siiski alles on juhtimine,
kui Su kätte taas usaldan käe.
Palun, Isa, Sa võta mu tahe
ja puruks löö Ise! ja Ma!.
Palun, lõplikult ületa vahe,
mis jätab mind Jumalata.
Anna andeks, et vahel ei palu,
ei mõista, ei usu, ei tea,
et ma tihti ei usalda valu,
kus abi ja elu ja hea.
Ma palun, ma nii väga palun:
võta ära mu Ise! ja Ma!.
Anna, et lõputult talun
ja piiritult armastan ka.
Aita, et tahaksin anda,
et ei küsiks, et miks ja kas pean.
Et ma ustavalt võtaksin kanda
Su koorma, mis kerge ja hea.
In English