On 22. juuli hommik, päike paistab, vihma ei saja, tõotab tulla ilus päev. Ruttan Tartu kiriku juurde, et sealt koos teistega edasi sõita Viljandimaale Olustvere Kungla tallu perekond Noorkõivu kodukohta. Sinna on täna hommikul teel paljud Eesti adventkoguduste eakad liikmed, just seal algab täna eakatelaager. Oleme teel üle tunni ja autoaknast välja vaadates leiame, et küll on ikka ilus see Eestimaa loodus, eriti Viljandimaal. Jõuame kohale lipuheiskamise ajaks. Kohal on juba päris palju inimesi ja mitte ainult eakad, vaid ka palju nooremaid ning lapsi.
Meid võtab vastu selle laagri hing ja korraldaja Viktor Noginovski ja pererahvas. Lipuheiskamise tseremoonial ütleb avasõnad David Nõmmik. Ta soovib kõigile Jumala õnnistust ja palub meeles pidada kolme asja: et me säilitaksime terve usu, armastuse ja kannatlikkuse.
Nüüd astub lipu juurde Ilja Stepanov, ta soovib kõigile Jumala armu ja rahu ning avab lipu. Ilus sinine lipp. „Sinine on taeva värv, see on Jumala armastuse värv ja meie armastuse märk,“ ütleb Ilja ning tõmbab lipu üles lehvima.
Laulame koos laulu „Meil on see lootus“, Irene Vari ning Hanna-Liisa Jallai eestlaulmisel. Nüüd tuleb meid tervitama Anelle Noorkõiv. Ta soovib meile kõigile õnnistusrikkaid hetki Kungla talus.
„Kungla rahvas on hea rahvas, kuninglik rahvas,“ ütleb Ilja Stepanov, „ja et me siin oleme, on Jumala juhitud valik.“ Tänusõnad pererahvale ütleb ka Viktor Noginovski.
Imetleme veidi tuules lehvivat ilusat sinilippu ja koguneme siis hästi suurde telki. Telk on küll suur, kuid rahvast on nii palju, et osa meist peab ikka väljas istuma. Selgub, et koos on 120 inimest ja on loota, et laagrilisi tuleb veel juurdegi.
Alustame laagriteenistust lauluga „Sinu nimel, armas Jeesus, seda tundi algame“, palve teeb Viktor, ta palub Taevaisa õnnistust pererahvale ja kõigile kokkutulnuile ning ikka rõõmsat meelt.
Lauluga esinevad Tallinna noored seeniorid, musitseerib Irene Vari.
Oma luuletusi loeb Ella Tust. Seejärel astub oma rõõmsa naeratusega meie ette David Nõmmik. Ta soovib kõigile Jumala õnnistust ning räägib, mida tähendab olla eakas ja milleks peab seenior ärkama. Meil on ju eriline ootus ja lootus, meie eluiga möödub kiiresti, iga aasta meie elus on väga väärtuslik. Ka vanaduses on võimalik õnnelik olla; isegi siis, kui kõrval ei ole kedagi, oled üksi jäänud, võid sa õnnelik olla, sest sa tead, et Jumal on sinuga. Js 46:4 on ju tõotus: „Teie vana eani ma olen seesama ja teie hallide juusteni ma kannan teid.“ See tõotus on meile väga tähtis, elu on vaja lõpetada õigesti. Tuleb avastada and – millega teisi teenida. See laager on väga vajalik, ta avab meie annid. Tallinna seeniorid laulavad ning loevad luuletusi ning siis läheme lõunale.
Noored kokaneiud ootavad meid juba suure supipotiga. Sööme maitsvat kanasuppi ja lisaks veel soolaube, juua võib magusat õunamahla. Kui kõht täis, tutvume veidi ümbrusega ja ongi lõuantund möödas.
Õhtupoolne osa algab ühislaulu ja palvega, meiega on Valdek Lõhmus. Viiulimänguga rõõmustab meid Hanna-Liisa Jallai. Nüüd aga antakse sõna Linda Varile, kes räägib sellest, et me oleme Jumala kogudus ja reisil Kaananimaale. Raskusi ületame Jeesuse jälgedes astudes, üks pilk risti peale päästab meid ja me läheme sisse kuldsest väravast.
Pärast Lindat kõneleb meile Eduard Vari. Ta ütleb, et me oleme praegu iisraellaste laagri puhkepeatuses, seesama pilvesammas on ka meiega, mis oli kunagi iisraellastel Egiptusest tulles. Siit laagrist ära minnes oleme me palju rikkamad kui tulles.
