Kas te olete kogenud, kuidas miski, mis teile varem väärtusetu oli, võib ühel hetkel muutuda väga väärtuslikuks?
Minu ema kinkis mulle põhikooli ja gümnaasiumi ajal igas kvartalis hommikvalve vihiku ja õppetüki. Võtsin need vastu ja viskasin voodi all asuvasse mahukasse kasti, unustades, et need üldse seal olid. Igal kvartalil lisandus sinna kaks juurde.
Kui ma ülikooli läksin, müüsime lapsepõlvekodu maha ja kogu elu tuli kokku pakkida ning üleliigne ära visata. Selle voodialuse kastini jõudsin ma viimaste seas. Mäletan hästi, kuidas istusin avatud kasti ees ja mõtlesin, mida teha. Vihikud võtsid kõvasti ruumi, kõik muu üleliigse olin juba ära visanud ning olin üsna kindel, et neid ei ole mulle kunagi vaja. Aga miski minus ei lubanud vihikuid ära visata ja nii ma pakkisin need kokku ning tarisin kaasa.
Läks terve dekaad, et ma need vihikud välja otsiksin ja annaksin neile koha raamaturiiulil. Ja läks veel aega enne, kui need vihikud, mis olid varem lihtsalt ballast, minu jaoks üheks väärtuslikumaks varaks said – millekski, mis mind sageli vaimulikult toidab.
Neid hinnalisi tekste lugedes mõtlen tihti, et „mis siis kui“... kui ma oleks sellel kolimise õhtul ammu aega tagasi otsustanud need välja visata või mitmetel järgmistel kolimistel leidnud, et nad võtavad liiga palju ruumi?
Miks ma seda ei teinud? Üks hästi vaikne „mis siis kui“ hoidis mind tagasi. Nii vaikne, et see ei olnud ehk teadlikki. Mis siis, kui Jumalal on minu jaoks ikkagi mingi plaan?
See on justkui õhkõrn niit, mis ikkagi seob, vaatamata kõigele. Minu jaoks olid need vihikud, tolmukübe usku, mille alalhoidmises ei olnud minul endal tegelikult eriti suurt osa. Kellegi teise jaoks, kes on ära eksinud, on see midagi muud. Vana kutse jõuluteenistusele, endine sõber kogudusest, keda vahepeal Facebookis vaatamas käid, raamat, mida pole aastaid lahti teinud, Meie Aeg, mis kuskil alles on, sest „mis siis kui“.
Mingis mõttes tarime neid koguduseliikmeid, kes enam meie hulka ei tule, kaasas nagu mina oma vihikuid. Nad on nimekirjas, on kuskil olemas, aga sellest nimekirjas olemisest ei sünni mingit käegakatsutavat väärtust koguduse ega ka inimese enda jaoks. Ja mõnikord tundub, et milleks tassida. Aasta, kaks, kümme, viisteist – mis kasu sellest on?
Aga mis siis, kui tuleb see päev, kui see peaaegu olematu niit inimese koguduse juurde tagasi toob?
Ma võin omast kogemusest öelda, et see, kes tagasi tuleb, ei tule kunagi enesekindlalt. Ta tuleb koos terve koorma mis-siis-kuidega. Mis siis, kui keegi mulle tere ei ütle? Mis siis, kui minult küsitakse, kus ma olnud olen? Mis siis, kui ma ei ole mitte kellegi jaoks enam väärtuslik?
Kas inimene, kes on kaua kogudusest ära olnud, on tagasi tulles väärtuslik? Jah, muidugi on, tahaks kohe innuga öelda. Meid on vähe ja iga inimene, kes tuleb ja on valmis kogudusse panustama, on väärtuslik kogudusele ja Jumalale.
Aga teate, kui inimene tuleb tagasi, olles ära olnud ja tundes end väga vähe väärt olevat, siis vajab ta kõige enam äratundmist, et ta on väärtuslik lihtsalt iseenda pärast. Mitte tunnistuse pärast, mida jagada, mitte panuse pärast koguduse ellu annete või annetuste näol ega ka mitte tühja koha pärast, mis nüüd täidetud on. Ei, väärtuslik tema enda pärast – on alati olnud ja alati jääb, „ sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt“! (Jesaja 43:1)
Mis siis kui just sina saad seda väärtust kellelegi kinnitada?
In English