Praktilisi nõuandeid piibellikuks paastumiseks

Piibel ei räägi paastust kui valikust, vaid kui tõsiasjast. Matteuse 6:17 ei ütle „kui sul tuleb tuju paastuda“, vaid pigem „kui sa oled paastumas“. Paast on alati olnud osaks usklike elustiilist, täpselt samamoodi nagu seda on olnud palve ja piibliuurimine. Võime lausa öelda, et kõik Piibli suured tegelased paastusid. Ja mingis mõttes paastub Jeesus ka praegu: Ta tõotas, et ei joo enne viinapuu viljast kuni selle ajani, mil oleme kõik koos taevariigis (vt Mt 26:29).

Ja kui Kristus paastub praegu meie pärast, kas ei võiks siis meiegi Tema pärast paastuda selleks, et Tema tahe sünniks meie elus, et me mõistaksime tõde veelgi selgemalt ja et me armastaksime ja teeniksime Teda veel tulisemalt?

Paastumine ei ole uus asi. Kogu Piiblist näeme, et Jumala lapsed on ikka võtnud aega selleks, et tuliselt palvetada ja siiralt paastuda. Kui sa uurid kõiki Piibli kirjakohti, mis räägivad paastumisest, siis sa näed, et iga kord, kui Jumala rahvas on palvetanud ja paastunud, on Jumal vägevalt nende jaoks tegutsenud, päästes neid lahinguväljalt või üleloomulikul moel vanglast, valades nende peale Püha Vaimu jne. See on muster. Ja see muster kordub kogu kristliku ajaloo vältel.

Hudson Taylor on kord öelnud: „Võib-olla on meie töö kõige suuremaks takistuseks meie ettekujutus oma jõust; paastumise kaudu õpime mõistma, kui vaesed ja nõrgad olendid me oleme – täielikult sõltuvad toidukorrast, mis annab meile pisut jõudu, mille peale me nii kindlalt toetume.“ (J. Hudson Taylor „Hiina miljonid“, 1887)

Loomulikult ei tähendanud paast Piibli päevil vaid toidust loobumist. Pigem oli see aeg, mil paluja katsus oma südant läbi, samal ajal otsides Jumala õnnistust või päästet.

Inspireeritud mõtted julgustavad meid: „Inimestel tuleks vähem mõelda ajalikule toidule, mida nad söövad ja joovad, ja palju rohkem eluleivale taevast, mis annab tuge ja elujõudu kogu vaimulikule kogemusele.“ (Ellen G. White „Nõuandeid dieedist ja toitumisest“, lk 90)

Kui paastuga ei käi kaasas eriline Sõna uurimise ja palveaeg, siis oleks mõttekam see dieediks nimetada! Samas ei ole tõeliselt piibellik paast dieet, samuti ei ole see ennast upitav püüd teisi oma vagadusega pahviks lüüa.

Rääkides välispidiselt väljapaistvast paastumisest, mida silmakirjalikud inimesed harrastasid, kirjutab üks piiblikommentaator nii:

„Kas ei tunne meiegi tihti, et neis ebamugavustes, mida me endast lahti ütlemise nimel kannatame, on midagi kiiduväärset? Ja ometi ei ole selles valus ja ebamugavuses, mida me kõige rangema paastu kaudu kannatame, Jumala silmis midagi kiiduväärset. See ei ole see, millepärast Ta paastu soovib. Tema igatsuseks on õiglus, tõde, heatahtlikkus, pühadus (Js 58:6–7) ja Tema silmis on paastumisel väärtus vaid siis, kui see on vahend, mis suunab meid nägema oma vigu ja oma elu muutma.“ (Albert Barnes „Märkmeid Piibli kohta“, 1834, Jesaja 58:5 kohta)

On oluline meelde tuletada, et me ei saa paastumise kaudu Jumala õnnistusi või palvevastuseid ära teenida, samamoodi nagu me ei saa ära teenida päästet. Paast ei asenda kunagi kuulekust ega isiklikku alistumist. Kuid samas on see üks neist meetoditest, mis aitab meil puhastada oma süda segajatest ja jõuda meelsuseni, mis mõistab selgemini, mida Jumal tahab meie elu ja palvete kaudu korda saata. Ja meile tõotatakse: „Jumala inglid tulevad nende lähedale, kes oma südame alandlikkuses otsivad jumalikku juhatust. Neile antakse Püha Vaimu, et avada tõe rikkaid varakambreid.“ („Kristuse tähendamissõnad“, lk 59)

Ellen White kirjutab varastele adventistidele nii: „Teie eesõiguseks on saada rohkem Jumala Vaimu, kui te keskendute paastumisele ja innukale palvetamisele.“ Ta isegi seob paastu ja palve võimega esitada Jumala Sõna tõdesid uuestisündimata inimestele kasvava selgusega. Ta jätkab: „Te peate vastu võtma Jumala tõotused ja kinnitused ning nende toel usus välja minema. Te peate õppima, kuidas esitleda ümbritsevatele inimestele Sõna tõdesid kogu nende pimestavas väes ja julgustuses, nii et pöördumata inimesed võiksid tunda Jumala Vaimu mõju nii südamele, meelele kui iseloomule.“ (Review and Herald, 13. jaanuar 1910)

