Noore ema tee: Revisjon (osa 2)

revisjon — nimisõna järelevaatamine, läbiuurimine, revideerimine; (keskld revisio (uuesti) üle- v läbivaatamine < ld revidere uuesti nägema) 

2. OSA: JUMAL

Eelmises osas: laps käes ja emadus peal, asusin oma seikluse iseloomu kaardistama. Selle taustal aga kumises veel lapsemõtete-eelsest ja raseduseaegsest perioodist erinevate nõuandjate ja kommentaatorite suurte ennustuste kaja. Võtsin kõige põhjapanevamad lähemale vaatlusele...

Ennustus number 2: Lapse saamine tagab täielikuma pildi Jumalast.

Vaatlustulemustest tehtud järeldus:

Selle asjaga on lood nagu nii mõnegi teisega – universaalset tagatist selle kohta, kas ja kuidas täpselt lapsevanemaks saamine muudab värske lapsevanema ja Jumala vahelist suhet, ei tundu olevat. Iga uus kogemus kätkeb endas võimalust leida värske vaatenurk enesele ja Jumalale. Mõnikord avaldub see suurtes maailmavaatelistes maavärinates, teinekord mininihetes siin ja seal... Väita, et lapsevanemaks olemine on kuidagi Jumalast sotti saamise eeltingimus, ei tundu kuidagi ei õige ega õiglane. Küll aga on see üks viise ennast ja oma Loojat läbi mõelda. Oma emadusmätta otsast saan rääkida ainult neist ümberreastumistest, mis minu ja Jumala asjaajamistes aset on leidnud – et vaid kirjeldada, mitte ette kirjutada.

Minu jaoks ei seisnenud kõige tähendusrikkam ja tuntavam muutus selles, et oleksin kuidagi Jumalast paremini aru saanud või leidnud mingi ainulaadse akna Tema olemusse.

Jumal-ohvritooja. Ruben süles, kriibib metafoor oma ainusündinud poja andmisest küll valusalt ja veriselt hingepõhja sügavusteni välja... kuid mu tunnetus Jumala kõige-kallima ära andmisest miskipärast sellest ei muutu. Võib-olla segab kolmainsuse doktriin selle kujundi täielikku ülekannet – see ainsuse pool annaks justkui olukorrale teistlaadi lisamõõtme?

Jumal-ohver. Ruben süles, mõtlen elu ja filmide stsenaariume läbi ja mõistan, kui iseenesestmõistetav tundub enese elu andmine tema elu eest. Lihtsalt üdini loogiline ja loomulik. Tingimusteta. Küsimustki pole. Asjad lihtsalt on nii... kuid olen Jumalast juba pikemat aega midagi sarnast kahtlustanud – et need aegade-eelselt loodud päästeplaanid ei sündinud pikkade strateegianõukogude sabas, külmade kaalutluste tagajärjena, kuna selline manööver annab optimaalse tulemuse. Jumal annab oma elu inimeste eest – tingimusteta –, sest selline Ta lihtsalt on. Küsimustki polnud, kuni vaenlane selle küsimuse leiutas ja üldsusele ette söötis.

Pigem tajun olulisimaid nihkeid eneses – selles, kuidas mina Jumalasse suhtun, kuidas Temaga suhestun.

Jumal-kaitsja. Ruben süles, palvetan uusi palveid. Minu laps sõltub minust – ta heaolu ja areng, ta elu ja tervis, ta olevik ja tulevik. Nii palju võimalusi! Nii palju võimalusi nii palju totaalselt tuksi keerata! Ja mis kõige hullem, nii palju seda, mille üle mul mingit kontrolli pole. Haigused ja õnnetused, vussis tingimused, mu enese pimekohad ja hinge kodeeritud väärastumised. Minust ei piisa kau-gelt-ki, et talle kõike seda head tagada, mida talle loodan. Minu laps sõltub minust ja mina sõltun oma inimlikus teovõimetuses nüüd veel võimsamalt, meeleheitlikumalt, Jumalast. Mitte enda jaoks, vaid Rubeni jaoks. Palvetan neid palveid – et Jumal oleks minu lapse täiuslik vanem ja kataks kõik need lüngad, mis mu ette, mu taha ja mu enese sisse haigutama jäävad.

Jumal-andja. Ruben süles, toon tänu teisiti kui enne. Rõõmu valgel tänan kõige hea eest, mis meie elus on, ja ülalmainitud hirmu valgel kõige halva eest, mis olemata on. Laps on justkui vähendanud õnnistuste iseenesestmõistetavust ja lisanud kaalu Jumala kingituste erakordsusele.

Ja seda, mille eest tänulik olla, leidub lademetes.