Edasi kuuleme taas luulet: Aino Ormus loeb oma loomingut.
Kuid siis pannakse proovile meie teadmised. Tallinlased teevad viktoriini, tuleb vastata päris paljudele küsimustele. Mõnele ei meeldi enam viktoriinid, sest vana pea ei mäleta enam kõike. Küsimused ei ole aga eriti rasked ja nendele vastamine ei võta palju aega.
Nüüd kuulame Katrin Dreilingult luuletuse, mis räägib Jumala armastusest, siis laulame koos ja teeme lõpupalve.
Algab vaba aeg, mille vältel tutvume tähetorniga, mille Oskar Noorkõiv ise on üles ehitanud. Et väljas on veel valge, ei saa veel kuu ega tähtedega lähemalt tutvuda, kuid meid viiakse tähetorni alumisele korrusele, kus Oskar näitab, mida elekter inimestega teha võib. Julgemate peal näidatakse, kuidas inimene täitub elektriga, nii et temale lähenedes saab särtsu. Veel aeti meie Lindal juuksed peas püsti, näidati vikerkaart ja palju muud. See oli tore elamus.
Kellel on kõht tühi, võib nüüd sööma minna, sest on õhtusöögi aeg. On küll tuuline õhtu, ent siiski tehakse üles lõke, mille ümber istume ja jutustame. Kui pimedamaks läheb, on soovijail võimalus tähetorni kõrgemal korrusel Kuud ja Jupiteri vaadata.
Ööbimine on sisse seatud kunagise lauda lakas ja telkides. Lakapealne on madratseid ja diivaneid täis ja virn tekke on kapis ning uus valge trepp viib lakka. Lakas põlevad lambid, nii et terve öö on valge. Küll on pererahvas palju vaeva näinud, et meil oleks hea olla! Oleme kõik väga tänulikud Taevaisale ja pererahvale.
Öö möödub kiiresti, äratus pidi olema 7.30, kuid juba kell 6 on kõikjal liikumist ja jutustamist, kuidas keegi magas ja mida unes nägi. Kõik on rõõmsad ja rahulikud.
Kell 8 oleme kõik jälle suures telgis. Ilja Stepanov soovib meile Jumala õnnistust ja ligiolu ka selleks päevaks. Alustame laulu ja palvega ning siis võtab sõna Vahur Lips. Ta räägib, et meil on veel armu ja rahu aeg, aga võitlus käib, sest hingevaenlane töötab. Meil tuleb igal hommikul oma vahekorda Jumalaga uuendada ja elada Püha Vaimu juhatusel, et olla valmis, kui Jeesus tuleb. Ilja Stepanov kutsub üles palvetama nende eest, kellel on mured. Paljudel on eestpalvesoovid oma lähedaste pärast. Pastorid, kes viibivad laagris, tulevad ette ja palvetavad kõikide eest.
Hommikusöögiks on igaühel oma kaasavõetud maiuspalad, mida jagatakse ka teistega. Kuum vesi, tee ja õunamahl on pererahva poolt.
Kell 9 oleme jälle kõik telgis. Meiega on Roland Lõhmus. Ta tänab Jumalat kõige eest ja ka selle eest, et Ta on kinkinud meile võimaluse tähetornist isegi kosmost vaadata. Veel rohkem täname aga Jumalat selle eest, et meil on võimalus endil kunagi seal olla.
Nüüd toimub eilse viktoriini võitjatele auhindade jagamine ja siis esinevad põltsamaalased lauluga. Oma luuletusi esitavad Helju Judanov ja Eha Lobjakas.
Uurimusest pikaealiste elust räägib Alla Nõmmik. Kui tahad kaua elada ja terve olla, pead elama ja toituma tervislikult. Toit peab olem mitmekesine, eriti vajalikud on kaunviljad, tomat, brokkoli, lillkapsas, sojatooted, linaseemned ja kiudained, et ennetada vähktõbe. Tähtis on kehaline tegevus, liikumine, võimlemine, kuid hoiduma peaks ülepingest
On jälle luuletuste aeg. Selgub, et Taevaisa on paljudele eakatele andnud luuleanni, millega teisi rõõmustada. Oma luuletusi loevad Erna Tõrvast, Lembit ja Niina Kohilast, Ella Tallinnast, Valdek Lõhmuse õe luuletusi loeb Galina.