Wesley Duewel kirjutab oma raamatus „Vägev kestev palve“ nii:

„Suured reformatsiooniaegsed juhid, kes pidasid ränka võitlust puhtuse taastamise nimel kirikus, kasutasid laialdaselt piibellikku paastumist. Martin Luther mitte ainult ei paastunud ühel päeval nädalas, vaid ta hoidus söögist oma igapäevase kolmetunnise palveaja jooksul; teda kritiseeriti tihtipeale liigse paastumise pärast. Kuid ta õnnistas oma palve, paastu ja püha julgusega kogu kirikut ja tõmbas kogu maailma Jumala poole. /…/ John Calvinit nimetati püsivaks (harjumuspäraseks) paastujaks – ja ta nägi Jumala väge Genfi pööramisel. Moraavialased paastusid, samamoodi tegid hussiidid, valdes­lased, hugenotid ja šoti reformaatorid. Ilma püsiva palve ja paastuta ei oleks meil ei reformatsiooni ega suuri ärkamisaegu.“ (lk 181)

Piiblis näeme paljusid Jumala inimesi paastumas: näiteks tarkuse pärast (Tn 1, Ap 14:23), pääste pärast (Est 4:16, 2Aj 20:3), teenistustöö alguses (Mt 4), otsides vaimulikku ärkamist (Ne 9:1, Jl 1:14, Jo 3:5), otsides võitu deemonlike jõudude üle (Mt 17:21) ja paljudel teistel juhtudel.

Ellen White on samuti kirja pannud terve rea põhjuseid, miks ja millal me peaksime paastumise peale mõtlema. Mõtiskle järgnevate asjade üle. Peaksime paastuma, kui

• otsime Pühakirja tõdesid, et meie arusaamine oleks selge;
• otsime taevalist tarkust, mida Jumal on tõotanud;
• püüame leida Jumala juhatust oluliste eluotsuste langetamisel;
• pühendame oma anded Jumala teenistusse;
• vajame Jumala abi elukriisides;
• seisame silmitsi deemonlike jõududega;
• palume Jumalat suurema töötegijate hulga pärast;
• igatseme koguduseliikmete üksmeelt;
• vajame südame puhastamist ja vaimulikku ärkamist;
• seisame silmitsi vaimulike kiusatustega;
• tahame tagasi minna lihtsama toidusedeli juurde;
• püüame võita haigusi (jättes vahele ühe või kaks toidukorda);
• tunneme muret oma kustuva innu ja vaevu hingitseva vaimuliku elu pärast;
• otsime lõpuajal Jumalaga tugevamat ühendust;
• soovime näha kadunud hingi jumalariiki jõudmas.

Lisaks paastule, mida ette võtta probleemide ja murede üles kerkimisel, võib kaaluda ka n-ö eelpaastu. Just selline oli Kristuse paast, kui Ta oli 40 päeva kõrbes enne oma teenistusöö algust. Peaksime paastuma enne suurte otsuste langetamist või enne, kui liigume oma tööga uues suunas, et olla kindlad, et oleme Jumala tahtes ja Tema õnnistuse all. 

Palve ja paast peaksid käima käsikäes! Palve on viis, kuidas me sirutume Jumala nähtamatute reaalsuste suunas, samal ajal on paast see viis, kuidas saame endalt heita nähtavate asjade ikke, millest me nii tihti sõltume. Tõelise paastumise eesmärgiks peaks olema Jesaja 58. peatüki täitumine. Just selline on paast, millele Jumal meid üles kutsub.

„Tõeline paastumine pole vorm. Piibel kirjeldab Jumalale meele­pärast paastu nii: „Päästa valla ülekohtused ahelad, teha lahti ikke jutad, lasta vabaks rõhutud ja purustada kõik ikked!“ ja see, „kui sa pakud näljasele seda sama, mida sa ise himustad ja toidad alandatud hinge“ (Js 58: 6, 10). Selline teguviis esitab Kristuse töö meelsust ja iseloomu. Kogu Tema elu oli eneseohverdamine maailma päästmise nimel. Tema elu oli pühendatud kadunute lunastamiseks; seda nii siis, kui Ta paastus kõrbes, kui siis, mil Ta sõi koos tölneritega Matteuse pidusöögil. Tõeline andumus ei avaldu tegevusetus kaeblemises, vaid enda talitsemises ja pidevas ennastohverdavas meelsuses. Kogu jumalateenimise mõte on tahtlikkus teenida Jumalat ja inimest.“ („Ajastute igatsus“, lk 278)

Taanieli paast 

Taanieli paastuks nimetatakse prohvet Taanieli paastumispraktikat, mille kohta võime Piiblist lugeda. Me ei tea seda, milline oli Taanieli täielik menüü, aga ometi on meile nii mõndagi öeldud. Taanieli 1. peatükis otsustas Taaniel mitte süüa kuninglikust lauast, selle asemel sõi ta ainult taimetoitu ja jõi vett. Ühel teisel juhul hoidus Taaniel maiusroogadest, lihast ja veinist, otsides palves Jumalat (Tn 10:2, 3). Suurem osa kommentaaridest on seda meelt, et maiusroa all mõeldi leiba ja maiustusi.

