Kui Jeesus rahvast õpetas ja tahtis neile Jumala riigist pilti luua, siis kasutas Ta tihti üles kasvamise metafoori. Ta võrdles Jumala riiki sinepiivakesega, mis on väikseim kõigist seemneist maa peal, kuid mis kasvab kõigist taimedest aias suuremaks ja ajab suured oksad, nii et linnud saavad sinna pesa teha (Mk 4:30–32). Tähendamissõnas külvajast võttis Ta üles kasvamise eeldusena vaatluse alla erinevad pinnased (Mk 4:3–8). Ta rääkis ka umbrohust, mis kasvab külvatud vilja kõrval (Mt 13:24–30) ning sellest, et vili tärkab, loob pead ja küpseb iseenesest, põllumees ei pruugi isegi aru saada, kuidas see kõik toimub
(Mk 4:26–29).
Üles kasvamine on ilus kujund, hõlmates korraga nii täiskasvanuks saamise mõtet kui ka kõrgemale, Jumala poole jõudmist. Selles on loomulikkust ja samas mõistatuslikkust, sest taime kasvamine ei ole silmaga tajutav, ometi võib mõninga aja möödudes hoomata tohutut erinevust. Kevadel peenraid tehes tundub, et aed on avar ja ruumi on küllalt. Kui aga taimed on suve teisel poolel saavutanud oma maksimumkasvu, võib juhtuda, et peenarde vahel pole ruumi astudagi. Aednik peab juba külvamisel ja istutamisel arvestama taime kasvupotentsiaaliga, et taim kängu ei jääks.
Jumal on parim aednik. Laulja ütleb: „Su silmad nägid mind juba mu eos ja su raamatusse kirjutati kõik päevad, mis olid määratud, ehk küll ühtainustki neist ei olnud olemas.” (Psalm 139: 16) Jumal ootab ja vaatab iga sündivat last ning Tema jaoks on igaühe üles kasvamise jaoks parim plaan, ettekujutus sellest, mille jaoks, kuhu ja kuidas iga väikese inimese kaasa antud võimed ja anded parimal viisil sobima hakkavad, mida tuleks arendada ja mida kärpida ning vähendada (vt Jh 15:2). Värsketele vanematele on lapse kasvatamine paras väljakutse. Esiteks võib vanematel olla oma lapse suhtes Jumala ideaalist erinev ettekujutus ja teiseks peab Jumal hakkama vanemaid endid alles vanemateks kujundama-kasvatama. Väljakutsetest hoolimata on kogu protsess põnev ja kasulik, eriti siis, kui vanematel jätkub alandlikkust lasta Jumalal ennast juhtida.
Seemne külv tähendab algust. On võimalik külvata head ja on võimalik külvata halba. Raske on ette kujutada, et ükski vanem võiks oma armastatud võsukesele tahtlikult julgusetust või kahtlust, kalkust või upsakust külvata. Ometi võib see vabalt juhtuda nii peredes kui ka koguduses. Kartes ärahellitamist ja kiitmist, külvame kriitikat ja mahategemist. Hirmutatuna rangusest ja armastuse puudumisest kaldume kõikelubavuse kraavi. Tihti ongi kaks alget üheskoos: taevariik ja vaenlase poolt külvatud raihein (vt Mt 13:24–30). Kui raske on neid eristada! Kuidas hoida ennast õigel, tasakaalukal rajal, kui külvame seemneid oma lastesse ja usuteel alustajatesse? Laulja palub: „Issand, pane valvur mu suu ette, hoidja mu huulte uksele!” (Psalm 141:3) Jeesus hoiatab: „Aga kes iganes on püüniseks kellele tahes neist pisikestest minusse uskujatest, sellele oleks parem, et talle veskikivi kaela riputataks ja ta uputataks mere sügavusse.” (Mt 18: 6) Milline tohutu vastutus!
Seemne külviga on kiire. Mida varasem on iga, seda avatum on laps mõjutustele ja juhendamisele. Kolmandaks eluaastaks on lapse isiksuse põhijooned paigas. Viiendaks eluaastaks on lapse aju suurus peaaegu nagu täiskasvanul ning üle poole selle võimekusest on kasutusel. Seitsmendaks eluaastaks on laps miniatuurselt seesama, kes ta hakkab olema täiskasvanuna. Iga järgnev aasta kahandab võimalusi muutusteks. Dr Kay Kuzma sõnastab oma veendumuse nii: „Ma tunnen pakilist vajadust inspireerida vanemaid tegelema väljakutsetega NÜÜD, hoolimata sellest, milline on lapse vanus. Pole tähtis, kas su laps on kolmene, kümnene või kolmeteistkümnene, pea meeles, et vanemlik mõju on täna alati suurem kui see on homme.”