Nüüd aga tuleb Noorkõivude perenaine Anelle ja loeb ette sõnumi, mis tuli Inglismaalt. Sõnumis on tervitused ja õnnistussoovid seenioridelaagri perele Ülo Pärna perekonna poolt. Ka Kalju Johansonil on meile midagi öelda. Ta teatab, et Inglismaal tahetakse kehtestada pühapäeva kui puhkepäeva seadus, 79% elanikest on selle poolt, et pühapäev oleks ametlikult puhkepäev. Ka meil tuleb selleks valmistuda.
Nüüd aga võimleme Veera Lõhmuse juhendamisel. Kõik teevad seda hea meelega, sest istumine teeb ihuliikmed kangeks.
Edasi hakkame vastama viktoriiniküsimustele, mida esitab David Nõmmik ja mille koostas Viktor Noginovski. Viktoriin on huvitav ja jõukohane enam-vähem kõigile ja eks vastavad ikka need, kes teavad.
Vahepeal laulvad meile lapsed ja siis mängivad oma pillidel Rutti ja Hanna-Liisa Jallai. Alles lapseohtu Hanna-Liisa on juba nii osav oma viiulil: hästi mängib, leiavad kuulajad. Aga nüüd hakkab lõuna lähenema ja David Nõmmik teeb selle osa lõpupalve.
Täna lõunaks on borshisupp, mille tublid peretütred on valmistanud, soolaoad ja kohupiim. Kõik on väga maitsev ja kiidu- ning tänusõnu on palju.
Kui kõht täis, alustame oma koosviibimist ühislaulu ja palvega, kuulame viiulipala Hanna-Liisa esituses ja siis laulab meile Voldemar Rosin. Tema esinemist oodati juba eile, kuid ta tundis end halvasti ja arvas, et ei saagi laulda. Tema pärast palvetasime ja täna on kõik hästi, tänu Jumalale, kes on meiega ja kuuleb palveid.
Seejärel on meie ees Valdek Lõhmus, kes esitab küsimuse: kas sellist laagriton vaja ? Vastus on võimas jaa! Valdek tänab Jumalat, et Ta on kõikide Jumal, et Ta on liitnud meid ühiseks pereks ja on meiega.
Aga nüüd kutsutakse ette Oskar Noorkõiv oma perega. Tänusõnadel ei ole lõppu, perenaine saab ilusa lillekimbu, aplaus on tugev. Täname selle tohutu töö eest, mis nad meie heaks tegid, et meil oleks siin hea olla, et me oleksime õnnelikud. Südamlik tänu pererahvale!
Nüüd laulab meile taas Voldemat, kelle võimas hääl paneb telgi võbisema.
Sõna võtab Rein Käsk: „Me oleme teelised, kui kaua keegi teel on, me ei tea, aga see teekond lähendab meid. Igaühel meist on oma koorem kanda, kuid vahel tuleb aidata ka teiste koormat kanda, kui keegi ise ei jõua. Meie kõige suurem abiline on aga Jeesus, kes aitab kanda kõikide koormat. Jumal õnnistagi meid kõiki!“
Põltsamaalased laulavad nüüd enda loodud sõnadega laagrilaulu. Selle laagri ajal on selgunud, et meie seenioride hulgas on ikka väga palju andekaid inimesi, kes oma andega teisi teenivad.
Nüüd laulame jälle kõik koos ning see laul jääb viimaseks selles laagris, sest aeg on lõpetada. Lõpupalve teeb Mart Vari, tänades Jumalat kõige eest ja öeldes: „Kui Sa oled meid äratanud, siis aita, palun, märgata ka teisi aidata.“
Meie viimane ühine tegevus on lipu langetamine. Mart Vari seisab juba lipuvarda kõrval ja on valmis seda langetama, meie kõik elame selle maguskurvale hetkele kaasa. Lipuvarda kõrvale tuleb ka meie laagri kõige eakam inimene, meie alati naeratav ja rõõmsameelne Eduard Vari, kel aastaid 80, ja tema abikaasa Linda.
Lipp on langetatud, viimased sõnad lipu juures ütlebki Eduard. Ta tänab Jumalat, pererahvast ja kõiki laagrist osavõtjaid nende toredate päevade eest ja soovib kõigiga uut kohtumist, kui mitte siin maa peal, siis üleval taevas.
Et ikka meenutada seda laagrit siin Kungla talus, lahket peerahvast, ilusat loodust ja kõiki neid armsaid inimesi, kes sellest laagrist osa võtsid, tegime ka ühispildi tähetorni trepil.
Laager on lõppenud. Üksteise järel veerevad minema autod ja nendega koos ka inimesed. Lahkumine on soe ja südamlik. Kui paljud meist saavad järgmisel aastal seenioridelaagrisse tulla seda meie ei tea. Kuid ütleme siiski: kohtumiseni!
In English