Tänapäevased Taanieli paastud erinevad oma üksikasjade poolest. Kuid meie nõuanne on, et üksik­asjadele ei peaks erilist tähelepanu pöörama. Hoia asjad võimalikult lihtsad. Paastu kõige olulisem osa ei ole mitte see, mis su taldrikul on või ei ole. Kõige olulisem on see, mis toimub sinu südames.

Ellen White kirjutab: „Alates praegusest ajast kuni maailma lõpuni peaks Jumala rahvas olema innukam ja ärksam, mitte toetuma omaenese tarkusele, vaid üksnes oma Juhi tarkusele. Nad peaksid eraldama päevi paastuks ja palveks. See ei pea tähendama täielikku toidust loobumist, paastuda võib ka väikestes kogustes lihtsat toitu süües.“ (Review and Herald, 11. veebruar 1904)

Taanieli paastu idee ei seisne Taanieli tehtu täpses järeletegemises, vaid asja tegemises Taanieli vaimus. Taanieli igatsus Issanda järele väljendus selles, et tema nälg ja janu vaimuliku toidu järele oli suurem kui füüsilise toidu järele. See peaks olema iga paastuva inimese peamine igatsus.

Sellest lähtuvalt ka mõned praktilised nõuanded.

On oluline, et söömise ja söömata jätmise küsimus ei saaks meie põhitähelepanu. Tuletagem veel kord meelde, et paastu kõige olulisem osa seisneb selles, mis meie südames toimub. Me hoidume millestki füüsilisest selleks, et meie palvel oleks vähem segajaid ja meie meel oleks klaarim. Me paastume, sest me soovime Talle lähemale kasvada. Minu paast võib välja näha teistsugune kui mu kaaslase paast, ja see on okei. Mõned otsustavad oma toiduvalikut rohkem piirata, see ei tee neid teistest pühamaks. See tähendab vaid seda, et Vaim juhib neid midagi teisiti tegema. Nii et need soovitused on just täpselt seda – soovitused. Need on antud selleks, et luua paastumiseks head ja tervislikud raamid. Kuid lõplik otsus, millest ja kuidas paastuda, peaks jääma sinu ja Jumala vahele. 

Tänapäevane Taanieli paast võib sisaldada järgmisi asju:

• kõik puuviljad – värsked, külmutatud, kuivatatud, mahlaks pressitud või konserveeritud;
• kõik köögiviljad – värsked, külmutatud, kuivatatud, mahlaks pressitud või konserveeritud;
• täistera teraviljad;
• pähklid ja seemned;
• kaunviljad;
• kvaliteetsed õlid;
• jook – vesi või taimne tee;
• muud toiduained – magustamata mandlipiim, kookospiim, riisipiim, sojapiim; maitseained, vürtsid, sool, kookoslaastud, sojatooted ja tofu.

Toidud, mida Taanieli paastu ajal vältida:

• liha ja kõik lihatooted;
• kõik piimatooted – või, juust, piim jne;
• munad;
• kõik magustajad – nii looduslikud kui kunstlikud magustajad, siirupid, mesi jne;
• kergitatud leib ja pärm;
• kõik rafineeriud ja töödeldud toidud – kunstlikud maitsestajad, E-ained, säilitusained, valge jahu, valge riis, poolfabrikaadid;
• kõik fritüüritud toidud;
• rasvained – margariin jne;
• joogid – karboniseeritud joogid, kohv, energiajoogid, tee jne.

Selleks et saada paastumiseks rohkem inspiratsiooni, soovitan lugeda 10. peatükki pealkirjaga „Paastumine“ Ellen White’i kompileeritud raamatust „Nõuandeid dieediks ja toitumiseks“.

Ärgem unustagem, et paastumine vaimuliku ärkamise ja sügavama palveelu eesmärgil ei ole meetod, mida peab lihvima, asja tuum seisneb südame muutumises. Ainult siis, kui me kuulame Püha Vaimu hääle juhatust ja lubame tal juhatada end täielikuma alistumiseni, saab meie paastumine olla tõeliselt efektiivne.

Meldoy Mason on algatuse „Ühendatud palves“ koordinaator, peakonverentsi peakontor

Inglise keelest tõlkinud Mervi Kalmus