Keegi on väga tabavalt öelnud, et algristikoguduse kristlasi ühendas kaks joont: neid kiusati alati taga ja nad olid meeletult õnnelikud. Kindlasti on selles üteluses olukorra idealiseerimist, aga ometi on selles peidus ka sügav tõde. Usk Jeesusesse andis esimestele kristlastele rõõmu ja rahu, mis oli üleloomulik ja mida maailm ei oleks suutnud neile kuidagi anda (Jh 14:27). Ja teisest küljest olid nad harjunud sellega, et seesama maailm tegi nende elu keeruliseks ja tihti ohtlikuks. Kristuse pärast kannatamine oli tavaline ja lausa enesestmõistetav osa nende elust. Nad ei kujutanud teistsugust elu ettegi.
Meie elame vastupidiselt varakristlikule kogudusele sellises ajas ja kohas, kus usu pärast kannatamine ei ole meie igapäevane kogemus. Ja meiegi oleme oma olukorraga harjunud. Tihtipeale on meil kiusatus mõelda, et see ongi normaalne olukord – käin igapäevaselt tööl, kus keegi mu usu üle nalja ei viska, lähen vabalt hingamispäeval kirikusse, õpetan oma lapsi hirmuvabas keskkonnas, lisan oma raamaturiiulisse pidevalt uusi kristlikke raamatuid, mis on avalikult välja antud, sõidan vahetevahel mõnda koguduse laagrisse või tähistan koos õdede-vendadega koguduse aastapäevi ehk teisisõnu elan elu, kus mind ei paina ei hirm ega rängad valikud. Tegelikult aga ei ole see tavaline olukord. Kogu kristliku koguduse ajalugu ning evangeeliumi levikut silmas pidades elame praegu täiesti erakordsel ajal ning erakordses kohas, sest suurem osa kõigi aegade kristlastest on alati oma usu tõttu tagakiusu kannatanud. Teame ajaloost ränki tagakiusamise aegu, aga praegu ei ole olukord maailmas tegelikult põrmugi parem. Vastupidi, kristlaste olukord üleilmses mõttes läheb järjest hullemaks.
Statistika on kainestav: kristlaste olukorda monitooriv organisatsioon World Watch List ütleb, et keskmiselt tapetakse usu pärast igas kuus 345 kristlast, igas kuus põletatakse või rünnatakse 105 kirikut või mõnda muud kristlikku hoonet ja 219 kristlast arreteeritakse ning heidetakse ilma kohtuprotsessita vanglasse. Iga kümnes maailma kristlane kogeb ränka tagakiusamist. Statistika näitab ka seda, et teistest uskudest, eriti islamist kristlusse pöördunud inimesed kogevad suurema tõenäosusega kiusamist ning oht nende elule on suurem kui neil, kes on kristlasena sündinud. Naised kogevad tõsisemat ja süstemaatilisemat tagakiusamist kui mehed. Ja viimaste aastate trendid on näidanud, et maailma rahvarohkeimates riikides – Hiinas ja Indias – on kristlaste vaenamine plahvatuslikult kasvanud. Meie läänelik ja nõukogude propaganda painest vabanenud ühiskond on nagu väike hingetõmbehetk või rahusaareke järjest hullemaks muutuvas maailmas. Meiegi hulgas on veel neid, kes on minevikus oma usu eest tõsiselt kannatanud, ja meil ei ole mingit põhjust arvata, et sarnased raskused tulevikus taas reaalsuseks ei saaks. Kasutagem siis praegust aega hästi ning juurdugem usus ja kindlameelsuses, olgem tänulikud meie erakordse vabaduse eest ning ehitagem vundamenti, mis tormihoogudes seisma jääks.
