Tallinna I koguduse bussireis Muhumaale

22. septembril toimus Tallinna 1. adventkoguduse traditsiooniline sügise alguse bussiekskursioon 45 osavõtjaga. Varasemalt oleme külastanud Ida-Virumaad, Setomaad  ja Läänemaad. Seekord sõitsime üheks päevaks Muhumaale.

Huvitav oli vaadata oma koguduse õde-vendi rõõmsalt Eestimaad avastamas. Umbes pooled  olid kutsunud kaasa ka oma sugulasi, sõpru ja naabreid. Osavõtjate vanus oli 5–80. Meie giidiks oli muhumaalane Inga, kelle jutust saime teada, kui erinev on Muhumaa mandri-Eestist. Seal on taevas teistsugune, pilved erilised, meri on sinisem ja üldse on seal kõik teistsugune. Üle Suure väina jõudes ei osanud Inga äkki enam eesti keelt. Kogu jutt  käis nüüd muhu keeles. See oli südamele soe kuulda ja hakkas kuulajatele õhtuks veidi külgegi.

Muhu on saar, kus aeg puhkab, rahulikult voolab ning seal valitseb looduslähedane mõtteviis. Aegu on seal mitmesuguseid olnud. Üle on käinud sõjad ja erinevad valitsused. „Maapealne” elu oli naiste õlgadel – külvamine, kündmine, katuse parandus jms. Ja nuga pidi ikka vööl olema, sest kui mehed olid pikalt merel, oli vaja peret ka kaitsta. Keegi aga ei pea kaua vastu ilma ilu ja rõõmsa meeleta. Seepärast ongi Muhu rahvariided ilusad, rõõmsalt värvilised. Jumal on Muhumaad väga hoidnud. Peale Põhjasõda, kui katk laastas kogu Eestimaad, jäi Muhumaa sellest puutumata, kuigi Saaremaal pääsesid sellest vähesed.

Külastasime Koguva küla, kus nägime 200-aastaseid kiviaedu, Muhu maalinna. Käisime vaatamas Katariina, Hellamaa ja Rinsi kirikuid, Üügu panka, Liivi keskust. Lühikeseks ajaks põikasime sisse ka Ida-Saaremaale, kuhu olime lahkelt külla kutsutud meie koguduseliikmetest kaksikõdede Helle ja Laine suvekodusse. Nende maakodu on nagu väike Muhu paradiis. 45-le külalisele pakuti maitsvat suppi. Kui keegi soovib sama palju külalisi vastu võtta, siis tuleb arvestada, et juurvilja lõikumine võttis perenaistel aega viis ja supi keetmine kaks tundi. Tänutäheks sai pererahvas külalisteraamatusse kohapeal sündinud luuletuse (autor Margit) ja head soovid.

Muhureisil põikasime
läbi Ida-Saaremaa.
Ootasid meid helde Helle
ja lahke Laine supiga.
Imemaitsvat suppi sõime
helekollast teed ka jõime.
Viinamarju mekkisime,
magus`t mett ka maitsesime.
Sellel viimsel suvepäeval
meie silmad imet näevad
olime kui paradiisis.
Tänud - meile väga meeldis!

Nooremate reisijate küsitlusel selgus, et neile meeldis see ekskursioon väga. Kõige rohkem maitses neile supp, põnevaim koht oli Üügu pank, siis kirik oma vanade maalidega ja Liivi keskus.

Tänu Jumalale, et me – seltskond ratastel – saime jälle mõtlemisainet, et „me ei unustaks oma ja võõrastele lastele rääkida” vanadest aegadest, inimese juurtest Adama ja Eevani välja ning võitlustest, et säilitada Jumala kuju meis – seda „teed käies ja tööd tehes”.

Tagasisõidul saime mälestuseks „sõidupileti”, muhukeelse tekstiga: “Olge munuksed!“, see tähendab: „Olge mõnusad!“

Aitäh meie giidile Ingale, et ta tutvustas meile nii huvitavalt Muhumaa elu ja hingamist!