Olen veel kuu aega tagasi juubelilaulupeol ühest suust ja südamest laulmisel tekkinud ühtsusetunde eest tänulik. Ning olles seal esmaettekandena kõlanud ja paljude lemmiklooks osutunud pala „Igaviku tuules“ lummuses, tundub täna veel täiesti sobilik juhtida lugejate tähelepanu ühele Pärt Uusbergi varem loodud heliteosele „Mis on inimene?“.
Soovitan võimalusel see lugu internetiavarustest üles leida ja kuulata, minu nägemuses sobiks see suurepäraselt kõlama mõnel tulevasel laulupeol meeskoori esituses, kuna selle rahulik tempo annab aega kuulata, enda sisse kaeda ning endast kaugemale ja kõrgemale mõelda.
Mulle on see lauluks vormitud luule viimase poole aasta jooksul väga südamelähedaseks muutunud, tõenäoliselt võlub mind just selle lihtsus ning kindlasti ka äratundmisrõõm; lühike viisistatud vastus tundub selgitavat ka seda, milleks meil üksteist vaja on.
Doris Kareva on suutnud vormida selgelt ja kokkuvõtlikult luuleks meile nii tuttava küsimuse Pühakirjast: mis on inimene?
Mis on inimene?
Kas ingli vari?
Või igatsushüüd hingeühtsuse poole?
Minu ettevalmistav teekond uue koguduseni algas aasta enne seda, kui koguduse rajamise vajadusest üldse kuulsin. Olin pikemat aega üsna tõsiselt juurelnud, kas ma toimin ja kasvan oma vaimulikus ja igapäevaelus Jumala eesmärgi kohaselt ja mida oleks selle saavutamiseks vaja.
Mäletan 2014. aasta augustikuud, kui täie selgusega adusin, et Jumalaga tõelise läheduse kogemiseks tuleb selle nimel võidelda: esmalt võidelda välja aeg Temaga koos olemiseks ja siis võidelda kõigis oma valikutes järjekindlate otsuste tegemise eest Jumala kasuks. Sellest arusaamisest alates on elu Jumala juhatusel olnud põnev, vaheldusrikas, sõnulseletamatut rõõmu ja rahu pakkuv.
Teekonnal uue koguduse sünnini ja sealt edasi avastasin, et Jumal soovib päriselt, et me ise sooviksime saada vaimulikult täiskasvanuks, ning et Ta on ise valmis meid kujundama, et oleksime valmis võtma vastutust ja julgeksime tegutseda seal, kus vajadust näeme. Seejuures soovib Ta meid õpetada hoolima nõrgemaist, neist, kes alles ilmutavad huvi Jumala olemuse vastu või on teinud otsuse Tema kasuks ja vajavad kasvamisel õrna hoolitsust, tuge ja mõistmist. Seejuures peame olema valmis omandama õppetunde selle osas, mida kujutab endast tõeline kannatlikkus teiste kasvamise suhtes ning tähelepanelikkus nende mõtete ja arvamuste mõistmiseks, kuna need võivad olla koguduse jaoks väga olulised.
Olen avastanud, et leplikkus üksteise loomulike eripärade, veidruste ja isegi maitseeelistuste suhtes annab üksnes põhjuse rõõmustamiseks ja imetlemiseks, kuivõrd erinevaks on Jumal meid loonud. Kui sellele loetelule lisada valmisolek andestada, kaastunnet osutada ja teiste heaolu esikohale seada, siis edendab see Jeesusest kui Tõest tulenevat ühtsust ning hea kasvuõhkkonnaga koguduses saab tõeks meile kõigile tuntud viisijupp: „Head lapsed, need kasvavad vitsata – arm aitab enam kui hirm“. Selline õhkkond loob võimaluse Jumala Vaimule meie juures vaikselt vajalikku parandustööd teha.
Emakogudusest uue koguduse juurde minek osutus sisekaemuslikult huvitavaks kogemuseks, üllatusega tabasin, et olengi seni üksnes Tallinna I kogudusega seotud olnud ja see paik on mulle harjumuslikult armsaks muutunud. Kui aga 2018. aasta alguses saabus aeg n-ö tütarkogudusena edasi liikuda, siis meenutas see mulle mingil määral hetke, kui oma sünnikodust eraldi elama asusin, sest armastuse ja hoolivuse sidemed, mis olid varem tekkinud, muutusid eemal olles üksnes tugevamaks. Seetõttu hindan võimalusi tulla ja olla emakogudusele abiks, nagu tõenäoliselt ka teised Kompassi kogudusest.
Kompassis tegutsedes olen end tabanud tänulikult ja isegi üllatunult mõttelt, kuivõrd oluline on koguduses hea eeskuju.
Jumalale pühendunud koguduseliikmed jätavad kustumatu mälestuse. Seetõttu meenuvad mulle aeg-ajalt Roosi ja Aino – ühe vaibumatu innukus ja teenimisand ning teise sügavad teadmised ja õpetajaanni kasutamine. Mälestustest tekkiv soov nendega Jeesuse taastulekul kohtuda annab mulle tegutsemisrõõmu jagada sedasama lootust ja tarkust, mille nemadki kord leidnud olid ja millele nad ustavaks jäid.
Kuidas aga toimetada kogudusena targalt ja kooskõlas suure misjonikäsuga, jõudmaks meid ümbritsevate inimesteni?
Aeg ja inimesed tunduvad olevat pidevas muutumises ning näib, et see, mis kõnetas ja tekitas huvi 30 aastat tagasi, praegu enam ei toimi. Suurim ülesanne koguduse jaoks ongi Jumalast õige pildi edastamine nii neile, kes Temast midagi ei tea, kui ka neile, kel on veidi vildakatel teadmistel või kogemustel põhinevad arusaamad.
Sellegipoolest olen veendunud, et inimloomuse põhivajadused on sajandite jooksul samaks jäänud ja igaüks meist vajab ka täna kokkukuuluvustunnet ning teadmist, et meist hoolitakse; me vajame võimalust seda väljendada.
Selles peitubki see Jumala poolt planeeritud miski, mis annab elule täiusliku sisu ning just sellepärast on Kompassi koguduse moto #jagahoolimine (jaga, hooli, mine) minu jaoks olulisim põhimõte, mida järgida ja veel täiuslikumalt kogudusena rakendama õppida.
Jumala silmis on väärtuslik iga inimene, hoolimata tema vanusest, haridustasemest, jõukusest, tervislikust seisundist. Tegelikult alates hetkest, mil adume Tema mõõdetamatu armastuse suurust, on meil endil imeline võimalus olla Jumala armastuse saadikud. Jumal ootab enda juurde igaüht just sellisena, nagu ta on, nii katkise või õnnetu, ebatäiusliku või puudulikuna, kui ta on.
Seetõttu võluvadki need read mind oma lihtsuses:
Igaüks meist on pill,
läbi mille võrratuid viise
vilistab Jumala tuul:
hoia
küll siis hoitakse sind
Kui me lubame sel sündida, kui jätame tagaplaanile enda tahtmised, enda arvatavad teadmised ja loobume võitlemast selle nimel, et realiseeruksid meie nägemused sellest, kuidas asjad ja inimesed toimima peaksid, kui kuulame seda, kuhu ja kuidas Jumal meid juhtida tahab, siis õnnestubki Tal meid helisema panna ning Ta annab meile võimaluse olla Jumala tervendava armastuse ja hoolitsuse vahendajad.
In English