Siinjuures tasub tähele panna üht huvitavat fakti: mida raskem on olukord, seda jõudsamalt kogudus kasvab. Selle kõige kõnekamaks näiteks on Hiina: kuigi see on riik, mille kohta ei ole võimalik välja tuua usaldusväärseid andmeid, on ometi kindel, et kristluse levik Hiinas alates 1949. aastal kehtestatud kommunistlikust režiimist on kõige plahvatuslikum kogu kristluse ajaloos. Mõnedel andmetel on Hiinas praegu 100 miljonit kristlast ja seda hoolimata lugematutest märtritest kultuurirevolutsiooni päevil ning rängast riiklikust tagakiusamisest ning kontrollist. Tundub, et varase koguduse kohta käiv põhimõte kehtib endiselt: raskused ja rõõm, raskused ja usu kasv käivad käsikäes. Kogudus kasvab seal, kus usk nõuab inimeste jäägitut pühendumist. Siin, läänemaises vabaduses, kahaneb kogudus pidevalt ehk teisisõnu lihtne elu on usu surmavaenlane. Mõtlen sellele teinekord hingamispäeva kontekstis. Tean, et minu vanavanemate ja vanemate põlvkond pidi mingitel eluhetkedel hingamispäeva pärast väga rasket võitlust pidama. Nõukogude armee raskused, karjuvad ülemused ja kaotatud töökohad olid hind, mida nad maksma pidid. Minu hingamispäeva võitlused on piirdunud keskkooli lõpukirjandi kirjutamisega järeleksami ajal Tallinnas. Mitte midagi traagilist. Ja vaadates nii enda sisse kui ka enda ümber, pean tunnistama, et miski selles lihtsuses ja vabaduses paneb meid vahel hingamispäeva olulisust unustama. Mu südame alt käib läbi valus jõnks, kui ma sotsiaalmeediast näen, kui hoolimatult mu usukaaslased hingamispäevaga ümber käivad. Kõik suvised laadad ja laulupeod on meie koguduse inimesi täis ja ma ei tea, kuidas me saame niimoodi üles ehitada usukindlust, mida meil kunagi tulevikus keerulistel aegadel vaja läheb. Kust see jäägitu ja ennastohverdav pühendumine siis tuleb, kui seda ühel päeval vaja on?
Kui rääkida sellest, mida Piibel usu pärast kannatamisest räägib, siis mulle endale on kõige südamelähedasemad Peetruse mõtted. Ta oli ka üks neist kristlastest, kelle elu juurde kuulusid raskused ja ohud. Ja ta väljendab oma 1. kirjas mõtteid, mida võiks lausa kannatuste teoloogiaks nimetada. Ja ta ütleb kannatuste kohta, mis kristlasi tabavad, kolme olulist asja.
Esiteks ütleb Peetrus nii: „Jumal kaitseb teid, et teid päästa. See pääste saab avalikuks viimsel ajal. Selle üle te olete väga rõõmsad, ehkki te praegu peate veidi aega olema kurvad mitmesuguste katsumuste pärast. Need katsumused on selleks, et teie usk läbi proovitaks, nii et see oleks palju väärtuslikum kullast, mis hävib, kuigi seda on tules puhastatud.“ (1Pt 1:5–7) Peetrus ütleb: katsumusi on vaja selleks, et need prooviksid meie usu läbi ja selle kaudu näitaksid meile meie usu kvaliteeti. Rasked ajad näitavad seda, mis meie sees tegelikult on. Kannatused ja katsumused võivad anda märku meie usu nõtrusest ja palveühenduse lünklikkusest, samas võivad siis ilmsiks tulla ka head omadused, mida me ei pruugi lihtsatel aegadel tähele panna. Siis võib ilmneda, et usk heasse Jumalasse on kindlam ja suurem kui ükskõik missugune raskus. Ja Peetrus ütleb: nii peabki olema. Usku läbi proovivad ajad peavad iga kristlase ellu tulema. Need toovad endaga kaasa kurvastuse, ütleb Peetrus ausalt, aga nende aegade eesmärk on puhastada ja lihvida meie usku.