(Kay Kuzma How to Mold Character from the Inside Out, Elgin, Illinois, 1989, lk 3)
Isegi siis, kui olukord tundub lootusetu, tasub sellegipoolest vaadata oma väljakutsetele otsa ja küsida: „Jumal, kas on midagi, mida ma saan veel teha? Jumal, kas on midagi, mida ma saan teha teistmoodi kui enne? Kas on keegi, kes oskaks mind õpetada? Millega ma saaksin veel panustada? Ega mul pole kahju oma ajast ja rahast, kui ma saaksin sellega tuua muutuse oma lapse/oma koguduse liikme ellu? Kas ma saan öelda endale ausa ja rahuliku südamega, et ma olen teinud selles olukorras tõepoolest kõik, mis võimalik?” Koguja ütleb: „Külva oma seemet hommikul ja ära lase oma käsi puhata õhtul, sest sa ei tea, mis õnnestub, kas see või teine, või tulevad mõlemad ühtviisi head!” (Kg 11:6)
Kasvamise ime ilmutab ennast vaikselt ja nõuab kannatlikku meelt. Jaakobus kirjutab: „Vaata, põllumees ootab kallist põlluvilja pika meelega, kuni ta saab varase ja hilise vihma. Olge siis teiegi pika meelega, kinnitage oma südant, sest Issanda tulemine on lähedal!” (Jk 5:7, 8) Tänapäeval oleme harjunud kuulma põllumeeste pidevat kurtmist viletsa ilmastiku üle, olgu see siis liiga kuiv või liiga vihmane, liiga külm või liiga palav. Vahel tundub ridade vahelt, nagu oleksid inimesed teinud põllumajanduses ja globaalselt looduse tasakaalu hoides kõik kõige paremini, ainult Jumal ei saa justkui oma osaga hakkama. Ometi on Jumal iga aasta saagi tagaja. Piibli tõotustele toetudes võime lastevanematena ja vaimuliku töö tegijatena teada ja uskuda, et Jumal teeb meie ning meie laste ja sõprade jaoks parima ja seda sobivaimal ajal. „Kui te tõesti kuulate mu käske ... nõnda, et te armastate Issandat, oma Jumalat, ja teenite teda kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest, siis annan mina teie maale vihma õigel ajal, varase ja hilise vihma, ja sa koristad kokku oma teravilja, veini ja õli.” (5Ms 11:13, 14)
Jumal saadab Püha Vaimu vihma iga inimese ellu täpselt õigel ajal: varase ja hilise vihma. On (üles) kasvamise võimalused ja (üles) kasvamise ajad. „Aga kes teie seast võib muretsemisega oma pikkusele ühegi küünra jätkata?” (Mt 6:27; 1968.a tõlge) Ei tasu muretseda, kuigi seda on kergem öelda kui teha. Tõsi, ega hoolimatu ei tasu ka olla.
Kuidas oleks aga hakata taime vägivaldselt ülespoole sikutama, lootuses, et siis hakkab ta kõrgust võtma? Iga aednik teab, et kui ta taimest tuttipidi kinni võtab ja teda vägisi sikutades ülespoole „aitama” hakkab, siis ei aita ta kaasa mitte taime kasvule, vaid tema hukule. Vaimulikus elus leidub aga selliseid „aednikke” küll, kes taoliselt vägivalda rakendades omast arust teisi ülespoole kasvatada püüavad. Tulemus võib olla kardetavasti sama, mis aias või põllul: lapsed ja noored kristlased on sellise kasvatusviisi (loe: väljakiskumise) suhtes eriti õrnad, palju õrnemad kui aastakümneid juurdunud puittaimed.
Hea juurdumine võtab muidugi aega, aga see on hea kasvu üks eeldustest. Juurdumine saab toimuda siis, kui pinnast on sügavalt haritud. Maa harimine ja hoidmine on Jumala poolt inimesele antud kõige esmane ülesanne (1Ms 2:15; vt ka 1Ms 1:28). Vaimulikus mõttes tähendab see oma lastele ja kogudusele parima vaimuliku keskkonna pakkumist. See on see, mida me inimestena saame teha ja peamegi tegema. Paulus palvetab: „Et Kristus usu kaudu elaks teie südameis ning te oleksite juurdunud ja kinnitatud armastuses.” (Ef 3:17) Meie saame samuti oma lähedaste ja sõprade eest palvetada. Koloslastele kirjutab Paulus nii: „Nii nagu te nüüd olete Kristuse Jeesuse võtnud vastu Issandaks, nõnda käige temas, olles juurdunud ja ülesehitatud temas ning kinnitatud usus, nõnda nagu teid on õpetatud, ja olge ülevoolavad tänus.” (Kl 2:6, 7) Ka õpetamine ja tänumeelne suhtumine on see, mis pinnast harib ja Kristusesse juurdumisele kaasa aitab. Jumal on aga see, kes kasvatab (1Kr 3:7).
In English