Lapsevanemad on enamasti oma soovides sama meelt Taavetiga, kes palvetas Jumala poole tänumeeles ja lootuses: „... et meie pojad oleksid noorpõlves nagu hästi kasvatatud taimed, ja meie tütred nagu templi ehituses ilusasti voolitud nurgasambad.“ (Ps 144:12)
Palju on räägitud vajadusest tõsta peres ja kogu ühiskonnas meeste ja isade rolli olulisust. Usun, et ka Taavet asus põlvedelt tõustes tegutsema. Ja tänapäevalgi on isad võtnud selles osas rohkem vastutust. Vahel aga jäävad isad emade varju, justkui oleks nende osa lastekasvatamise (kasvamise) vallas tagasihoidlikum. Arvan, et isade roll on kindlasti väga oluline. Naised ja emad saavad selles osas palju kaasa aidata, et isad julgeksid ja tahaksid rohkem niisugust vastutust võtta. Siin kerkib esile ema usaldus ja austus isa suhtes, sest laste kasvades on emal vaja isa jaoks ruumi teha, et isa saaks lapse elus aktiivsem olla.
Kui ema annab lastele emotsionaalset turvalisust ja õhutab neid ettevaatlikud olema, siis isa ülesanne on anda oma printsessidele ja printsidele justkui tiivad, mis neid edasi kannavad. Eesmärgiks on anda julgust riskide võtmiseks, hingetugevust elus hakkamasaamiseks ja uudishimu maailma avastamiseks.
Isa mõju kohta lastele on tehtud hulgaliselt uuringuid ja jõutud järgmiste tulemusteni:
Uppsala ülikooli arsti dr Anna Sarkadi kokkuvõttes 24-st isadega seotud uuringust on leitud, et kui isad lastega tegelevad, on poistel vähem käitumis- ja tüdrukutel psühholoogilisi probleeme. Ronald Rohneri uurimistöös väidetakse, et isa armastus aitab suuresti kaasa lapse isiksuse arengule. Isaga koos mängimine aitab lastel kasvades tugevaid suhteid luua. Psühholoog Melanie Horn Mallers on kirjutanud, et isaga mängimine tuleb kasuks, sest hilisemas elus tunnevad lapsed end enesekindlamalt, oskavad probleeme lahendada ja tulevad paremini toime stressiga.
Kuulasin mõni aeg tagasi ühe naise lugu, kes rääkis, et tema oli väiksena rohkem issi tütreke. Ta meenutas lugu sellest, kuidas ajal, mil asju oli vähe saada, igatses tema endale puukotasid, mis olid tol ajal väga populaarsed. Tütre soov sai täidetud, aga natuke teistmoodi kui tänapäeval asjad käivad. Isa hankis väga tugevast ja vastupidavast puidust klotsid, voolis neist tallad ning kinnitas taldadele nahast pealsed. See võttis aega ja nõudis pühendumist, sest isa tegi midagi niisugust esimest korda, aga ta sai töö valmis. Nii sai tütar endale soovitud jalanõud. Mis siis, et nahast osa tuli isal tihti parandada, sest raske puittald rebis kinnised katki ja nendega oli natuke raske käia – ikkagi olid need igatsetud puukotad.
Eelnev lugu on jäänud selle naise meelde pikkadeks aastakümneteks. Ja mitte ainult lugu, vaid teadmine, et tema seljataga on isa, kelle peale saab loota, kes teda toetab ja aitab, ning sellega koos on temas ka usk inimeste headusse ja abivalmidusse. Samuti on isa eeskuju aidanud tal endal olla pühendunud, hooliv, tähelepanelik ja abivalmis teiste inimeste vastu. Sellisest eeskuju jätmisest on kirjutatud Piiblis Tt 2:7: „...näidates iseennast heade tegude eeskujuna ja pakkudes rikkumatut, väärikat õpetust...“
Isarollist rääkides on ikka ära märgitud seda, et isa on oma lastele eeskujuks. Laps ei tee mitte seda, mida talle öeldakse, vaid seda, mida talle eeskujuna näidatakse. Isa on tugevuse ja tarkuse etalon ning seega eeskujuks nii poegadele kui ka tütardele. Sellist vastutust ei ole kindlasti kerge kanda. Hea on aga, et seda ei pea tegema oma jõust üksi pingutades. See on küll igapäevane töö iseendaga, kuid peamine on võtta aega, et põlvedel jõudu ja tarkust küsida ning olla ühenduses Jumalaga, kellelt tuleb kõik, mida vaja.
In English