Teiseks ütleb Peetrus kannatuste kohta nii: „Sest mis väärtus on sellel, kui teid pekstakse patustamise pärast ja te selle välja kannatate? Aga kui te kannatate head tehes ja peate vastu, siis on see Jumalale meelepärane. Sellisele teele teid ongi kutsutud. Kristus kannatas teie eest ja jättis teile eeskuju, et te käiksite hoolsalt tema jälgedes. Ta ei teinud pattu ega kõnelnud valet. Kui teda solvati, ei solvanud ta vastu. Kui ta kannatas, ei hakanud ta ähvardama, vaid usaldas end selle hoolde, kes mõistab kohut õiglaselt.“ (1Pt 2:20–23) Peetrus tuletab meile meelde, et Jeesus näitas oma elu ja surmaga eeskuju, mida meilgi tuleb Tema järelkäijatena järgida. „Kristus kannatas teie eest ja jättis teile eeskuju, et te käiksite hoolsalt tema jälgedes.“ Me oleme rohkem harjunud selle salmi esimese poolega. Me teame, et Jeesus kannatas meie eest. Aga selle salmi teine pool on samavõrra oluline, sest Peetrus tuletab meile siin meelde, et Jeesuse kannatus ei olnud mitte ainult lunastus, vaid ka eeskuju. Jeesuse elu on see, mille järgi me peaksime oma elu kujundama, ja kannatamine oma usu ja põhimõtete pärast on selle elu iseenesestmõistetav osa. Vahel kohtan inimesi, kes on südamepõhjani nördinud sellest, et kristlaseks olemine nõuab neilt ohvreid. Ja teinekord taban iseennastki sellelt mõttelt, et miks mõned asjad nii rasked peavad olema. Neil hetkedel pean meelde tuletama, et me oleme Jeesuse järelkäijad, Tema elu jäljendajad. Kannatamine käib Jeesuse kutse ja Tema elu eeskujuga lihtsalt kaasa.
Lõpuks ütleb Peetrus: „Armsad, ärge imestage teid tabanud tuliste katsumuste üle, otsekui toimuks teiega midagi tavatut. Olge hoopis rõõmsad, kuna te saate osa Kristuse kannatustest, et te võiksite hõisata ja olla ülirõõmsad ka siis, kui tema auhiilgus saab ilmsiks. Kui teid solvatakse Kristuse nime pärast, siis te olete õnnelikud, sest teie peal on auhiilguse vaim, Jumala vaim. Ärgu keegi teist kannatagu mõrtsuka, varga ega kurjategijana või teiste asjadesse sekkujana. Aga kui keegi kannatab sellepärast, et ta on kristlane, siis ta ärgu tundku häbi, vaid ülistagu Jumalat, elades nagu kristlane.“ (1Pt 4:12–16) Peetrus ütleb: kannatada on võimalik ka oma halbade ja mõtlematute tegude tõttu. On mõrtsukad, on kurjategijad, on inimesi, kes teevad elus kehvasid valikuid ja peavad pärast nende tagajärgedega elama. See on elu reaalsus. Aga Peetrus ütleb seda, et kui keegi kannatab sellepärast, et ta on kristlane, kes teeb õigeid valikuid, siis tuleb kannatusi rõõmuks pidada. See on minu meelest üks kristliku elu kõige raskem õppetund. Ülistada Jumalat, kui on raske, tänada Teda siis, kui on valus – see on miski, milles on tõelist kristlikku küpsust. Jeesus räägib samast põhimõttest: „Õndsad [ehk õnnelikud] on need, keda õiguse pärast taga kiusatakse, sest nende pärast on taevariik. Õndsad olete teie, kui teid minu pärast laimatakse ja taga kiusatakse ja teist valega kõiksugust kurja räägitakse. Olge rõõmsad ja hõisake, sest teie palk on suur taevas!“ (Mt 5:10–12) Tõelise kristliku küpsuse saavutame siis, kui me ei täna Taevast Isa mitte ainult heade asjade eest headel päevadel, vaid kui meie usk on nii kindel ja kui Jeesus on nii selgelt meie silme ees, et meie südames on tänu ja ülistus ka kannatuste keskel.
In English